Viljandist, Ukrainast ja Setomaast

Hea meel on, et jõudsin Ugalasse viljandlaste peole. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid (väikelinna asi: on sõprade ring, on teretuttavad ja lisaks on ka sellised lihtsalt-kuidagi-tuttavad-näod) ja uhke oli vaadata, mismoodi linnapea Ando Kiviberg sammus pulti. Ma usun, et suur osa viljandlasi jagab seda “Meie Ando” tunnet.
Kõne oli hea, üks detail siia – iseseisvusmanifest loeti ette omal ajal neljas Eesti linnas ja just meil, Viljandis, loeti 24ndal veebruaril, pärast Pärnut.

***
Kui hakkas laulukava, siis tuli esimesena Ruslan. Jälle, “meie Ruslan” viljandlastele.
Ma olin neil paar õhtut tagasi külas käinud, selline kurbus oli kurgus selle pärast, mis eelmisel ööl Kiievis toimus, et otsisin meie kohaliku ukraina-pere seltsi. Ukraina on mulle alati olnud eriline koht, meie naabripere olid ukrainlased ja kasvasime nendega koos. Aga nüüd olid Lesja ja Nadja liiga kaugel, Viljandis on selle asemel ukrainalikkust hoidmas Ruslan Trochynsky pere. Kui Ruslan poleks tookord ammusel ajal folki külastades ühte eesti naise armunud, siis oleks temagi siiani Kiievis. Barrikaadidel ilmselt ka, tema tulist loomust arvestades.

***
Ja siis oli see hetk Ugalas. Kirke ja Rute – tütred oma heledatel häältel – ning Ruslan, laulmas a capella. Ruslani hääl katkes. Vabadusest rääkiv laul. Mehe käsi käis üle silmade. Lapsed panid ka oma heledad hääled kinni ja vaatasid üles isa poole.
Siis tõusis minu ees üks mees püsti.

Silmanurgast nägin, et keegi veel on juba püsti.

Juba oli kogu saal seismas. Vaikus. Täiesti spontaanne solidaarsuse avaldus. Minu silmaulatuses (nii palju kui pisaraist läbi nägi) pühkisid mitmed pisaraid.

Järsku oli kõik üks. Eesti ja Ukraina. See määratlematu ja samas nii selgelt määratletav – vabadus. Oma riik. Vaba riik.

***
Jah, ja siis läksin tagasi koju, hing ühest küljest rahul ja teisalt ikka veel seda isiklikku rahu otsiv. Mõtted siin Eestis on olnud segased selles suhtes, et 1) Me teame, et me tuleme tagasi! 2) Me ei tea veel päris täpselt, kuhu. Meie õnn ja häda on see, et on mitu kohta Eestis, kus me end nii koduselt tunneme. Kui saaks, võtaks Tartust ja Viljandist sõbrad ja vaimu ning mõned armsad tänavanurgad kaasa ja istutaks need sinna kusagile Pärnu vanalinna äärepeale, mere lähistele… Vaat see oleks meie ideaalkoht.

***
Ja kui nii olin mõelnud, siis tundsin, et ikkagi üks asi jääks kripeldama ka selles ideaalses linnakeses. See Setomaa. Meie majake seal. Et kas paneme müüki tagasi või mis saab?
…Ja kripeldus läks edasi. Nüüd on siis asi ametlik. Osa Setomaast on Eesti ja osa Setomaast on Vene riik. Muidugi, see on nii olnud juba aastakümneid ja piirileping oli vaid olukorraga leppimine. Aga ikkagi.
Selline see minu vabariigi sünnipäev oli. Veidi kirbe maiguga. Elu(line)…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.