Uduvihma sees

siil udusMa olen Eestis käimas. Põhjuseid on mitu, vajasin ise Ameerika-elust puhkust ja keegi siin vajas minu abi asjade korraldamisel, ja ma pean arsti juures käima, sest kaelas poob (mingi jama on… kas kilpnääre või ärevushäire…)

Sõitsin ükspäev Tartust Viljandisse, õhtuhämariku uduvihma sees, vahepeal oli selline tunne, et peaksin end näpistama ja küsima: kas ma olen olemas? Mitte kusagil mitte kedagi, keset igavikku. Aga siis läks see tunne üle, sest minu taha ilmus  üks tuledepaar, mis  peagi mööda kihutas.  Minu meelest oli see täiesti valesti valitud kiirus sellises vihmas ja nähtavuses.

Mõtlesin sellele, kui tavaline on meie inimesele liikluseeskirjade rikkumine. See on ju kirjutamata reegel, et 70 tsoonis paned 80ga ja 90 tsoonis 100ga, sest muidu “koperdad teistel ees”.

Miks Justinit niimoodi väänati selle teemaga, et “seadust peab austama!”? Üsna kindel, et enamik neid pröökajaid ise sõidavad ka 100ga 90 tsoonis jne. Minu meelest vägagi võrreldavad rikkumised, mõlemal puhul on avalik saladus ja kokkulepe veidi teine kui ametlik seadus… Oli teada, et väga paljud (meie tuttavad) rikuvad seda seadust, et Eestis ei tohi USA loaga sõita.

Aga millegipärast sai sellest Justini loost niisugune suur mull. Kuna me siiani maksame selle eest nii rahaliselt kui emotsionaalselt lõivu, siis ma ikka veel mõtlen: mis küll kõik sellel 20. augusti öösel valesti läks. Miks Justin ei saanud kätte mu telefonisõnumeid juba kontserdikohal, et jäägu ööseks ikka Tallinna ja miks ma unustasin kustutada oma Facebooki abipalve… ja kõik see seal vahel.

Ma üritasin selsamal uduvihma-õhtul ühes seltskonnas seda teemat arendada, et vaat kuidas… ja et ikka enamik teel sõitjaid, kui mitte 100%, rikub pidevalt seadust.

Mulle ütles üks otsekohene eesti mees vastu nii: “Ma ei saa aru, mida te ikka veel põete selle asja pärast? No juhtus, politsei pidas kinni, tegi trahvi, ajaleht kirjutas, kommentaatorid mõnitasid, ja mis siis?”

Kuna see mees ise on parandamatult haige, siis tema sõnavõtul oli minu jaoks kaalu ja perspektiivi. Tõepoolest, mis siin enam põdeda. Me oleme terved ja me oleme saanud ühe elukogemuse, millest alles hiljem saab täpsemalt aru, “miks see kõik veel hea oli”. Mingi nimekiri selle kohta on juba tekkima hakanud.

Aga ikkagi! Ma läksin näiteks Viljandisse meie vanasse koju, et midagi luku tagant toast võtta, ja ma tundsin täitsa füüsiliselt, et ma ei taha sinna minna. Post-traumaatika. See 20. augustile järgnev oli meeletult imelik nädal. Kuidas me kõigepealt üritasime plaane ja perspektiive paika saada, koguda infot: mida see väärteomenetlus nüüd tähendab, kas ta tohib endale siis Eesti load teha; kas ta tohib Eestis elades end Eestist välja kirjutada ja siis USA loaga legaalselt sõita; kas meil üldse on vaja autoga sõita?… Minul oli endal ka legaalselt tupikseis tol hetkel, minu Eesti load olid ka aegunud, sest mis seal salata, ma olin ikka täielik mugavleja olnud, kes harva sõitis. Olin end varem USAs sõites hästi tundnud, aga Eesti teid pigem kartsin, eks ikka seda möödasõidukultuuri ja oludele mittevastavat kihutamist.

(Ja praegu sõidan ka mina Eestis USA loaga! pluss rahvusvahelise paberitükiga, mis selleks õiguse annab – ja ma tohin seda teha, sest ma ei ole enam Eestisse sisse kirjutatud.)

…ok, aga tagasi selle nädala juurde: magamatus, sorteerimine, äraandmine, asjade kokkupakkimine… Me pidime otsustama kiirelt, sest kooliaasta oli kohe algamas, ja kui otsustasime minna USAsse, pisime kahe päevaga asjad tehtud saama.

Absoluutselt tahumatu võrdlus, aga siiski, minu elus kõige lähedasem kogemus sellele, mida võisid tunda need, keda küüditama tuldi. Enamik neist said ju ka pakkida midagi kaasa. Ja see tunne, et sa ei ole seda teed ise valinud…

Muidugi, meie mõnes mõttes valisime ise. Ja meile meeldis see koht, kuhu me läksime, olime seal ju enne suvitanud mitu korda.

Aga heake küll, nüüd olen ma tagasi Eestis käimas, koos noorima lapsukesega, ja ma vaatan ja hingan ja hindan: mis edasi?

Ma tahan tagasi Eestisse tulla. Kas on vaja seda ratsionaalselt põhjendada?… Seesama 20nda augusti eelne öö olin nutta löristanud, kui arvutist Tartu öölaulupidu vaatasin. Ikkagi minu inimesed. Kõik annad neile andeks, ja saad ise ka aru, et ega sa päris normaalne pole, aga nemadki annavad sulle andeks, sest – oled oma.

Loodetavasti jätkan seda mõttekäiku lähiajal… Tõsi, homme mitte. Lähen Lusika meditatsioonitallu paastuma ja kirjutama nädalavahetuseks. (Minu nipp: täiskuude ajal kirjutada. Loodetavasti saab valmis üks uus lasteraamat.)

Aga muide, samal ajal toimub Tallinnas turismimess, seal laste- ja laadahallis on ka Petrone Printi “Minu…” ja muud raamatud pakkuda.

 

2 arvamust “Uduvihma sees” kohta

  1. Ma olen ise ka selline inimene, kes sageli m6tleb, mis oleks kui… Vot kui ei oleks just nii läinud, aga oleks teistmoodi läinud, küll siis oleks k6ik hästi.
    Tegelikult on see enesepete. Tegelikult me EI TEA, mis oleks saanud siis, kui k6ik asjad oleks läinud nii nagu oleksime soovinud.
    Me ei tea, missugune oleks see teine, meie poolt soovitud tee meie jaoks olnud.
    On igati v6imalik, et kui te oleksite Eestisse jäänud, oleks kellegagi v6i kogu perega suur 6nnetus juhtunud v6i näiteks liiklusavarii olnud v6i mis iganes, mida me ei tea.
    V6ib olla “saadeti” see juhilubade juhtum teile, et teid kaitsta, et oleksite 6igel ajal siit eemal.
    K6ik on v6imalik, eks 🙂

  2. Kallis Epp!
    Täiesti juhuslikult sattusin siia Su kirjutisi lugema. Kõik see, millest ja mida kirjutad – annab sellist äratundmist, et jah, on tõesti nii…
    Aga on tunda, et hing on haiget saanud. Selle suvise jama tõttu. Usun, aeg teeb hingehaavad korda, kui selleks ise valmis oled.

    Ja tulge ikka tagasi, sest see pisike Eestimaa on nagu ta on, aga mu meelest üks armas paik elamiseks!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.