Minu sõber Kaja ehk noorsooromaan “Hetk enne homset”

hetkKui järele mõelda, on Kaja üks minu parimaid sõpru. Ja pikaajalisemaid ka. Ma olen selline, kellel tekivad kiired ja põgusad sõprused, ja siis nad vajuvad ära, et uuesti aktiviseeruda mõne aja pärast. Tihedat igapäevast lähedast sõpra, või sõb pole mul ammu olnud.

Aga Kajast. Ma sattusin talle esimest korda külla siis, kui ta esimene laps põrandal roomas, nüüd lendab see neiu juba rahvusvahelise magistrikraadi poole. Nii et umbes 20 aastat. Kajaga oleme olnud kolleegid ja oleme öösel veini joonud ja südant puistanud, ja ma olen alati teadnud, et ta on mitut pidi ürgandekas inimene. Ta valis mingil hetkel enda selle poole arendamise, kus on matemaatika ja äri (EMT-s), aga ma kogu aeg lootsin, vahel natuke utsitasin ka, et ta edasi kirjutaks!

Kunagi ammu, kui ma töötasin ajakirja Favoriit kirjanduspoogna kokkupanejana, oli mu ülesandeks leida häid Eesti novellimeistreid. Kaja pakkus ennast ise. Mäletan, kuidas kirjastajalt küsisin: “Mis arvad, kas võib avaldada häid lühijutte, kui autor on täiesti tundmatu kirjanikuna?” – “Eee… mmm… oleneb…” – “Täpsemalt, autor on Kaja.” – “Kaja? See meie Poni naine Kaja?” (Kaja toonane abikaasa Jüri Pino ehk Poni oli meie ringkondades tuntud jutumeister, kirjutas nii Kullerisse kui Sekserisse, ehk mäletate neid väljaandeid, olime kõik samas kirjastuses). – “Jah, see Kaja.” – “Ei tea…. Vist mitte…” – “Mina avaldaks. Aga võta lugeda! Siis otsusta.”

Ja järgmisel päeval ütles kirjastaja, ning ka peatoimetaja, kes olid tekstidega tutvunud: “Muidugi avaldame.” Nii ilmus kirjandusnimede vahele ühe noore ajakirjaniku jutupoogen, ja sain mitmelt lugejalt tagasikaja, et need olevat kõige paremad üle pika aja. Kajal on nimelt komme kirjutada selgelt. Kirjandusringkondadesse kuulumiseks ehk liiga selgelt.

Mul on siiamaani kahju, et Kaja pole oma toona ilmunud ja sahtli-lugudest ühte lühijutukogumikku kokku pannud. Kaja, kui sa seda loed, siis ma tuletan meelde, et ühel hetkel ma hakkasin neid isegi sisse lööma, sest sa ütlesid, et sul pole neid alles ja et võiks ju veidi kaaluda küll  jutukogu… Nii et kui kunagi nii peaksid otsustama, siis mul on see fail kusagil alles.

Nõnda.

Ja samas ei suhtle me vahel sisuliselt kuude kaupa (või kui, siis töiselt, sest ühel valgustushetkel taipasin teda kutsuda projektipõhiselt Petrone Priti toimetajaks ja nüüd on ta meie nn raudvara, samas töötades ka EMTis edasi täiskoormusega. Tegijad jõuavad.) Igatahes mina ei teadnudki, et ta noorsooromaani kirjutab, enne kui ta seda oma blogis mainis, et on valmis ja vaatame, kas tuleb sel teemal veel uudiseid… Mul oli kohe see tunne, et kindlasti tuleb.

Ja tuligi. Kaja võitis noorsooromaani võistluse.

Raamat “Elu algab homme” “Hetk enne homset” (selle raamatu üks ja ainus häda minu jaoks on, et pealkiri ei jää meelde mulle) – siin, palun tutvuge. Ja siin on Kaja oma blogisse korjanud teiste arvustajate kilde.

Siit tuleb ka minu nö arvustus. Ma kopeerin siia (adressaadi loal) selle kirja, mis ma talle saatsin pärast raamatu lugemist.

“Kaja, tead, juhtus nii, et su raamat sattus sahtlisse ja minu enda elu parajasse pöörisesse. Täna õhtul nägin raamatut ja lugesin ühe hooga läbi. Väga hea ja ilus!

Nii palju  ülevat, hinge haaravat… Pole tähtis, kui vana sa oled. Mu pensionärist tädi ütles ka, et ta oli seda niisuguse huviga lugenud, et täitsa üllatas teda. (Eesti keele õpetaja, kes vääääga palju raamatuid ilmas lugenud.)

Luuletused iga peatüki ees oli hea mõte, see aitas luua seda maailma avastamise maagilist tunnet.

Ja nii head, elusad tegelased olid! Pahaendelisust oli, kahtlustasin ka vahepeal liine, mida ei juhtunud (et Mario võib midagi paha teha näiteks).

…Armastusest kirjutad nii hästi. Mulle tuli mu esimene armastus meelde. Seesama teise, julgema, täiskasvanulikuma “saatusliku tüdruku” lugu oli ehk minulgi. Arvan, et selline “Kätlin” on vist peidus iga naise minevikus, ja on vist igaühel meil noorusest meeles see üks väga oluline ja tegelikult pooleli jäänud suhe.

Igatahes ma hakkasin enda peale mõtlema ja see on väga hea raamatu tunnus, kui enda sees niimoodi mingi 25 aastat vana sahtel lahti lööb.

…Ja tegelastest mitte keegi polnud otseselt halb ega otseselt hea, kõik oli nii eluline. Karakterid. Seesama femme fatale Kätlin on üks arhetüüp, keda naisteajakirjades ja kas või meie “Minu”-sarjas praegu üsna palju promotakse, selline vabahing nais-nipernaadi. Ja ega ta olegi ju paha. Lihtsalt süüdimatu. Appi, ka selles tunnen end kuigivõrd ära :), ja järelikult jälle sulle aitäh, et peegli andsid, millega endasse vaadata.

…Aga ma ütlen veel kord, see luuletuste sisse panek oli ehk just see kõige geniaalsem stiilivõte, see, mis minus sellise nutma hakkamise tunde tasapisi tekitas, mida kaugemale öö kulges ja mida rohkem raamatu maailma sisse end lugesin. Tekkis ka huvitav vormivaheldus:  sinu tekst ja luuletused. Üks aitas teist.

…Nii et kui ta seal lõpustseenis pidi peategelane ise autoga sõitma, keset varahommikut, esimest korda elus, see oli nii ilus ja sümboolne ja siis ma tõesti poetasingi paar pisarat ka.

…siis oli epiloog. Et mis sai edasi n aastat hiljem… Huvitav, kas sa mõtlesid ka selle ärajätmisele? See oli selline kainestav ja irooniline, läks nagu vastuollu (aga mitte halvas mõttes, pigem üllatuslikus mõttes) selle eelmise lehekülje autosõidu emotsiooniga.

Mina isiklikult oleksin selle “karmi reaalsuse” pitseriga lõpu ära jätnud, pigem jätnud sellise “otsad lahti” lõpu maanteel, kus kõik on võimalik.  Umbes et ahetav taevas, kust tähed ikka veel paistsid ja ta tundis, et ikkagi on kõik võimalik, kõik on veel juhtumata… midagi sellist.

Nüüd võtsid võimaluse lugejal unistada, et Kitty ikkagi võttis end kokku ja sai superstaariks, või et Janno ja Erle said ikkagi kokku. Võtsid ka võimaluse fan fictioniks, või siis andsid neile rajad liialt ette. Mulle kui unistajale oleks meeldinud otsad-lahti lõpp :).

…Aa, veel, Facebook teemana ja suhete liimina. See oli üllatav esimesel hetkel, kui julgelt sa selle teema sisse tõid, ja siis sain ma aru, et nii see ongi, see on maailma osa pöördumatult ja just nii see ongi. Tegi loo veel elulisemaks. Ja ikkagi, minu jaoks tekitas see FB-teema ka mingi keel-põses iroonilise kvaliteedi teksti.

Nii et emotsioonide mõttes oli see teekond läbi su raamatu väga mitmekihiline.

…Mis veel. Tuli meelde, kuidas me kunagi ammu rääkisime “Hay emanda” raamatust, sina vist soovitasidki seda mulle. Sa ütlesid: “Mul poleks häbi, kui see oleks minu kirjutatud” või umbes nii. Kuigi see oli ju, jah, nn naistekas. Ma olen seda raamatut hiljem mitu korda lugenud ja  sealsed tüüpid ja olukorrad on mul hästi tugevalt sees. Seal on naise ümber kolm meest. Ja mingil hetkel sind lugedes tuli peegeldus, et sinu raamatus on ka nii, noor naine (st tüdruk), tema ümber kolm noormeest. (Janno, Joosep, Mario.) See on lihtsalt väga kõditav emotsioon, igale naislugejale meeldib end sellise peategelannaga samastada.

…Kitty liin oli ka huvitav, see muusika ja õrna talendi kirjeldus. (See muusikaliini sissetoomine oli ilmselt ka põhjus, miks su raamat filmiprojektiks valiti; kuhumaale see muidu jõudnud on?)

Kuigi samas oli see liin mulle kõige ära arvatavam, kohe, kui võimalikku lapsepõlvevägistamist mainisid, mõtlesin, et nii, see jõuab kindlasti kusagile raamatu kulminatsioonis. Teiste liinide puhul ma ei osanud isegi ära arvata, kuhu need jõuavad. Mingil hetkel mõtlesin, et kas upubki keegi veel ära? Väga reaalne hirmuõhustik oli. Siis mõtlesin, et kas viidki Mario ja Erle kokku või lased Joosepikesel välismaale minna femme fatale kannul… Ja et kas sentimentaalsus sinus saab võitu ja lased printsil ja printsessil ehk Jannol ja Erlel uuesti kokku saada… (Kaalusid sa seda?)

Vaat nii! Ootan uut raamatut  🙂

Epp, öösel kell pool kaks :)”

ja Kaja vastus:
“Epp, aitäh Sulle! Ma täiega ootasin (ja kartsin) sinu arvamust, aga nüüd tuli see nii positiivne, mida ei julgenud unistadagi :).Selle lõpu, Janno-Erle kokkusaamislootuse osas on muide mitmed teismelised lugejatüdrukud mulle kirjutanud, et niiii-ii kahju, et nad ikka kokku ei saanud uuesti. Ja Christian Routh, üks välisretsensentidest, kes filmiideede konkursil minu stsenaariumi nõustas, ütles samuti, et filmis võiks jääda õhku positiivne noot ja see võimalus avatuks jääda. Eks ma siis teengi nii. Ise olin ilmselt liiga kinni täiskasvanuratsionaalsuses ja teadmises, et in real life sellised noored armulood teist võimalust ei saa.Ja eks ma selle „Mis neist sai“ tegin kah sellepärast, et asja enda jaoks ära lõpetada. Aga oleks võinud tegemata jääda jah, jätta mõtlemis- ja kujutlusruumi.

Mis filmivärki puutub, siis saime edasi esimesest, ideekonkursi voorust ja teisest, treatmenti voorust (ma pole kindel, aga arvan, et sealt said vist küll kõik edasi). Kolmandaks kohtusime ühe väliskonsultandiga (Eesti Filmi Sihtasutus tõlkis need treatmentid inglise keelde ja laskis väliskonsultantidel hinnata), meiega kohtus Christian Routh, kes andis nõus osa tegelasi ja tegevusi välja rookida, sest filmi ei mahu kõik muidu ära.

Samuti pean Erle-Joosepi vanemad rohkem avama, Routh soovitas näiteks, et rõhutada isas rohkem seda külge, mis ilmnes suhtumises Kätlinisse (et enne talle meeldis, aga niipea kui oma poja tulevikku hakkas ohustama, muutus isa tema vastu vaenulikuks) – et isa oleks kalkuleerivam ja karjeristlikum.

Kõige rohkem valmistab mulle muret aga see, et nii produtsent Katrin Laur kui Routh ütlesid, et filmi jaoks on peategelane Erle liiga hea, ma pean teda tublisti isekamaks ja vastikumaks kirjutama, just alguses. Aga mina ei näe Erlet iseka ja vastikuna, vaid just sellise hea tüdrukuna! Aga ma nõustun, et temas puudub karakteri areng, isegi see suurekssaamise liin ei tule väga tugevalt välja…

Veebruari keskpaigaks peab mul filmi jaoks olema valmis see parandustega treatment, nüüd ma siis pusin selle kallal.”

Kirjutasime muidugi veel edasi, aga aitab küll tsiteerimisest. Igal juhul, pean pöialt, et Kaja stsenaarium ka järgmisest voorust edasi saaks ja lõpuks filmiks jõuaks! Nagu asjassepuutuvad teavad, siis 90% filmiprojekte jäävad toppama (võin protsendiga mööda panna, eks see oleneb ka tõlgendustest).

P.S. Muide, ka “Minu Eesti” põhjal plaanitud film on kusagile toppama jäänud, stsenarist leiti, aga siis jäi (nagu ikka) rahastuse taha ja pole ammu uudiseid kuulnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.