Korras instinktid

Jalutuskäik dinosaurustega(See on Eesti Naise novembrinumbrisse kirjutatud kolumn, räägib meie elukesest oktoobrikuus ehk et väikese ajalise nihkega :). Pilt on võetud filmisarja “Jalutuskäik dinosaurustega” reklaamist.)

Viimased poolteist kuud, pärast Ameerikasse kolimist, olen saanud erakordselt intensiivse lastekasvatuse-kogemuse. Vanasse koju jäi maha turvavõrgustik kooli, sõprade ja lapsehoidjatega. Uues kodus polnud esialgu kedagi. Kohe algas aga kool ja algasid kahe vanema lapse küsimused, sest palju asju oli siin teisiti. “Miks sa arvad, emme, et värvilised pulgakommid on pahad?” (Martalt, kelle õpetajale saatsin hea-hinde-auhinnana jagamiseks mahekomme, mis jäid värvigaleriilt tublisti maha tütre klassikaaslaste omadest.) “Miks meil on ainult üks ja nii väike telekas?” (Annalt, kes käis külas klassikaaslasel, kel kodus igas toas hiigelekraan.)

Need küsimused puudutavad väärtushinnanguid, kõige olulisemaid teemasid üldse. Pean võtma aega, et vastused läbi mõelda. Lapsed hakkavad minema oma teed: vanim tütar Marta saab kohe 10 ja on peaaegu-teismeline. Mul ei ole võimalik talle sisestada programmi “sellist-noort-täiskasvanut-tahaksin”, aga võin oma südamest vastuseid otsida ja seletada seda, kuidas mina maailmast aru saan ja kuhu mina end asetan: ma ei püüa olla teiste moodi, püüan leida tõde ja seda järgida. “Aga teised võivad ju arvata, et sa oled tobe!” edastab Marta oma argumendi. – “Ja mis siis?” ütlen ma. Tundub, justkui jõudnuks me vestlus sellega ummikusse, aga kes teab, ehk see minu lühike lõpufraas vermib midagi?

Olen esimest korda elus teismeliseks-saava-lapse ema ja tunnen, kuidas need avarduvad horisondid tekitavad minus kohati depressiooni – sest tundub, et mu liha ja veri ei mõtle nii nagu mina. Ja ma näen kaugusest paistvaid aina uusi teemasid. Varsti on ta 16 ja võibolla tahab ta tuua koju elama oma poiss-sõbra, või hoopis ise kolida poiss-sõbra (või ta vanemate) koju. Kas ta oskab rasedusest hoiduda? Kas ta oskab teha head erialavalikut? Need on teemad, millele on justkui vara mõelda, aga siin nad on, juba paistavad.

Mõtlen sageli ajale, kui lapsed on kõige tähtsamad valikud ära teinud ja astuvad omal jalal edasi. Siis saabub minu ja mu mehe ellu uus aeg, renessanss: me võime elada kus iganes maailmas, mitte ilmtingimata hea kooli naabruses. Me võime teha hommikuti, mida iganes, mitte ei pea lapsi voodist üles sikutama ja õigeks kellaks kooli saatma, ja me ei pea neid enam kasvatama… Vähemasti mitte aktiivselt ja igapäevaselt, kui me praegu selle tööga korralikult hakkama saame. (Vahel tundub, et ei saa… Aga loodan, et see tundmus käib vanemaks-olemise juurde ja lihtsalt suurendab mu sisemist distsipliini.)

Võibolla näitab see mu igapäevase elu stressi, aga ma kindlasti ootan aega, mil uude elufaasi jõuan. Lohutan end sellega, et kõigi näitajate kohaselt ei saa minust liigklammerduvat ema. Lapsed kasvavad üles, meie parima abiga, ja siis lendavad nad välja. Pesa jääb tühjaks ja täidetakse uute, aastaid oodanud tegevustega. See on minu plaan.

Aga see aeg on praegu veel kaugel, praegu on mu noorim alles 2-aastane. Olen pidanud need viimased poolteist kuud olema 100% täiskohaga ema, ilma ühegi lapsehoidja või sõbra abita, ja tunnen, et see on tugevdanud minu ja kaheaastase Maria vahelist sidet. Ma ei ole peaaegu üldse midagi kirjutada jõudnud, aga ma jälgin palju. Võibolla kaovad need hetked minevikku, kui ma neid üles ei tähelda, aga siiski usun, et nad tugevdavad selle lapse elu vundamenti: armastust.

Vedeleme näiteks kahekesti vaibal. Ma ei tee midagi muud, ainult vaatan teda. Ta tõuseb püsti ja asub tööle: võtab kapist kõik mänguasjad välja ja paneb need ritta. “Koristin ära,” ütleb ta siis, jääb õhku paisatud sõnu justkui kuulama, ja proovib uuesti: “Korist..as..in ära! Mina koristasin ära!” Ta naerab laialt minu suunas ja kiidab ise: “Tubli Maria!”

Juba oskab temagi küsida “miks nii?”, sest pärastlõunal koju saabuvad vanemad õed täidavad õhu selle küsimusega. Olen uhke ta kiire vaimse arengu üle, aga lisaks on palju muud, mis ses vanuses lapse kasvatamise juurde kuulub. Potitamine näiteks: kogu see tunnetus, et teda õigel ajal õigesse kohta istuma saada. Ja toitmine. Tunnen, et ta on veel vanuses, kus tal on õigus saada lisaks tahkele armastusenergiat puhta emapiima vormis – ja seda ta saab, kuigi ma sellest kohati väsinud olen. Praegu veel arvan, et rinnapiima kasu on suurem kui võõrutamise kasu, ka teised kaks last said seda armastusvormi niiöelda “pikalt”. Tagantjärgi on see nagunii lühike aeg elukaarest.

Sellest oma pisikesest telekast vaatame tellitavaid filme, näiteks suurepärast sarja “Jalutuskäik dinosaurustega” (saadaval ka Eestis, soovitan). Elan koos oma eelteismelistega sisse nende eelajalooliste hiiglaste maailma ja märkan ühte ürgset mustrit: ka need loomad olid valmis eneseohverduseks, et oma sugu edasi viia ja üles kasvatada. Me ei tea, kas loomad tunnevad armastust, depressiooni ja stressi, aga näeme, et meil on samad instinktid nagu neil. Uue sugupõlve kasvatamine on keeruline, täis ohte ja ebamugavusi, kuid me ei loobu – sest meie elu mõte on seda edasi viia.

6 arvamust “Korras instinktid” kohta

  1. Tere Epp,
    Tahaksin su käest küsida vaktsineerimise kohta. Lugesin su postitusi, mis tehtud umbes 5 aastat tagasi . Nendes oli juttu vaktsiinidest, mida lasid oma teisele tütrele teha. Kas kolmandale lapsele lased samad? Kas vaktsiinid on nüüd tõepoolest puhtamad kui tol ajal? Oled ehk kursis?
    Olen segaduses. Ei tahaks vaktsineerida aga perearst kaib kui uni peale.

  2. Jah, suund on meil sama, valikuline ja aeglane vaktsineerimine. Mitte kõike ja mitte liiga väikesele… Tegelikult mina ka ei tahaks üldse vaktsineerida, aga siiski usun, et sellest võib haiguspuhangute korral abi olla. Tuleb vaadelda, kas antud haiguse tõenäosus on selle lapse elustiili puhul võimalik. Meie oleme siiski üsna palju lastaega reisinud, lihtsalt kuskil Eestis metsas elades ma vist ei torgiks neid…

  3. Olin muide väga kahevahel ja siis ajasin juttu raamatu “Mina olen ookean” autoriga, USA keskkonnateadlase ja -aktivisti Sandra Steingraberiga ja tema mulle soovitas selle lähenemise.

  4. Tere! Huvitav lugemine, kuna vaktsiinide teema on endalgi praegu aktuaalne. Tekkis veel küsimus – kuidas rotaviiruse vaktsiini suhtuda? Pole ise veel otsusele jõudnud…

  5. vous rejetez vous couvrez mutuelle pour jeune pas cher mutuelle familiale sncf mutuelle familiale de la
    corse aide au paiement d’une complémentaire santé
    rsi Même un vous payez en mutuelle des motards toulouse bonin Par ce mutuelles vertes vous exigez les mutuelles
    du soleil arles

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.