Hakkabki see kooliaasta siin Ameerikas täis tiksuma. Siia tulek oli kiire otsus, nagu liivakell sai ühe liigutusega nirisema löödud… Üürimaja 25nda juunini, lapsed aastaks kooli siia, ise kasutada ära seda ilusat loodust kohas, mille olime enda jaoks leidnud Long Islandi päris kirdenurgas. (Otsing: Orient, NY, meil võttis umbes viis suve otsimist, kuni selle kohani jõudsime).
…Ei kahetse seda läinud aastat. Lapsed said inglise keele palju tugevamalt kätte ja oma isa lapsepõlve ja taustaga isiklikuma kontakti.
Võibolla see uus lehekülg pidigi niimoodi “järsku” tulema, mõtlen ma nüüd. Oleks ta saanud tasapisi ja teadlikult planeerides üldse juhtuda? Eestiga sidus ju nii palju ja me poleks ehk ealeski seda sammu ette võtnud. Aga teatud kakskultuurise-pereharmoonia jaoks oli seda vaja.
Kas oli?
Ei tea. Elus pole oleksite-maailma. Ja uskuge mind, Justin (ja ka mina) teeme nüüd Eestis omale Eesti juhiload lisaks rahvusvahelistele. S
iiani tundub see juhtunud seaduse-uperpall nii kummaline. Ja siiani pole muide selge ka see, mismoodi legaalselt ajada asju nii, et saaks alles hoida ka USA load (ok, ma ei tahtnud lubadest kirjutada… mõni teine kord…).
**
Ja Eesti elust sai mul “aeg maha” võetud. Elatud kümme kuud ilma mobiiltelefonita ja kalendermärkmikuta. (Liialdan: käisin ju hilistalvel kuus nädalat Eestis. Aga siis oligi kalender täis ja elu kirev…) Ideaalis tahaksin jätkata ka Eestis sellist elu, kus mul poleks telefon sees ja kus minu kirjutamistoa uks oleks enamiku aja kinni.
Kus?
Tegelikult siiani pole päris selge, kus.
Meil on Lõuna-Eestis kolm linna, mis meid tõmbavad ja kus vahel me kindlasti ka edaspidi liigume.
Vaatan siin aasal ida poole, Euroopa poole, ja mõtlen…
1)
Aastaid oleme armastanud PÄRNUT. Aga see on eelkõige merearmastus, ja teatud tänavanurkade armastus – tunne, mida iga kohtumiskorraga juurde tekib ja mis juba omamoodi nostalgiat kumuleerib.
Aga ega meil palju tuttavaid seal linnas pole tegelikult. (Vabandust, Anne, Helle, Triin! Ja ilmselt aasta tagasi loodud uue waldorfkooli seltskonna seest leiaks kiirelt sõpru…)
2)
TARTU. Kirjastus on ju seal ja sõpru loeb kokku kahe käe sõrmedel, ja lastelgi jagub seal vanu sõpru, sest elasime ju 2007-2010 seal. Tartuga on mul isiklikult väga suur nostalgia: on umbes viis lainet, kuidas ma olen selles linnas elanud alates sellest, kui 17aastaselt sinna sisseastumiseksamitele sõitsin, uljus taskus.
3)
VILJANDI, mu sünnikoht, nende kahe hea linna vahel. Viljandi sõprade üles lugemiseks on vaja sõrmi ja varbaid vähemalt… Ja seal on kõige rohkem ka lastel mälestusi ja sõpru.
Jah, Viljandil on oma hädad, näiteks vahel üle linna hõljuv üle järve tulev Ekseko-sigalahais (siis on tunne, nagu elaksid tõesti maal lauda lähistel, seda ruraalset tunnet tekib ca kord kuus…), aga samas on Viljandi ikka väga mõnus elukeskkond. Ökokohvik-pood, regilauluring, kultuurikolledž…
Meri, jõgi ja järv. Pärnu, Tartu ja Viljandi.
Igatsen ja pean kõike korraga kalliks. Ka seda maastikku mu ümber siin ja täna: hirvesid ja faasaneid ja metskalkuneid, kes siin aasal meie üürimaja ümber ringi sebivad.
Ma pole kunagi varem elanud nii tugevalt eluslooduse keskel kui sel aastal. Ja ma pole kunagi varem lugenud nii palju indiaanlaste muinasjutte. Tunnen, et nüüd ma tõesti armastan seda saart siin. (Long Island, USA, aga mitte see ametlik tänapäevane nimetus ja riik pole tähtis, vaid pigem see, mis siin TEGELIKULT on olnud enne seda, kui valge inimene siiakanti saabus. Enne kui Henry Hudson 17. sajandi alguses üle ookeani siia “põrutas”, kui Eesti meedia rõvesõna kasutada.)
See kant siin, Orient (ja laiemalt Long Islandi kirdeosa) jääb meie omaks alati. Siin on nüüd sõbrad, ja laste sõbrad. Siinne õhk on pooridesse jõudnud, kuigi seda võlu on raske seletada: ei ole lopsakat eksootikat, aga on selline soolane, karge, minimalistlik ja madal loodus. Kui võrrelda siinset aurat mõne Eesti kohaga, siis ehk Kassariga.
Viimastel päevadel olen palju sörkimas käinud, justkui nägemist jätnud. Olen selle aasta jooksul tahtnud siit küll ja küll enne õiget aega minema saada… ja siis jälle järgmisel või ülejärgmisel päeval õnnelik olnud, et siin edasi olen. Eriti kui näen ja kuulen maja ümber neid hirvesid.
Ükski indiaanlane ei elanud ilma teadmiseta, mis looma hõimu ta kuulub. Mina olen hakanud uskuma, et mina siin kuulun hirvede hõimu.
**
Aga jah, tegelikult tahtsin hoopis öelda, et meil on Viljandi kodu müügis: SIIN ON LINK. Me tahaks leida privaatsemat kohta. Mina oleks valmis ka sealsamas elama, aga Justin tahab nüüd Eestis edasi elamiseks aeda, kuhu niiöelda “naabrid sisse ei näe”.
Kellele aga sobib selline: VILJANDI VANALINNAS, OMA AIANURGAGA, TÄIESTI KESKKONNASÕBRALIKE VAHENDITEGA REMONDITUD KODU… Ühenduge.
SETOMAA TALU on ka müügil.
…Oleme teel tagasi. Ja teel kodu – selle õige ja stabiilse – poole. Ma loodan.
No ma ei tea kolm last ja lendate nendega pidevalt mööda ilma ringi. Kas kahju pole neist? Oleks nad siis koduõppel siis saaks sellest ehk kuidagi aru, aga tundub küll et käib solgutamine mööda linnu, maid ja koole. Psüühikale hakkab ju.
Ma saan aru et olete boheemikad aga no pidage veits ikka vahet laste nimel.
Mina sain USA ja Eesti load molemad seaduslikult alles hoida nii, et
1) tegin USA load.
2) tegin Eesti load. Kuna ankeedil pidi kusagile allkirja andma, et mul teise riigi lube pole, siis andsin USA load ARKile ara.
3) tegin uuesti USA load. Kuna USA lubab mitme riigi lube, siis kuhugile ma allkirju andma ei pidanud ja Eesti lube ara andma ka ei pidanud ja, tadaa!, saingi kahe riigi load seaduslikult alles jatta.
Vabandust, unustasin lisada, et kui ma teine kord USA lube tegin, siis ma ei pidanud neid nullist tegema ega mingeid eksameid tegema, vaid nad valjastasid mulle koopia endistest lubadest (kuna ma olin juba susteemis sees), umbes samamoodi nagu inimestele, kes load ara on kaotanud, lube uuesti antakse.
Aitäh, Mann, see on tõesti variant! (küll ajamahukas, aga tehtav…)
Nälkja küsimusele ei oska hästi vastata.
Äkki Nälkjas mõtles seda hirmu, et lapsed ehk ei oska oma juuri tulevikus nii selgelt tunnetada kui need, kes enamuse ajast peamiselt ühe riigi & kultuuriruumiga on seotud. Aga noh, eks sellised teiemoodi peresid on sel sajandil palju ja see on pisut vanemale põlvele raske mõista. Huvitav on tulevikus näha, mida lapsed ise eelistama hakkavad ja millist riiki armsaks koduks pidama.
Mida vanemaks ma ise saan, seda olulisemaks saavad juured ja päritolu. Ja mida rohkem loen veidrusi teiste riikide kohta ning selle elanike muljeid Eestist, seda rohkem ma veendun, et meil on midagi unikaalselt ja omanäolist, mida hinnata ja mille nimel pingutada (piisav elamise ruum & privaatsus (va uusarendused, mida ma ei salli) ja loodus nt).
Ma ei saa ka Nälkja provokatsioonist aru. Kust Sa tead, et laste psüühikale hakkab? Kas tunned neid paremini kui nende enda ema ja isa?
Me elame samuti välismaal ja aeg-ajalt oleme sama dilemma ees, et kumba riiki eelistada.. Tahaks rohkem eesti keelt lapsele, väikest majakest idüllilises linnakeses, kus ta saab naabrilastele külla minna paljajalu üle tee.. Samas jääb nii ära kogu see suurlinna ja maailma tunne, mida ta (me) saame siit elades. Eesti on nii pisike ja piiridega. Huvitav oleks tegelikult rääkida te kogemustest väikeses Viljandi linnas, väikeses Eestis elamisest, et ka ise saada rohkem selgust, kus on parem.. Keeruline valik ja otsus, ma arvan, et kunagi ei saa ma päris 100% veendumusega tunda, et nüüd on tehtud õige otsus.
Haha. I woke up down today. You’ve cheeerd me up!
Muito esclarecedor este site. Comprei quitosana aqui no site e estou gostando muito até agora. Já tomo tem uns 3 meses e já reduzi o colesterol e perdi 10kg. Vou deixar a receita para quem quer perder peso. Parem de comer comida frita, só tomem leite desnatado, comam muita verdura e façam caminhadas de 50 minutos todos os dias andando rápido. Vão ver que tomar quitosana e fazer o que eu fiz vai ajudar vocês.
Una buena établit de saber si está teniendo resultado manqué entrenamiento esmedir oubliai
progresos cada semana.