Minu seiklus Indias

Head uut aastat! Taipasin just, et terve jaanuarikuu pole siia blogisse ühtegi märkust teinud. Elu on olnud kiire. Praegu pakin asju, et tulla Eestisse käima… aga enne pistan siia üles kaks kirjutist. Proovisin õnne Estraveli “reisiseikluse” blogikonkursil, aga ei osutunud kummagi seiklusega teise vooru valituks. Lugege siis teie, kes siia, hetkel hõredalt asutatud blogisse satute  😉

India1AGENT II-PI-PII

Toimumispaik: linnake Lõuna-Indias. Mul on näpus paber filmiprodutsendi nime ja tnumbriga. Juures tuttavate käest saadud info, et see mees teeb iga kuu uusi filme ja sageli on mängu vaja ka valgeid inimesi.

Helistamine on Indias omaette tsirkus. Tavaliselt on telefon mõne poega ühe katuse all. Valid numbri ja röögid rääkida üle muu lärmi. Kui jutu sisu on huvitav, jääb lärm vaiksemaks ja poerahvas asub su telefonikõnet pealt kuulama… Minu kõne pälvib vaikuse. Kui järgmine kord helistama lähen, tervitab poepidaja mind aupaklikult: “Kas ajate ikka seda filmiasja?”

Vahin pleekinud postkaarte (ikka filminäitlejatest!) poeseinal ja helistan uuesti. Kohalik asjaajamise stiil on omandatud: tuleb karjuda ähvardaval toonil, sõnu ükshaaval välja tulistades, käänete ja eessõnade kasutamisest hoidudes. “Ramesh!” karjun toru otsas. “On sul vaja valgeid inimesi?” – “On vaja!” – “Millal?” – “Vaja valgeid inimesi!” – “Kas sa tuled ise siia valima?” – “Vaja valgeid inimesi!” – “Millal sa tuled?”

Kild-killult õnnestub mul pilt kokku panna. Ramesh on produtsent, kes vastutab näitlejate leidmise eest. Ta pakub mulle tööd mitte ainult näitlejana, vaid ka teiste näitlejate agendina. Esialgu on vaja leida kakskümmend valget inimest, eriti hinnas on siniste silmadega ja blondid tegelased. Hüüan Rameshile, et olen nõus.  Tema hüüab lõpuks vastu päeva, koha ja kellaaja, mil ta saabub.

…Linn, kus viibin, on tuntud oma valge rahva poolest. Siin asub spirituaalne kogukond, aašram, kus elab inimesi kõigist maailma maadest.

Pühendan oma infosse paar kohalikku venelast, ja edasi levib see kulutule kiirusel. Saan üheainsa päeva jooksul kohalike venelaste hulgas tuntud inimeseks. “Kas sina oled see devuška?” tuleb kohalikus sööklas mu juurde paks vene tädi. “Ma olen juba tükk aega ainult laenude peal elanud ja palunud jumalalt abi. Nüüd saatiski ta sinu!”

Oodatud hommik on käes. Kohvikus ootab noori ja vanu, punapäid, blonde, satääne ja brünette. Ka üks kiilakas onu Odessast, kellel punane nina ja kuldselt säravad hambad.”Peaasi, et poleks mustad juuksed!” on mul meeles Rameshi õpetussõnad. Loodetavasti sobivad ka kiilakad!

Enamik huvilistest on venelased. Kõnnin laua juurest teise juurde ja vastan küsimustele, millele täpseid vastuseid ma ei tea. Millest film räägib? Mitu päeva võtted kestavad? Viimast küsimust olen Rameshile telefonis karjunud korduvalt, saanud aga väga erinevaid vastuseid. Vahel ütleb ta, et kaks päeva, siis aga, et kaks nädalat.

Kogunenud rahvas ei lase end hämarast infost kõigutada.

Kui möödas on pool tundi, hakkab siiski tekkima teatud ärevus.“Ostsin selle tee oma viimase raha eest,” ütleb Odessa papi. “Kuidas sa ikka tuled kohvikusse ja midagi ei osta?”

Kui möödas on veel pool tundi, lippan oma tuttavasse poodi.

Ramesh võtab kiirelt toru. Ilma ühegi vabanduseta hüüab ta: “Tulema viie päeva pärast!”

Viis päeva hiljem kordub sama stsenaarium. Ramesh teatab, et tuleb kolme päeva pärast. Narritatud inimesed kohvikus püüavad oma pettumust varjata. Oma edaspidiseks agendikarjääriks võtan kasutusele lihtsa nipi: kutsu rahvas kokku alles siis, kui produtsent linnas on!

…Ja lõpuks on käes see päev, mil õiges kohas õigel ajal istub lühike tüse hindu mees. Lähen ta juurde ja tutvustan end. “Kolme tunni pärast on väljasõit,” teatab Ramesh, lisades uhkelt: “Mul tuleb siia veel üks agent, oma rahvaga, tema nimi on Ii-pii-pii.” Nime piilub ta paberilt.

“Oot, aga mina olengi ju Ii-pii-pii,” taban ma ära, et Ramesh on mind kutsuma hakanud mu nime Epp ingliskeelse tähtede väljahääldamise järgi, nagu ma kord telefonis oma nime nimetasin. Ma ei tea, kelleks ta mind siis meie kohvikuvestluse alguses pidas? Indias ei saagi kõigest aru. Igatahes minu nimeks hindu filmimeeste suus saabki “agent Ii-pii-pii”, mis kõlab nagu James Bondi filmist.

…Öö otsa bussis loksumist. Hommikul ringutame oma reisist väsinud konte ühe kohaliku kristliku kiriku ees. See näed välja nagu välikohvik: plastmööbel, lett kohvi ja muu söögi-joogiga.

“Võtke rivvi!” hüüab Ramesh. Meie poole sammub režissöör – pikkade sammudega lühike tõmmu mees, kelle äkilistest liigutustest õhkub karismat. Ta heidab kõigile valgetele kiire pilgu ja näitab näpuga: “See, see ja need!” Ning kõnnib minema.

Kõik on toimunud uskumatu kiirusega. Aeg tiksub, pühapaik on renditud vaid kolmeks päevaks. Nobedalt asub üks hindu mees mõõtma välja valitud blondi taanlasest noormeest ja ameeriklannast neidu. Saame teada, et nemad hakkavad täna mängima pruuti ja peigmeest. Kiirelt on kusagilt poelaenutusest kohale toodud õiges mõõdus valge pruutkleit ja hall ülikond.

“See on minu tütar, kes pruudiks valiti, ta on alles 14aastane,” astub üks keskealine ameeriklane minuga juttu tegema. “Ta on meil juba rohkem kui kümnes filmis kaasa teinud!”

Ameeriklane elab koos oma naise ja kuue lapsega sealkandis kolmandat aastat, tehes siin kiriklikku misjonitööd ja tohterdades tänavalapsi, iga natukese aja tagant kutsutakse neid aga mängima kohalikku filmi. Kui kaheksaliikmeline perekond end välja ajab, siis teenivad nad päris korraliku summa. Mees teab ära rääkida ka meie filmi täpsema süžee. Täna filmitakse filmi lõpustseen: kahe noore inimese laulatus Californias. Nad on hindudest peategelaste, armastajapaari reinkarnatsioon tänapäeval. Filmi põhiliin räägib aga minevikusündmustest Indias.

…“Kus teie riided on?!” Kusagilt on välja ilmunud uus mees, kes käsi hõõrudes allesjäänud valge rahva juurde astub. Ta tutvustab end ilmse uhkustundega: peaprodutsent, Sayeed!

Vahime nõutult ringi. Mis riided?

“Need, mis teil seljas on, ei sobi ju siia filmi!” jätkab Sayeed kärsitult. “Meile on ikka selliseid riideid vaja, mida te kodumaal kannate!”

“Vahel nad ei anna jah kostüüme,” ütleb Ameerika pereisa kõrvalt täie enesestmõistetavusega. “Ähh, mis seal vahet on, ega need filmid Oscarit nagunii ei võida, hehee, hehee!”

Esimesel hetkel ei suuda ma uskuda, et filmitegijate arust peaksime mängima filmis omaenese riietega. Ja et Ramesh unustas niivõrd tähtsa asja mulle kogu selle telefonimaratoni käigus mainimata.

“Saate aru küll,” selgitab Sayeed tähtsal moel. “Te olete Californias laulatuse külalised! Teil ei saa ju seljas olla india riideid!”

Meie rühm reageerib ootamatule probleemile erinevalt. On selge, et Indias elades on hakanud enamik läänlasi kandma india riideid, et mitte pälvida kohalike kõõrdpilke. Mõned on kodumaised riided alles hoidnud ja juhtumisi ka võtetele kaasa võtnud. Nad asuvad õlgu kehitades kottidesse otsima.

Mõned aga on läinud täielikult india stiilis rõivastusele üle. Näiteks minu ainuke lääne riietus on sinine pleekinud hiiglavana “Sõnumilehe” T-särk, mida kannan koos indiapäraste pikkade pidžaamat meenutavate siidipükstega. Näitan särki peaprodutsent Sayeedile, kes uhke kuke kombel platsil ringi patseerib. “Särk sobib, aga püksid tuleb sul teistelt laenata!” teatab ta ja asub asjalikult meie kottides sorima. Kirikuõuele laiali laotatud hilbud meenutavad mustlaslaagrit.

Aga kellelt laenata, kui neil endilgi pole?

Tunnen, et hakkan meelerahu kaotama: tahaks kas hirmsasti naerma hakata või kurjalt pahandada.

“Võta rahulikult,” sosistab vene tüdruk Vika. “Kõik siin on jumala korraldatud, et meile meelerahu õpetada.”

Vika jaoks on kõik lihtne.  Ta otsib kokku hunniku india salle, veab naised kiriku kõrvale WC-sse ja keerutab neile seal riided selga. Mina saan lisaks T-särgile selga pika sallidest tehtud seeliku. Kõiki Vika käe alt läbi käinud naisi iseloomustab aga väga ettevaatlik kramplik kõnnak: kogu aeg on tunne, et selga seotud asjad kukuvad küljest ära. Sayeed noogutab aga rahulolevalt: “Nüüd on juba küll Ameerika pulmaseltskonna moodi!”

…Kogu rõivaskandaali peale tundub fakt, et kõrvaltegelased ise endale grimmi peavad tegema, juba pisiüllatusena. Naised otsivad kotist välja oma meigitarbed – ega neid väga palju ole, sest enamik on Indiasse elu mõtet otsima tulles kosmeetika kodumaale maha jätnud. Sayeed toob uhkelt juurde ühe puudritoosi – see on filmitegijate poolt!

Mingeid radu pidi on meiega liitunud ka üks tädi Venezuelast, kes ei oska ühtegi teist keelt peale hispaania. Korra tekib mul isegi kahtlus, et tädi polegi aru saanud, kuhu ta täpselt on sattunud. Sel ajal, kui teised riiete pärast kraaklevad, tinistab tema oma kitarri ja laulab sinna juurde venivaid meloodiaid.

Nüüd aga paneb tädi kitarri ära ja otsib oma tagavaradest matsaka koti huulepulkade ja muu varustusega. Ta maalib mullegi pähe veripunase suu…. Ja siis algab ootamise aeg. Kokku kolm tundi…Venelased hakkavad kaarte mängima. Venetsueela tädi ei lase end sellest sugugi häirida, et keegi ta ümber hispaania keelt ei mõista, alalõpmata pööritab ta silmi ja alustab ilmekal sisendaval toonil mingisugust juttu, mis lõppeb enamasti dramaatilise küsimusega. Temast saab seltskonna lemmik. Kõik naeravad heasoovlikult, ja tädi seletab aina edasi.

…Iseäranis hea ärivaistuga paistab meie hulgas silma paks ameeriklane Terry.

Valjuhäälne ülbe olemisega mees on viisteist aastat töötanud Ameerikas raadio-DJna, pool aastat tagasi otsustas ta tulla rändama Indiasse. Nüüd on ta režissööri poolt valitud psühholoogiks. Nimelt peab filmi alguses, kui reinkarneerunud valgete paar on veel lapsed, psühholoog neile soovitama: “Tuleb teha lastele hüpnoosi, et neil tuleks meelde nende eelmine elu!”

Selle, kirikuesisel lausutud lause eest kaupleb Terry endale välja kokkulepitud 800ruupiase päevatasu asemel hoopis 3000! Mees tammub jalalt jalale, uhkusest särades. Ta kutsub mu kõrvale ja teatab oma saagist vandeseltslasikult: “Sa oled agent, võiksid kursis olla. Aga ära teistele räägi!”

…Ja siis ongi käes meie hetk. Värvi järgi seatakse meid kirikusse istuma. “Naeratage!” hüüab režissöör. “Rohkem reaktsiooni! Liigutage ennast!” Ja me naeratame. Kaameraid seatakse ühe ja teise nurga alla ning me naeratame taas.

Siis toob pruudi isa neiu enda käekõrval kirikusse, meie ikka naeratame, kuigi kohutava raginaga lindimakilt kostev “Pulmamarss” ajab lausa naerma…

…Uuel hommikul peame, täpselt samasugused riided seljas, kõndima kirikus pinkide vahelt läbi. See tuleb kummituslik stseen. Altari ees on samal ajal hindudest noormees ja neiu, ilmselt kohalikud staarid, kes mängivad filmi peategelasi. Mingisugusel kummalisel kombel saab filmi lõpus valgetest reinkarneerunud noortest uuesti hindude paar…Kes sellest täpselt aru saab.

…Nädal pärast võtete lõppu helistan taas Rameshile ja me teeme sellesama mängu veel korra läbi. Jälle on tal vaja kahtekümmet valget inimest, kel seekord tuleb mängida turiste turul. “Siniste silmadega inimesi, igalt poolt Ameerikast, Venemaalt, Saksamaalt ja sealt, noh, Estoniast!” kõlab Rameshi juhis. See teeb rõõmu. Nädal tagasi läks mehel kogu aeg see imekoht meelest, kust ma pärit olen.

“Kas ka seekord on vaja oma riideid?” karjun ma telefoni niikaua, kuni saan kindla vastuse. Jah, on vaja.

Kõik osaleda tahtvad valged inimesed saavad mu poolt hoiatuse. Lääne riided lähevad meie linnakeses nüüd hinda. Kohalikes poodides neid saada pole. Näiteks moskvalanna Tanja laenab toakaaslaselt Mašalt punase kitli.

Sõit läheb seekord omaette filmilinnakusse. Bussiaknast paistavad majade maketid ja turulauad. Ja paistab ka vana tuttav, kuke kombel ringi kõndiv peaprodutsent Sayeed. Lähen otse tema juurde ja ütlen rõhuga: “Seekord ma teadsin, et tuleb oma riided kaasa võtta. Kui info on ilusasti edasi antud, ei teki mingeid probleeme!”

“Ei, aga seekord ei ole vaja teie oma riideid!” vaatab minuga kaasa vantsinudl Ramesh mulle ilmsüütult otsa.

Ja Sayeed viitab uhkelt telgi poole: “Minge, valige igaüks ise! Riided korraldame meie!”

…Järgneb päev, kus pean tõstma kümneid kordi arbuusi hunnikust ja seda vaatama. Meie ees turuplatsil tantsivad peategelased: kalifeedega vuntsiline mees ja sarisse rõivastunud lahtiste juustega naine. Kogu nende esitus meenutab täpselt nõukogude kinos nähtud India filme. Naine laulab heleda häälega, väänab keha, tõstab näppe silme ette, jookseb siis laulu lõõritades minema, mees kannul. On küll ebaloogiline, et ma sellise lärmi peale silmi oma arbuusilt tõsta ei tohi, aga nii on režissööri otsus.

Õhtuti armastab Ramesh tulla meie hotellitubadesse. Ta tunneb siirast huvi lääne inimeste asjade vastu. “Milleks see on? Mitu ruupiat see teil maksab?” küsib ta, leides vannitoast näiteks hambaniidid. Üks teine jutt on tal  veel. “Ii-pii-pii, kuule! Ega sa ei tea seal, mis see oligi, Estonias, mõnda tüdrukut, kes abielluda tahaks?”

Olen juba harjunud, et Indias räägitakse kaasa valikust samasuguse asjalikkusega nagu meil näiteks töökoha valikust.

“Vaata,” jätkab ta, “ma olen otsustanud abielluda välismaalasega. Sa võiksid mulle otsida naise, sa oskad hästi inimesi otsida. Nüüd sa juba tunned ka mind, oskad mind talle kirjeldada. Mina tahaksin, et sa otsiks umbes 20aastase siniste silmadega tüdruku.”

Seda räägib ta siiralt. Kõik on ilusasti läbi mõeldud. Oma maailma loogika järgi käitub ta täiesti normaalselt.

Suuri lubadusi ma ei anna, aga luban igal juhul natuke ringi vaadata.

 

4 arvamust “Minu seiklus Indias” kohta

  1. Laenu pakkumine kõik
    Vajad laenu? Kas sa oled võlgades ja vaja laenu kustutada oma võlad ?? Vajad laenu mingil põhjusel? Kui jah, siis muretse enam oma abi on lõpuks siin. Oleme erasektori laenu andmise firma pakub laenud eraisikutele ja ettevõtetele madala ja taskukohane intressimäär 2% võtke meiega täna kell (wemacompany@gmail.com) nende odavad laenud täna. Laenuvõtjad huvitatud peaksid meiega täna meie e-posti aadress (wemacompany@gmail.com) ja nautida meie finantsteenuseid.

  2. Kas sul olema 2% intressimääraga @ laenud
    viivitamata siin on teadlik asjaolust. Sisaldavad
    igasuguseid laenu kõigile inimestele kõigis riikides,
    ja. MIT nüüd lähete laenu en @
    oliziapaulloaninvestment @ gmail.com kirjuta meile
    täna

  3. Kas oled proovinud saada pankadelt laenu ilma edu? Hädasti on vaja raha, et saada välja võla? Vajad raha laiendamiseks või loomist oma äri? Laenu saada üks Suurbritannia juhtivaid laenu firmad. Täpsema info saamiseks palume pöörduda e-posti teel: larryfox2016@hotmail.com

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.