Minu seiklus Bali saarel

Suur tänu Estraveli blogikonkursile, tänu sellele panin öösel vastu tänast oma loo kirja. Järgmisse vooru sellega küll ei pääsenud, aga hea lugeda ja mäletada ikka seda kummalist kogemust…

ELEKTRIGA RAVIV BALIAN

Sellest, mis juhtus, ei ole mul pilte, mida Facebooki albumis teistele jagada ja põnevusest ahhetavaid kommentaare koguda. Äkki seda ei juhtunudki? Aga vahel magama vajudes tuleb see mulle jälle eredalt meelde. Elektrilöök, vibratsioon, valu. Ja ma tunnen ka päris valu oma kaelas, rohkem kui ENNE seda lugu, mis juhtus. Mis see oli, needus, skämm, või pooleli jäänud, või vussi läinud ravi?

…Kui ma teada sain, et meie kampaaniahinnaga ostetud Singapuri-piletite jätkuks sobivad kõige paremini odavad Singapur-Bali piletid, siis teadsin ma kohe ka seda, mida ma seal paradiisisaarel teha tahan. Loomulikult sedasama, mis “Söö. Palveta, Armasta” raamatust pärit (õigemini raamatu autor) Elizabeth Gilbert. Ma tahan minna nõia juurde! Võibolla isegi sellesama raamatu/filmitegelase, hambutu Ketuti juurde, kes, nagu sõber google kiiresti paljastab, on siiani elus keset Bali saart, ukse taga sõna otseses mõttes järjekord uudishimulikke abivajajaid.

Internetis leidus samas ka liiga palju negatiivset sellesama Ketuti kohta, ning mulle jäi silma ka üks soovitus, mida järgida otsustasin: tuleb oodata, kuni õige balian leiab ise tee su juurde.

“Balian” on nimelt see sõna, millega tähistatakse sel imelisel saarel ravitsejaid ja ennustajaid.

“Kas oskate soovitada head baliani?” Seda küsimust asusin esitama alates lennujaamast, sõbralikule autojuhile. Tema oleks meid meeleldi viinud kohe kuulsa Ketuti juurde. Või siis ka mõne muu juurde, kas tahan meest või naist? Kas tahan sellist, kes võtab vastu templis, või oma kodus?

Ma ei teadnud isegi, mis ma tahan, välja arvatud seda, et maailmakuulsat Ketuti ma ei tahtnud. (Võib mind ehk originaalitsemispüüdes süüdistada?)

Mitme autojuhi numbrid, plaanid ja lubadused olid meil taskus juba pärast paari esimest päeva, sest Bali saarel sõidavad kõik valged turistid ringi kohalike autojuhtide abil, selle süsteemi kindlustamiseks on kavalad saareelanikud jätnud oma teedele viidad panemata… Mu pea hakkas tasapisi ringi käima, aga õnneks oli meil plaan jääda kaheks nädalaks ning baliani leidmiseks oli aega veel üle kümne päeva. Kogu selle kirevuse – templite, päikese, lõhnade , värvide ja uute autojuhtide – keskel ootasin ma seda õiget sisetunnet.

Hommikuti ja õhtuti jalutasime Sanuris oma hotelli lähistel mereäärsel laudteel. Tüüpilise Bali (ja üleüldse kolmanda maailma turismikoha) kombel näeb sealne mereäärne välja nagu kirev lapitekk. Paarsada meetrit kuulub näiteks rikkale hotellile, see on kolm korda päevas puhtaks klanitud ja lumivalgete magamistoolidega. Selle kõrval on näiteks paarsada meetrit vaba randa, mis on teisisõnu prügimägi. Siis näiteks paarsada meetrit poolvaesele hotellile kuuluvat boheemlikku maalappi: alumises kihis ehk liival leidub prügi, see-eest ülemises kihis on puust kokku klopsitud lauad ja mustade patsidega massöörid. “Tule, tund vaid viis dollarit! Ja hoiame su lapsed ka tasuta ära!”

AyuSellise jutu peae lasin end muidugi ära meelitada. Milline hind, ja parim koht massaažiks, otse mere kaldal, palmipuude vilus. Tugevad emalikud käed asusid mind mudima ja valasid mu selja üle jahutava piparmündiõliga.

“Sul on baliani vaja,” kuulsin mõne aja pärast oma massaažiuima sisse. “Sul on energia täitsa kinni.”

Ja vaat sel hetkel ärkas mu sisetunne ja kisendas: siin on õige! Siin on õige!

…Esimene katse baliani juurde minna lõppes kiirelt. See oli järgmisel õhtul, päikeseloojangul. Ayu, nii oli mu uue tuttava nimi, voldib oma massaazhilaua lina kokku ja küsib asjalikult: “Nii, ega sul punased ei ole?”

“Ee, mis punased?” Jään totakalt Ayu punast särki jõllitama.

“Noh, menstruatsi-oon?” hääldab ta välja.

Mhm. Vastab ehk tõele see jutt, et pooled Bali naised on selgeltnägijad? Igatahes see tüse keskealine tarkade silmadega naine vaatab mind nii, et bluffida ei saa.

“Just… äää… ööö… täna hakkas…”

“Oh, ei, siis ei saa küll baliani juurde minna. Siis ei tohi sa templisse ka minna, kas sa seda ikka tead!”

…Ja uus katse, kuupuhastuse jagu päevi hiljem. Lapsed mehega hotelli jäetud. Istun Ayu taga, käed kramplikult ta puusade ümber, ja kihutame tema rolleriga kusagile hämarduvasse õhtusse, vilkuva ja lärmava liikluse keskele. Kui ta poleks naine, ja kui tal poleks nii häid usaldusväärseid massöörikäsi, siis kardaksin ma päris tõsiselt. Aga nüüd jälgin mingi omamoodi saatust-usaldava apaatiaga, kuidas ta tugevad käed hoiavad ratast kontrolli all, tuul mu juustes puhub ja kuidas me ei jää mitte ühegi auto ega bussi alla siin Aasia liikluse tüüpilises kaoses. Siis keerame kusagile… vasakule, ja paremale, ja juba ammu ei tea ma, kuhu on jäänud rand ja hotell, aga saabunud on õhtupimedus, lõunamaise kiire hooga, nagu ikka. Rappume tolmust ja kividest koosneval pisikesel teel, kus pole, valgustust, ainult kaugelt paistvate hüttide poolt tuleb elektrilampide kollast kuma. Ikkagi tsivilisatsioon. Ja kui kaugel on see “mitte kaugel”, nagu Ayu baliani asukoha kohta nimetas?

“Kui kaua veel?” hüüan ma.

“Mitte kaugel!” keerab ta pead ja karjub vastu.

Lõpuks oleme kohal. Meie teekond on kestnud üle poole tunni ja juba aiman, et ka Ayu tahab minu kohaletoomise eest mingit tasu saada. Ta juhatab mind edasi: hämar majakene külatänaval. Keegi koer jalus kooserdamas. Hapukas, justkui prügilõhn. Ja pikajuukseline ja lihaseline sirge seljaga mees. Üllatavalt noor ja nägus. Ma arvasin, et balian on vana!

Ta ei räägi inglise keelt, aga seletab midagi poolihääli kohalikus keeles ning juhatab mind edasi, tuppa. “See ei ole selline balian, kelle juures turistid käivad!” meenub mulle Ayu iseloomustus. “See on selline mees, kes kohalikke terveks ravib, p ä r i s balian!”

Tuba on pime. Peaaegu pime. Ayu istub nurka põrandale ja kuulen ta riiete kahinast, et ta seab end huvitatult ootama. Tahan ka põrandale istuda, aga ei, mina ei tohi, nagu Ayu ja baliani ühisest hüüatusest aru saan.

Ma seisan keset põrandat ja balian ligineb mulle. Ta käed. Kiirelt puudutab ta mu pead ja ma saan justkui elektrilöögi. Ta räägin midagi kiirelt Ayu suunas, ja too tõlgib:

“Ta ütleb, et sul on kommunikatsiooniga probleeme. Su nõrgim ja samas su tugevaim koht on kõri! Su potentsiaal enese väljendamiseks on palju suurem, kui see koht sul korda teha.”

Jah, tunnen seda samal hetkel, kui Ayu seda lausub. Mul soonib kurgus, nagu seda on palju aastaid varemgi juhtunud. Kilpnääre või midagi, mis poomistunnet tekitab vahel stressi- ja ärevushetkedel. Nagu näiteks praegu.

Kuulen, kuidas kusagil lähistel alustab valjuhääldist sel hetkel “Allahu-akbar” veniv hääl. Võpatan. Ma ei osanud arvata, et olen moslemite külas. Ja kas tõesti on nende meelest alles päikeseloojang? Või mis toimub, kust järsku see üllatavalt eredahäälne mošee hääl? Kas seegi käib baliani töö juurde?

Aga tema ei tee sellest häälest väljagi. Näen aimamisi, et ta viipab mind istuma. Kusagilt on tulnud tool. Ta istub teisele toolile minu vastu ja katsub mu käsivart. Jälle on mul tunne, nagu oleksin sellelt nägusalt mehelt pimedas elektrit saanud!

Siis märkan läbi hämaruse, et põrandal vedeleb mingi juhe, see tundub tulevat teisest toast.  Me ei istugi siinses asetuses juhuslikult? Jään läbi hämaruse silmitsema. Tema ühe jala all on mingi kummimatt ja teise jala all on seesama juhe. Aga minu jalgade all on kivipõrand. Ja mina saan elektrilöögi iga kord, kui ta mind puudutab?

Ja see on valus. Ta katsub mu käsi. Käed hakkavad tõmblema. Otsin jalgadega kummimatti, aga ta lükkab mu jalad tagasi kivipõranda peale. “No-no-no!” ütleb ta naeruseguse häälega, ainsad inglisekeelsed sõnad, mis ta siiani lausunud on.

Edasi katsubki ta mu jalgu. Ka neist käivad läbi tahtmatud tõmblused . Seda on üsna kohutav vaadata, nii et panen silmad kinni. Tunnen, kuidas mulle hakkab ärevusest nutt kurku tulema, ja samal hetkel sirutab ta käe tagasi kaela poole.

Mu kael ei tõmble. Esimest korda nende minutite jooksul tunnen, et kogu selles kogemuses on ka midagi head ja turvalist. Võibolla ta tõesti aitab?

Hetk hiljem läbib ka kaela tõmblus.

“Palun, las ta lõpetab, ma ei kannata seda enam välja,” ägisen ma nurga suunas. Balian ütleb midagi naerusegust mu poole ja Ayu on põrandal vait.

Ta teeb seda veel. Nüüd paneb ta oma käe mulle pea peale, surudes kergelt meelekohti. Mu silmad hakkavad tõmblema ja tundub, justkui nägemine läheks mustvalgeks… aga kes seda teab pimedas ruumis.

Ma löön ta käe minema, instinktiivse reaktsioonina. “Ärge enam mu pead puutuge!” Ta naeratab ja sirutab käe taas mu kaela poole.

“Sul on vaja see välja kannatada, see ongi see töö, mis ta sinu kallal teeb,” kuulen Ayu häält. Mul on silme ees must ja ajataju kaob. Nüüd ma vist tean: mis tunne võiks olla gestaapo piinamine? Aga see ei ole ju piinamine. See on aitamine.

Mu usaldus maailma vastu on enamvähem ikka seesama…

Eriti kui kõige selle lõpus otsin ma värisevate kätega rinnahoidja vahelt rahatähenutsaku ja küsin: “Kui palju?”… ja saan vastuseks: “Kuidas ise arvad.”

Annan siis umbes. Pean selle panema korvikese sisse, mille Ayu on minu nimel korraldanud. Mitte ükski korralik balian ei võta lihtsalt ja otse raha vastu, ta peab saama offering’i ehk korvikese. Sätin raha sinna küpsiste ja lilleõite vahele.

“Sa pead siia tagasi tulema,” tõlgib Ayu. “Kui sa ei tule, ei saa sa oma kõri korda.”

See kõlab pahaendeliselt. Aga ma tean, et ma ei tule tagasi. Ma lendan siit saarelt minema, see päev on juba väga lähedal…

Istun Ayu taha rollerisse, löön käed ta laiade puudade ümber, et koju saada, ja tunnen, et tahaksin kahe käega hoopis oma valutavast  ja poovast kaelast kinni hoida.

 

 

4 mõtet “Minu seiklus Bali saarel

  1. TwD

    Huvitav, tahaks järge teada…et kas mingi positiivne muutus ka oli, ehkki
    ‘ravi’ jäi pooleli.
    Uurisin Estraveli saiti – mitte kusagilt ei leidnud konkursi tingimusi – ei löpukuupäeva ega muid parameetreid. Oleks teadnud, oleks isegi osa vötnud.

  2. Eppppp

    Konkurss lõppes 31 jaanuar.
    http://www.estravel.ee/index.php?lang=est&main_id=1415,5074#utm_source=estravel.ee&utm_medium=banner&utm_content=avalehe-banner&utm_campaign=seiklusreisid-2014

    Mulle tuli see postkasti, olen Estraveli meililistis.

    Kael on minu probleem olnud aastaid, ses suhtes ma uskusin seda nõida, et ta sai kohe aru, mis on mu probleem. Ja on probleem siiani. Hakkan tegema kilpnäärme uuringuid. Aga neid on varemgi tehtud ja on kõik korras olnud. Võibolla on mul ärevushäire, päriselt ka, sellega käib ka kaasas see poov tunne kaelas stressiperioodil. Siiani pole võitu sellest saanud.
    Ja muidugi, kas uskuda elektriga ravimisse… brr… või mitte, igal juhul selge, et see ravi jäi pooleli ja jäi lihtsalt seikluseks.

  3. weight loss

    Greetings! This is my first comment here so I just wanted
    to give a quick shout out and say I genuinely
    enjoy reading through your blog posts. Can you recommend any other blogs/websites/forums that deal with
    the same subjects? Thank you so much!

  4. online training

    I’ll immediately take hold of your rss as I can not in finding your e-mail subscription link or
    e-newsletter service. Do you have any? Kindly let me
    recognize in order that I may subscribe. Thanks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.