Täpselt kümme aastat tagasi sel ööl ja hommikul olime sünnitusmajas. Ma olin nii näljane, mul oli süüa vaja! Aga personal ei lubanud, sest nad olid juba keisrilõikes kindlad. Lapse südamelöögid olid ebaühtlased, nõrgad, või midagi sellist.
…Ta läks vaikselt ära, kui oli mu meeleheitel sosina ära kuulanud, ja ma mõtlesin: kas ta ikka usub mind! Kuhu ta läks? Ukse taha operatsiooni ootama või?
…Ja siis oli ta tagasi. Ettevaatlikult, vaikselt, et sealsamas sehkendav personal ei näeks, sokutas ta oma jakitaskust mulle pihku KAKS PIRUKAT, kaks kõige paremat pirukat! Ja nii kui ma need – ikka salaja – alla kugistasin, võtsid minuga ühendust taevased väed ja tuli jõudu, lausa uskumatu laviin uut jõudu.
Ma olen Justinile paljude asjade eest tänulik, aga hetkeseisuga tunnen, et need kaks pirukat pälvivad esikoha. See oli nii paljudes eri tasandites “usalduse õppimine”, mida need pirukad mulle sümboliseerivad. Enese usaldamine, oma jõu ja sisetunde usaldama õppimine, ja muidugi ka teise usaldamine.
… Päike paistis, oli talvine pärastlõuna.
Ja kui ta oli minu seest välja pääsenud, siis märkasin, et tal on niiiii targad silmad. Veel targemad, kui ma ette kujutasin.
Tere tulemast maailma! Nii neile öeldakse. Aga oli tunne, et mis “tere tulemast”, ta teab hoopis palju rohkem maailmast kui mina, nii siinpoolsest kui sealpoolsest. Tuleb teda vaid usaldada ja iseenda instinkte usaldada.
…Ja kümme aastat hiljem. Ta hakkab suureks saama!
PALJU ÕNNE, MARTA! JA AITÄH, ET TULID :).
Nii armas lugu, mulle tuli pisar silma 🙂 Ja ma mäletan Martat! Laevalt! Ma soovin talle mängulusti ja julgust ja arukat meelt, mis seda kõike, mis temas on, tasakaalus hoiab, aga ma tean, et seda võin ma võib-olla temalt hoopis ise õppida 😛
Piret
Väga armas! Palju, palju õnne! Tean, mis tunne on, kui lapsed hakkavad suureks saama. Ühelt poolt igatsus, teisalt heameel tulemuse üle 🙂
(ma mäletan pilti ja sünnituse kirjeldust Justini raamatust :))
Minu meelest sünnitust ta raamatus ei kirjeldanud? Peaks üle lugema…
Piret, hoogu sulle sinna! 🙂
Happy 10th Birthday Miss Marta….
love you
mimi
Haiglasse minek ja õues ringijooksmine (eestlastega emotsioonide jagamise võimatus) ja beebi süleshoidmine koos teise mehega haiglakoridoris oli 🙂 Noh, muidugi osakaal võrreldes muu raamatuga oli väike 🙂
Palju õnne Martale ja teile mõlemale, Epp ja Justin!
Mäletan seda ootamist ja ka Marta saabumist siia ilma, sest Justin oli siis veel minu õpilane keeltekoolis. Parimad soovid teilekõigile ka uueks aastaks!
Ma usun, et keegi kuskil ikka on kirjutanud sellest.. mulle kõlasid need pirukad ka nii tuttavlikult..
See oli väga huvitav … mina läksin haigla keldrisse, ja siis oli maaalune tunnel. Tulin teisest uksest välja, ja läksin Sõõrikukohvikusse ja ostsin sulle pirukat. Siis tulin tagasi, jälle välisuks, maaalune tunnel, kelder, ja siis liftiga ülesse. [This was very interesting. I went to the basement of the hospital and then there was an underground tunnel. I came out another door and went to the Sõõrikukohvik (Donut Cafe) and bought you the pastries. Then I came back through the same door, again through the underground tunnel, and then with the elevator up]