Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2014

Viljandist, Ukrainast ja Setomaast

Hea meel on, et jõudsin Ugalasse viljandlaste peole. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid (väikelinna asi: on sõprade ring, on teretuttavad ja lisaks on ka sellised lihtsalt-kuidagi-tuttavad-näod) ja uhke oli vaadata, mismoodi linnapea Ando Kiviberg sammus pulti. Ma usun, et suur osa viljandlasi jagab seda “Meie Ando” tunnet.
Kõne oli hea, üks detail siia – iseseisvusmanifest loeti ette omal ajal neljas Eesti linnas ja just meil, Viljandis, loeti 24ndal veebruaril, pärast Pärnut.

***
Kui hakkas laulukava, siis tuli esimesena Ruslan. Jälle, “meie Ruslan” viljandlastele.
Ma olin neil paar õhtut tagasi külas käinud, selline kurbus oli kurgus selle pärast, mis eelmisel ööl Kiievis toimus, et otsisin meie kohaliku ukraina-pere seltsi. Ukraina on mulle alati olnud eriline koht, meie naabripere olid ukrainlased ja kasvasime nendega koos. Aga nüüd olid Lesja ja Nadja liiga kaugel, Viljandis on selle asemel ukrainalikkust hoidmas Ruslan Trochynsky pere. Kui Ruslan poleks tookord ammusel ajal folki külastades ühte eesti naise armunud, siis oleks temagi siiani Kiievis. Barrikaadidel ilmselt ka, tema tulist loomust arvestades.

***
Ja siis oli see hetk Ugalas. Kirke ja Rute – tütred oma heledatel häältel – ning Ruslan, laulmas a capella. Ruslani hääl katkes. Vabadusest rääkiv laul. Mehe käsi käis üle silmade. Lapsed panid ka oma heledad hääled kinni ja vaatasid üles isa poole.
Siis tõusis minu ees üks mees püsti.

Silmanurgast nägin, et keegi veel on juba püsti.

Juba oli kogu saal seismas. Vaikus. Täiesti spontaanne solidaarsuse avaldus. Minu silmaulatuses (nii palju kui pisaraist läbi nägi) pühkisid mitmed pisaraid.

Järsku oli kõik üks. Eesti ja Ukraina. See määratlematu ja samas nii selgelt määratletav – vabadus. Oma riik. Vaba riik.

***
Jah, ja siis läksin tagasi koju, hing ühest küljest rahul ja teisalt ikka veel seda isiklikku rahu otsiv. Mõtted siin Eestis on olnud segased selles suhtes, et 1) Me teame, et me tuleme tagasi! 2) Me ei tea veel päris täpselt, kuhu. Meie õnn ja häda on see, et on mitu kohta Eestis, kus me end nii koduselt tunneme. Kui saaks, võtaks Tartust ja Viljandist sõbrad ja vaimu ning mõned armsad tänavanurgad kaasa ja istutaks need sinna kusagile Pärnu vanalinna äärepeale, mere lähistele… Vaat see oleks meie ideaalkoht.

***
Ja kui nii olin mõelnud, siis tundsin, et ikkagi üks asi jääks kripeldama ka selles ideaalses linnakeses. See Setomaa. Meie majake seal. Et kas paneme müüki tagasi või mis saab?
…Ja kripeldus läks edasi. Nüüd on siis asi ametlik. Osa Setomaast on Eesti ja osa Setomaast on Vene riik. Muidugi, see on nii olnud juba aastakümneid ja piirileping oli vaid olukorraga leppimine. Aga ikkagi.
Selline see minu vabariigi sünnipäev oli. Veidi kirbe maiguga. Elu(line)…

Minu sõber Kaja ehk noorsooromaan “Hetk enne homset”

hetkKui järele mõelda, on Kaja üks minu parimaid sõpru. Ja pikaajalisemaid ka. Ma olen selline, kellel tekivad kiired ja põgusad sõprused, ja siis nad vajuvad ära, et uuesti aktiviseeruda mõne aja pärast. Tihedat igapäevast lähedast sõpra, või sõb pole mul ammu olnud.

Aga Kajast. Ma sattusin talle esimest korda külla siis, kui ta esimene laps põrandal roomas, nüüd lendab see neiu juba rahvusvahelise magistrikraadi poole. Nii et umbes 20 aastat. Kajaga oleme olnud kolleegid ja oleme öösel veini joonud ja südant puistanud, ja ma olen alati teadnud, et ta on mitut pidi ürgandekas inimene. Ta valis mingil hetkel enda selle poole arendamise, kus on matemaatika ja äri (EMT-s), aga ma kogu aeg lootsin, vahel natuke utsitasin ka, et ta edasi kirjutaks!

Kunagi ammu, kui ma töötasin ajakirja Favoriit kirjanduspoogna kokkupanejana, oli mu ülesandeks leida häid Eesti novellimeistreid. Kaja pakkus ennast ise. Mäletan, kuidas kirjastajalt küsisin: “Mis arvad, kas võib avaldada häid lühijutte, kui autor on täiesti tundmatu kirjanikuna?” – “Eee… mmm… oleneb…” – “Täpsemalt, autor on Kaja.” – “Kaja? See meie Poni naine Kaja?” (Kaja toonane abikaasa Jüri Pino ehk Poni oli meie ringkondades tuntud jutumeister, kirjutas nii Kullerisse kui Sekserisse, ehk mäletate neid väljaandeid, olime kõik samas kirjastuses). – “Jah, see Kaja.” – “Ei tea…. Vist mitte…” – “Mina avaldaks. Aga võta lugeda! Siis otsusta.” Loe edasi Minu sõber Kaja ehk noorsooromaan “Hetk enne homset”

Paastumas

Hea ja kerge on olla.  Tundub, et tervisehäda on taas seljatatud.

Minu peamine häda oli poomistunne kaelas. See tekkis viimasel ajal stressiga ja vägagi segavalt. Nagu tükk kurgus, mis kuidagi ära ei lähe, hingata ei lase… Esimese asjana Eestisse tulles panin endale arstiaja ja lasin kontrollida: kilpnäärmehormoonid on korras ja sama näitas ultraheliuuring.

Ja siis seisin, näpp telefoninupul, ja mõtlesin, et kas panen psühhiaatri juurde aja. Ilmselt kui mul diagnoositaks “ärevushäire”, siis antaks ka tabletid.

Siis helistasin sellesama näpuga hoopis oma heale tuttavale Sirjele – Viljandimaal Mustla lähedal asuva Lusika paastutalu perenaisele. Loe edasi Paastumas

Uduvihma sees

siil udusMa olen Eestis käimas. Põhjuseid on mitu, vajasin ise Ameerika-elust puhkust ja keegi siin vajas minu abi asjade korraldamisel, ja ma pean arsti juures käima, sest kaelas poob (mingi jama on… kas kilpnääre või ärevushäire…)

Sõitsin ükspäev Tartust Viljandisse, õhtuhämariku uduvihma sees, vahepeal oli selline tunne, et peaksin end näpistama ja küsima: kas ma olen olemas? Mitte kusagil mitte kedagi, keset igavikku. Aga siis läks see tunne üle, sest minu taha ilmus  üks tuledepaar, mis  peagi mööda kihutas.  Minu meelest oli see täiesti valesti valitud kiirus sellises vihmas ja nähtavuses. Loe edasi Uduvihma sees