Häbi piirid

See kolumn ilmus mõni aeg tagasi minu Eesti Naise veerus ja otsustasin selle ka siia üles panna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAMa olin lihtsalt väsinud pärast ülesronimist. Viskasin end selili sinise taeva alla, silmad poolkinni, ja lasin lapse seljakotist kaljude peale. Hetk hiljem oli ta seal, kus ta olla igatses. “Tissi, naaatukeene, väike ampsukene… tiss on nii armas.” Kahe ja poole aastane, sõnavara arenenud, aga vajadus emarinna järele endiselt suur. Miks see nii on, kas see on loomulik või on see seotud meie pere hiljutise suure keskkonnavahetusega ja siis veel reisile tulekuga… tont seda teab. Aga jah, “tissisõltlane” ta on, nagu Perekooli foorumis rinnaga toitmise alarühmas selliseid lapsi kutsutakse.

Rinnaga toitmine on õndsus. Eks see ole ka teaduslikult tõestatud, et rinnapiima eritumine tekitab õnnehormoone. Ma plaanin juba viimane aasta aega teda “võõrutada”, aga seni on ikka jäänud peale mugavus ja need hormoonid. Varsti, võibolla järgmise kahaneva kuu ajal teen ära – nii olen ikka mõelnud.

Nõnda siis laman kaljude peal, olen õnnelik ja mõtlen: kui hea, et keegi mind segamas pole. (Sel hetkel kuulen klõpsu abikaasa fotokaamerast, aga see oleks juba ühe teise kolumni teema…) Siin oleme ainult meie kolm. Ma ei pea end katma rätiga, ei pea end ettepoole kooku ajama või last enda ja seina vahele pressima – et keegi jumala eest mu rinda ei näeks.

Olen oma elust olnud rinnaga toitev ema kokku umbes seitse aastat. Mu põhimõtted on alati olnud samad: ma tegutsen teatud piirides, näiteks ei läheks ma iialgi last toitma salaja WC-sse, aga kuigi ma toidan last sageli avalikus (linna)ruumis, siis ikkagi ma varjan. Nii, nagu oskan ja jaksan. Lihtsalt kolme lapsega on vilumust juurde tulnud ja oskan valida näiteks selliseid suurrätte, mis lapse katavad, aga tal läbi selle hingata lasevad, ka rinna otsa panek ja äravõtt käivad vajadusel pimesi ja sekundikiiruselt…

MIDA ma varjan, see on selge, näiteks USAs paljude skandaalidega ära tähistatud: varjatava häbi epitsenter on rinnanibu. Et see ometi kellelegi korrakski ei vilksataks!

Aga MIKS MITTE? Miks peab seda, toiteahela kõige viimast ja isemoodi ilusat lüli niimoodi varjama?

Jäin selle üle mõtesse tolsamal matkapäeva õhtul, kui vaatasin päeval üles püütud fotosid. See lembehetk iseenda, lapse ja maailmaga… kui ilus see välja kukkus, mõtlesin ma, ja automaatselt tuli edasi mõte: täitsa kahju, et seda ei sobi kellelegi teisele näidata.

Aga miks ei sobi ? (Ja taas ma vaid markeeriks ja jätaks praegu kõrvale ühe teise teema, nimelt et miks tundub maailm täiuslikum siis, kui seda teistega jagada saab, olgem ausad, viimasel ajal üha enam Facebooki pildialbumites…)

See on ju ilus, elus ja loomulik?

Mul ei ole vastust. Otsustasin küll oma häbist üle astuda ja selle pildi oma loo juurde panna. Aga – kogu sarjast valisin pildi, kus mu rind kõige vähem paistab. Kas see ka kõige ilusam on, see jääks alati vaataja silmisse ja vaidlemise küsimuseks.

Vaidlused häbiteemade piiride üle ei lõpe ilmselt iial. Näiteks on üks vaidlusalune koht Eestimaa talvede spaade riietusruumid. Kui vana vastassoolist last võib kaasa võtta? Üks äärmus on sellised, kes juba mõneaastase poisikese naiste ruumist välja kupataksid, sest mis ta siin vahib paljaid tisse. Teine äärmus laseks mehed ja naised üldse kokku riietuma. Ilmselt on küsimus ka selles, kes on konkreetne inimene oma loomult. Kas ta häbeneb oma keha (lapsepõlvekasvatuse või koolikiusamise või ka võib-olla tänapäevaste ülekilode tagajärjel) või meeldib talle oma keha eksponeerida? Palju on seotud üldise kultuuritaustaga, näiteks mu ameeriklannast ämm sai kultuurišoki, kui ta pidi Eestimaise spaa riieteruumis end teiste sookaaslaste ees alasti võtma. Ta ei julgenud, ei osanud; teised naised ju vaatavad. Tavalisel ülekeskealisel ameeriklannal ei olnud aastakümneid olnud sellist kogemust, et ta kusagil sookaaslannade ees end alasti võtma peaks.

Kõige tervemad ja õnnelikumad meie hulgast suudavad ehk mõelda “las vaatavad!”, ja seda mis iganes olukorras: olgu see avalikus kohas rinda andes või spaa riieteruumi uudishimulikult piidlevat last märgates või jõusaalis vastassoo pilkudest läbi murdes…

Ma ei tea, kust lõppeb häbi ja kust algab valehäbi, aga mind igatahes on aidanud see mantra, jah, “las vaatavad!” Teiste pilgud on teiste omad, minu elu on minu oma.

21 arvamust “Häbi piirid” kohta

  1. See on NII ilus pilt! Ja enne teksti lugemist ma ei saanud isegi aru, millega tegu 🙂

    Minu jaoks on avalik, aga diskreetne imetamine alati iseenesestmõistetav olnud ja mul pole sellega ka kunagi mingeid probleeme olnud – midagi pole öeldud, pole täheldanud ka halvustavaid pilke. Samas lõpetasin mõlema lapse imetamise aasta ja paari kuu vanuselt – esimest korda sellepärast, et olin uuesti rase, teist korda lihtsalt läks nii. Aga selleks ajaks ei pakkunud see mulle ka enam rõõmu, vaid pigem tekitas tüdimust, nii et meie jaoks oligi just siis õige aeg.

    Paraku on ka nii, et mida vanem laps, seda lihtsam on avalikkuse kõõrdi vaatamine tulema. Mis siis, et oleks nagu iga inimese oma asi. Mina olen ka lihtsalt leidnud, et arvaku, mis tahavad, mina elan oma elu ikka ise 🙂

  2. Ma leian ka et imetav ema on kaunis vaatus. Ma ise imetasin oma teist last 3 a ja 7 kuud. Piima oli ja laps tahtis ! Ise otsustas et ühel päeval ta tissi enam ei taha ja oligi valutult löpp ühe päevaga. Minu ämm leidis ka et see on hirmus…ka kui laps oli beebi, ja tissi tahtis, jooksis ämm alati käteräti ja ölasalliga mind ja beebit katma…nii ta siis tissis, lina vöi ölasalli all, et keegi ei näeks. Kui laps oli suurem, nii üle 2 aasta, siis hakkasid tuttavad ütlema et taevas tule appi kui kaua veel ! Laps ei olnud loll…kui tal tissi-isu tuli, meelitas ta mind kuhugile teise tuppa vöi nurga taha ja ronis sülle tissima. Vöi kui kakles teiste lastega, tuli joostes minu juurde, puges t-särgi alla ja tömbas paar matsu ja mängis edasi. Kui mu öde tuli mu pluusikaelusest sisse vaatama mis laps teeb, siis laps pani käe silma ette…kui tema tädi ei näe siis tädi teda ka mitte… Nii et….kuniks piima….miks siis ka mitte.

  3. Epp, väga kaunis pilt! Lummav. Aitäh, et meiega jagasid. Miks jagatakse? Aga sellepärast ju, et jagamine teeb rõõmu kahekordseks. Ja see on ju ainult hea. Sa jagasid oma pilti minuga, ja mina sain ka rõõmsaks. Sellepärast me jagamegi.

  4. Pilt on tõesti kaunis. Ma ei arva ka, et rinnaga toitmist peaks varjama paaniliselt. Samas loodan ka, et ämm julgeb edaspidi ikka meie spaades riietusruumis ilma kreepsuta olla. Sest olgem ausad, MITTE KEDAGI EI HUVITA. Minu meelest on see eluterve, paanline enda keha varjamine aga toob lihtsalt probleeme juurde. Meil ei tohi Auras ju saunas näiteks ollagi ujumisriietes, kuigi ollakse muidugi.

  5. Lisatud pilt on kaunis.

    Aga küsimusele miks me peame varjama või kas peab.
    Alati on kaks poolt. Üks on enese sisemine vabadus, teine on ühiskondlik valmisolek.
    Ennast on kergem muuta, ühiskondlik arvamus on suhteliselt jäik ja visa muutuma..

    Miks rinnanibu on sisuliselt tabu? Minu arvates põhjus on religiooni algatatud ja tugevalt kinnistatud sotsiaalses programmis, mille eesmärk on väliselt olla kõlbeline, kuid sisemuses piirata inimese avatust energiale ja seksuaalsusele. Rinnanibu ei ole ainult toitmise organ -Ema -Laps suhtes. Naise rind on energeetiline läte, mis kiirgab ümbrusesse energiat. See on põhjus, mida nii mõnigi religioon taunib. Seda teadmist ja energiat, püütakse varjata, maha ja alla suruda.

    Väliselt taandub asi siis ühiskondliku moraali ja loomulikkuse vastuolule. Ometi, oma järeltulijaid ja toitmist varjatakse ka loomariigis. Ehk, ettevaatlikus võib olla parem, kui jonnakas protsessioon ühiskondliku arvamuse vastu ja kiuste. lõpeks, eks hinnanguid antakse ühiskondlike arvamuste ja omandatud reeglite pinnalt. Üks asi on julgeda olla avali, teine tajuda, kunas see on ohutu ja mitteprovotseeriv nende suhtes, kelle sisemine vabadus arenenud samavõrd ei ole. Kui tood avalikuks, peab võtma ka tagajärjed, mis võiv olla avalduv ka mõne inimese poolt lähtuv soovimatu huvi kadeduse või hukkamõistuna.

  6. Muidugi on lapse toitmine normaalne asi ja lähemas, harjunud seltskonnas ka usun, et turvaline!!! Kuid võõramas kohas ja ka keskonnas, kus inimesi saab ehk identifitseerida, võiks ehk mõtelda! Otsus jäägu igaühele enda teha!
    Olen pidanud asjaolude sunnil kokku puutuma mitmete ebameeldivate juhtumitega.
    lühidalt kahest!
    Mina olin riided vahetanud ja astusin ruumist välja, kui tehase riideruumis noorem naisterahvas enda riideid vahetas, seljas olid ja jäid rinnahoidjad, suht kinnine alussärk, õhukesed dresspüksid ja usun, et ka aluspüksid, millede peale ta tõmbas tavaliselt(kui juhtusime pärisüheaegselt riietume)viigipüksid, džempri ja mantli.
    Teisest uksest aga sisenes tšetšeeen, nähes “nii paljast ja päris kena naist”, kes veel asjatas ja oma tööriideid kokku pani, hullus selle peale ja vägistas nooriku!
    Uurimise käigus ta tunnistas seda(nii paljas naine minu lähedal, ma ei suuda!) ja hiljem temal silma peal hoides märkasin tõesti, et isegi veelgi varjatumate vaatete juures pidi mees end väga talitsema ja mõnikord tuli teda taltsutada.
    Eelmine lugu oli suures rahvaste peres ja arvasun tookord, et see on sedamoodi nende niinimetatud”mustadega”, kuid aastaid hiljem kogesin üsna sarnast lugu meie eestimaal ja valgete inimeste vahel. Ja siin veel nii pahasti, et end väljakutsuvalt ekponeerinu pääses puutumatult, kuid ülesärritatud mees ründas teist, kes oli eraldi! Õnneks küll seekord olime teised veel kuuldekaugusel ja olukord lahenes neiule vähese traumaga, aga ikkagi kahjuga.
    Võtsime asja küll vaoshoitult, siiski tõsiselt. mees tunnistas umbes sama, mida eelmise loo puhul.
    Hilisemal jälgimisel ilmnesid samalaadsed sümtomid!
    Olin varasematel aegadel mittekoosseisuline kriminaaljälituse töötaja ja kord anti meile koos minu bossiga üle 150-ne vägistamistoimiku järelduste tegemiseks.
    Üks esimesi järeldusi oli: “Naised, säästke endid ja mingil määral ka kallakutega mehi, mõeldes enne, kui oma ilu välja paista lasete, püüdke vältida põhjusi vältides tagajärki!”
    Mina kutsun küll üles, et kohas, kus me ei ole “kodus”, võiks olla üsna ettevaatlik, jõuame oma ilu eksponeerida armsate, meid austavate ja armastavate inimeste seltsis ka küllalt ja seda ilu ja armastust sügavalt nautides!!! Kõiki teid austades ja isegi armastades!

  7. Mihkel. Sa süüdistad ohvrit!

    Esiteks – pärast vägistamist hoidsid sa tšetšeenil silma peal? Läksid koos temaga vanglasse? Või tšetšeen ei läinudki vanglasse???

    Teiseks: “… end väljakutsuvalt eksponeerinu…”.
    Kust sa võtad, et naine end eksponeeris? Ja tegi seda veel väljakutsuvalt? Kas naine ütles sulle, et ta end eksponeeris? Või lugesid sa tema mõtteid?

    Tead, ma võin ihualasti ka ringi käia, see ei ole millegi ega kellegi eksponeerimine, ei väljakutsuv ega väljakutsumatu. Eksponeerimine on väga konkreetne ja tahtlik tegevus, mis ei ole suurel määral sellega seotud, kui palju riideid mul seljas on.

    Lisaks – kui ma ka end tõesti eksponeerin, ka väljakutsuvalt (nt oma meest õrritan ma päris sageli), ei ole see vabandus üritada teha minule vastumeelseid asju. Kui ma olen nõus, ei ole ma veel nõus kõigega.

    Pea seda palun meeles. Ka oma naise või armukesega voodis olles.

    Süüdi on see, kes läheb üle teise piiri. Punkt.
    Vägistamist hoiab ära see, et mees võtab enda tegude eest vastutuse. Punkt.

    Süüdistades ohvrit, oled sa sama suur vägivallatseja kui vägistaja ise. Punkt.

  8. Noh, kui mul on valida vägistatud saamise ja mitte-selles-süüdijäämise vahel, siis mina valiksin igal juhul esimese. Ei ole eriti lohutav, et vägistaja oli ise süüdi, võib-olla sootuks hull ja kasvõi surmanuhtlust väärt. Ma ikka eelistaksin mitte vägistatud saada ja seisangi selle eest nii, nagu oskan.

  9. Aga pilt meeldib mullegi ja häbiga on tõesti keerulised lood. Igaühel omamoodi.

  10. Väga tormiline reageering eelpool kirjutatule ikka. Vaevalt, et eelpool kirjutatu soovis rõhutada sõna “eksponeering”. Pigem tulenes see tekst (nii palju kui ma aru sain) tema töö kogemustest. Enamus vägistajaid “käivituvad” ohvri välimusest. See ei tähenda, et sa pead end tingimata hakkama koledamalt “eksponeerima”. Selles oli lihtsalt sõnum, et naised saaksid paljugi teha, et ohvriks saamist vältida.

  11. Häbi on mõjutusvahend mängureeglite kinnistamiseks. Mängureeglid loob kogukonna juht või juht koos juhtkonnaga, vastavalt eesmärgile. Islamimaades on veel praegugi kohati kohustus nägu katta, et isaste huvi kõrgel hoida. Euroopa mehes see enam sellist erutust ei tekita, kui kaetud nägudega harjunud islami mehes. Islamimaailmas peaks järgmine lubatavuse piir olema siis katud nina, kui erootiline sümbol, ülejäänud nägu jääks vabaks. Ja siis võiks selle üle diskuteerida…Aga kui võetakse omaks, et last ikka võib toita normaalses keskkonnas ja nibu on tissi loomulik osa, millest tuleb toit lapsele, ning toitmiseks ei pea ronima WC-sse või mõnda teise ekstreemsesse kohta – siis oleme sammu võrra edasi jõudnud. Leian, et lastekaitseseaduseses peaks olema säte, et Ema peab andma lapsele toitu, kui laps seda soovib ja see ei tohi olla Ema ja last ahistavas kohas ega olukorras.

  12. Suures rahvaste peres ei käi praegugi kõik nii nagu arvame, et võiks!!! Ja minu kommenteeria moodi vastates “Miks peaks mees oma loomulike vajaduste rahuldamise eest vangi minema!?”
    Ei ma õigusta mitte seda, et kellelgi on õigus teist kuidagi kurikasutada!!! Pea meeles! Ja Punkt! Samas võiks siiski mõtelda, et kellegi enda nii või naa vabana tundmine, võib olla kellelegi ahistav!!! See pole ka viisakas, esteetiline ega peenetundeline!!!
    Tegelikult on ikkagi inimesel ka kohustus teistega arvestada, et minu vabadus ei saaks teise ahistamiseks!!!

  13. Kui poisslaps pole imikuna saanud rinda, siis täiskasvanuna on hullud naiste rinna järgi , selle teadmise avastasin, kui ämm ütles, et ta pole poega rinnaga toitnud. Ja mina nüüd pean seda tema ülesannet täitma olles ligi 60 aastane, pean 65 aastast meest rinnaga “toitma “. Nii, et jah, emad andke rinda oma poisslastele . Väga väga ilus foto õnnelikust emast .Aitäh !

  14. See on nagu Freudi “Ahistus kultuuris”.
    Alati kuskilt pitsitab, ja ei saa olla päris rahus.
    Kultuur ja viisakusnormid pitsitavad meid siit ja sealt.
    Meie igaühe asi on kuidagi endamoodi reageerida sellele ahistusele ja edasi elada.

  15. Lynch is going chula vista locksmith 24 hours through all his old buzz words again. We always tend to lose either their house
    key and if none of the pins set. The latch on any lock or handle needs to have its slope-side
    facing the door jamb and consequently can be compromised rather effortlessly.
    A locksmith service needs chula vista locksmith 24 hours to have its
    slope-side facing the door jamb.

  16. Excellent way of describing, and good post to get information about my
    presentation subject, which i am going to convey in school.

  17. Hmm it seems like your website ate my first
    comment (it was extremely long) so I guess I’ll just sum
    it up what I had written and say, I’m thoroughly enjoying
    your blog. I as well am an aspiring blog blogger
    but I’m still new to the whole thing. Do you have any suggestions for
    beginner blog writers? I’d certainly appreciate it.

  18. hi!,I love your writing very much! proportion we keep in touch extra about your article on AOL?
    I require a specialist on this area to resolve my problem.
    May be that’s you! Having a look forward to look you.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.