“Siin on ju kõik keelatud”

Ilmunud “Eesti Naise” kolumniveerus juunikuu hakul.

Ma istusin autos koos oma kolme lapsega (9, 6 ja 2): ootasime, et meie juurde naaseks kümne meetri kaugusel võileivapoes ostlev vanaema.

“Emme, mul on vaja vetsu minna,” teatas mu 9-aastane.

Ja mina vastasin: “Tule!”, nagu üks tavaline eestlane ikka. Jätsin 6aastase ja 2aastase autosse üksi umbes kolmeks sekundiks – niikaua läks aega, et vetsu vajava lapsega kiirkõndida võileivapoe ukseni, sealt ukse vahelt vanaemale viibata ning tagasi autoni kõndida.

Minu meelest oli selline lahenduskäik täiesti normaalne.

Aga siis saabus autosse tagasi ameeriklannast vanaema, koos võileibade, lapse ja paanikahooga.

“Kas sa ise üldse said aru, mida sa praegu tegid! Millisesse ohtu sa äsja oma lapsed panid?!”

“Mis mõttes ohtu?”

“Sa jätsid nad üksinda autosse!”

Hakkasin naerma, see süüdistus tundus nii absurdne.

“Selliste asjade eest võib iga möödakäija kutsuda politsei ja sult võidakse lapsed kohtuga ära võtta!”

Ma ei suutnud uskuda, et paar sekundit sealsamas auto kõrval võiks niimoodi päädida, aga kodus gugeldasin teemat ja tõepoolest: Ameerika uudisruumis leidub neid lugusid, kus lapsevanem on näiteks magava lapse autosse jätmise eest karistada saanud, kui ta ise astus korraks bensiinijaama sisse, et tankimise eest maksta. Ka seal oli küsimus mõnes sekundis kuni minutis.

…See lugu juhtus meiega varasügisel, kui me alles äsja olime USAsse tulnud. Ees oli veel palju üllatusi. Näiteks selsamal meie vanimal tütrel Martal on probleeme laktoosi seedimisega. Koolis on iga paari nädala tagant pitsapäev ja nii andsin ma talle heas usus kaasa tavalises apteegi käsimüügis leiduva tableti, mis juustu seedimist aitaks. Selgus, et laps ei tohi seda rohtu ise võtta, “pole seadusega lubatud”. Annan siis tableti kooliarsti kätte? Ei, ka tema ei tohi seda anda, välja arvatud juhul, kui on olemas ametlik arstitõend. Ema kirjutatud tõendist ei piisa. (Ja nii pidin ma ise kooli jalutama, et täpselt lõunavahetunni hakul võtta see vastutus ja anda lapsele tablett; hiljem leppisime lapsega kokku, et ta võttis rohtu salaja, kui keegi ei näinud. See praktika olevat levinud, ka näiteks menstruatsioonivaludes teismelised tüdrukud ei tohi ise koolis valuvaigistit võtta ja teevad seda salaja.)

“Kool on end kindlustanud igasuguste kohtussekaevamiste eest,” kommenteerib mu mees. Sel põhjustel jäid möödunud talvel korduvalt ära koolitunnid täiesti tavalise lumesaju-ilmaga: et keegi õpetaja ei saaks avariisse sattudes kooli kohtusse kaevata. Mitte iga osariik pole nii “hull”, aga siin New Yorgi osariigis on juriste ja kohtuskäimisi eriti palju…

Kool ja õpetajad on muidu ülitoredad, ja ka näiteks koolibussisüsteem on eeskujulik – ainult et lapsed ei tohi bussi peale ega bussi pealt maha tulla ilma täiskasvanuta. Kuigi see buss peatub iga kodu sissesõidutee ees.

Omaette häda on sellega, et lastel pole pärast kooli eriti midagi teha, sest sõbrad-klassikaaslased on kaugel. Nii käib iga kord pärast kooli emade-isade nuiamine, et nad helistaks Jenniferi või Molly või Jaideni emale-isale ja “lepiks kokku kohtingu” ja sõidutaks objektid kokku. Sõbra koolibussipeatuses maha minna ei tohi, välja arvatud juhul, kui lapsevanem on koolile varem esitanud selleteemalise kirjaliku avalduse.

Mõni sõber on meist tegelikult ka kõnnitavas kauguses – aga seda vaid Eesti mõistes. Täiesti mõeldamatu oleks see, et näiteks (vahepeal 10seks saanud) Marta ise kõnniks kümne-viieteist minuti kaugusele sõbrale külla, postkontorisse või poodi. Kusagil nurga taga võib ju olla pervert. Kuna enamikus Ameerika peredes käib telekas peaaegu kogu ärkveloleku aja ja suur osa teleuudiseid toituvad just paranoiade õhutamisest, siis nii see hirmukultuur õitseb… Sellele vastukaaluks on olemas ka “euroopalike” ja “vanade aegade” lapsekasvatusstiili pooldavad lapsevanemad. Näiteks on nad kogunenud www.freerangekids.com (“vabapidamises lapsed”) leheküljele; selle konkreetse liikumise alustas naine, kes sattus avalikku häbiposti, kuna julges oma 9aastasel pojal üksi New York Citys metrooga kooli sõita.

Meie kool, muide, paistab meie teise korruse aknast kätte. Aga muidugi ei tohi nad üksi ilma täiskasvanuta jala sinna minna ega sealt tulla. Nii ongi meil lihtsam nad koolibussi peale saata, kuigi esimesel nädalal siia kolides me naersime: mis bussi meil vaja on, lapsed saavad ju ise kõndida!

“Mina tahan tagasi Eestisse kolida,” ütleb Marta, ja ta õde Anna sekundeerib: “Siin on ju kõik keelatud.” Me jääme kindlasti igatsema siinseid häid õpetajaid, sõpru, ilusat randa, loodust, ja me hakkame siin külas käima.

Aga Eestis on elu tõesti lihtsam, nii lapsele kui lapsevanemale.

14 arvamust ““Siin on ju kõik keelatud”” kohta

  1. See on nii naeruväärne! Endale hakkab ka see mõtteviis külge. Kui olin Inglismaal lapsehoidja ja mingil hetkel hakkas ema lubama 11-aastasel poisil pärastlõunati sõpradega pargis mängimas käia, siis ma olin terve selle aja, mis ta järelevalveta väljas viibis, väga närviline ja vaatasin aina kella, millal ta tagasi tuleb. Kui ta viis minutit hiljaks jäi, olin maruvihane. Täitsa lõpp ikka.
    Kui ise tagasi mõelda, siis viieaastaselt lonkisin vabalt oma sõbrannaga alevi vahel ringi, nii et vanematel polnud aimugi, kus me olime, ja selles polnud mitte midagi imelikku…

  2. Ma sattusin ka mõni aeg tagasi kommetaaris lingitud artiklit lugema ja see kummitas mind tükk aega. Ma saan aru selle keelu tagapõhjast (palaval suvepäeval autosse jäetud lapsed surevad), kuid kuidagi totraks on see asi neil jälle kiskunud… Ilmselt ei tule USAs kõne alla ka lapse vankriga õue akna alla magama jätmine?

  3. Ma mäletan lugu, kuidas ühel naisel tahtis lastekaitse last ära võtta, sest ta jättis lapse magama kohvikuakna juurde, ise jõi kohvi teisel pool akent. Naine oli Taani päritolu. Kahjuks ma ei mäleta detaile. Kui leiaks selle lingi, oleks ka huvitav üle lugeda…

  4. Kas teie Ameeria aastast tuleb ka kunagi eraldi postitus? Mulle jäi aastate tagant meelde, et just Ameerika vanaema oli nii kurb, et te ära sõitsite sinna kusagile kaugele “Siberisse”. Kas ta oli õnnelik teid jälle pikemalt nähes? Pluss veel 100 muud küsimust 🙂

  5. Meie auulis na’iteks ka’ivad lapsed ise bussi peale ja koju tagasi ja tulevad koolistki jala vo’i rattaga , 8 aastased ka’ivad yksi vo’i so’pradega ja’a’tisekohvikus, pa’ris iga liigutuse jaoks ei ole vaja vanemate ja’relvalvet. Lisaks on vanematega kokkulepe, et kui lapsed yksteisel kylas on, ekraanide taga aega ei veedeta. Aga elame mitte Manhattanail, vaid ylikoolilinnas Midwest’is.

  6. Evelile tahtsin lisada, et see kontseptsioon, et beebi vo’iks o’ues magada vo’i yldse o’ues olla, on siin vo’o’ras mo’te. Need,keda vankritega iga ilmaga jalutamas na’ed, on Ida-Euroopast. Tean igati sportlikku peret, kes to’i oma novembrikuus syndinud lapse esiemst korda o’ue aprillis.

  7. Osariikidel on suured erinevused ja New York state´i hüüdnimi on “nanny state”, sest siin on nii palju seaduseid ja ettekirjutusi…
    Alles eile oli taas KAKS juhtumit ühe päeva jooksul.
    Esiteks, uurisin Justini onu jaoks meie kohalikust farmipoest, kas nad saaks osta endale kolm kanatibu. Vastus: Ei, miinimumost on kuus, vastavalt NY osariigi seadustele.
    Ja õhtupoole läksime mootorpaadiga sõbraperega sõitma. Lapsed pidid panema pääsetevestid, Marta üritas protesteerida, et ta on juba viis aastat ujuda osanud, vastuseks oli taas: see on NY osariigi seadus.
    Kui teine juhtum on arusaadav, et ok, alaealistel igal juhul vestid selga, siis mis vahet on nt sellel, kas inimene ostab endale viis või kuus kana?… Miks peab “nanny state” seda meie eest otsustama…
    Ja lõppu üks väike link ka: http://nypost.com/2013/03/29/new-york-is-the-nanny-state-with-the-least-freedoms-national-study/

  8. Vest on kasulik ka täiskasvanul, ilma igasuguse seaduseta. Kukkudes näiteks mingil põhjusel teadvusetuna vette, pole ujumisoskusest paraku mitte midagi kasu. Ja loetud sekundite pärast, mil paat (või jaht, mis on aeglane) ümber pöörab, võib juba hilja olla.
    See on nagu turvavöö autos 🙂

  9. This is so true Tarmo, For those of us who grew up here on this Island we have been educated to be respectful of our sea environment and to be safe in boats …
    Many accidents can happen in a second, and even if you are a good swimmer it might not matter if you fall overboard and hit your head on the side of the boat.
    Unconscious children (or adults) don’t swim.
    My son fell off our boat at age 5 and he went under the boat in a second … he was pulled out quickly by a friend (he was a swimmer but he had taken his life jacket off because he was hot ) and when we were stopped in a harbor and we his parents didn’t see him do it.
    One terrible second is all it takes … so no reason to be smug about this topic.

  10. Hoolimata minu nòukogudeeestilikust lapsepòlvest(puuduste ja vabadustega) jálgin òuduse ja kurbusega eesti üksi kulgevaid lapsi,päevaajal vòi pimedas. Seda peale 25 aastat mujalelamist ja esmarektsioonina. Pikemalt mòeldes meeldiks mulle páeval lihtsate asjade úksi tegemine aga pikki ja keerulisi teid òhtupimeduses ma oma lastele ei sooviks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.