Ma sorteerin arvutit ja leidsin vanu reisiartikleid,panen neid siia siis jõudumöödaüles.
See on siin osa loost (kõige huvitavam osa), ilmunud “Eesti Naises” augustis 2000 aastal.
MARIA PALESTIINAST
„Eestist?! Te olete Eestist?”
Naise hääl telefonis tõuseb kiledaks. Ta ei suuda uskuda, Ta räägib segamini vene, inglise ja saksa keeles, enne kui usaldab proovida eesti keelt. Ligi kakskümmend aastat pole ta selles keeles rääkinud.
Kohtumine 41-aastase Maria Sbeihiga on juhus. Kui reisin Iisraeli Araabia-poolel ehk okupeeritud Palestiinas, siis manib kohalik ajakirjanik: „Ühe mu tuttava naine on pärit kusagilt põhjamaalt, mis oli enne Nõukogude Liit.” Niisuguse teabega asun jälgi ajama – ja see on peavõit! Kui ma saan pärast paaripäevast asjaajamist Maria telefoninumbri, siis selgub: „Jah, ma olen Eestist. Ma olen volgasakslane, minu suguvõsa küüditati bEestisse ja hiljem sattusin siia.”
Kohtume tema kahekorruselises suurte rõdudega majas Jeruusalemma lähistel. Köögiseina kaunistab eesti rahvariides puunukk, mälestus perenaise lapsepõlveköögist. Maja ümber on kõrbenud maa ja päikeselõõsk, kaugusest kisendab mošee valjuhääldi „Allahu-akbar” – käes on pärastlõunase palvuse aeg.
Maria mäletab oma esimest araabia hommikut. Ta ärkas kell neli varahommikul sellesama kimeda heli peale ja ehmatas end poolsurnuks. „Muhamed, ärka üles, sõda on alanud! Juudid ründavad!” karjust ta mehele. Too keeras külge ja mühatas: „See on ju mošee, niimoodi karjub ta viis korda päevas, harju ära.”
Oli segaabielude vastu
Pärnust pärit Maria läks pärast keskkooli edasi õppima Leningradi keeleinstituuti, kus sattus suhtlema rahvusvaheliste tudengitega. Suhe araablasest arstitudengi Muhamediga arenes kolm aastat ja väga aeglaselt, sest Maria võitles kogu hingest mõtte vastu, et võiks end siduda niivõrd eksootilisest rahvusest mehega. „Muhamed oli kategooriliselt segaabielude vastu, ja mina samamoodi. Me mõlemad arvame, et üldiselt peab iga inimene elama seal, kuhu ta kuulub sünnist saati.”
Ent süda tegi oma vingerpusse. Pärast instituudi lõppu sai Maria ametliku suunamise tagasi Pärnusse ja paar päeva hiljem abieluettepaneku Muhamedilt. „Tundsime mõlemad, et ei suuda teineteiseta elada.”
Alles siis algas nende seksuaalsuhe. Maria räägib: „Muhamed polnud mu esimene kavaler, aga nagu mees oli ta mul esimene. Moslemi meestele on see väga tähtis, et tüdruk oleks süütu, teistsugust endale naiseks ei võeta… Taevas, kui imelik on sellistel teemadel kõva häälega päise päeva ajal rääkida! Aga noh, teil seal Läänes on see ju tavaline asi.” Lääne eluga on Maria kursis tänu satelliittelevisioonile. Kritiseerida leiab ta paljut: „Alles hiljuti käis üks dokumentaalseriaal prostituutidest, täna õhul on film homoseksuaalidest. Neist räägitakse nüüd nii palju, nagu oleksid nad mingid rahvuskangelased! Ma ei usu, et evolutsiooni tähtsaim sündmus on prostitutsioon ja homoseksualism.” Oma lastel laseb ta Lääne telejaamu vaadata valikuliselt, praakides välja seksi ja vägivalla.
Dekabristi naine
Siinsamas Jeruusalemma lähistel elab veel terve rida siia abiellunud naisi, kes on pärit erinevatest Euroopa riikidest. „Me nimetame ennast dekabristide naisteks,” räägib Maria. „Oleme ju jätnud kodumaa armastuse pärast ja kolinud siia mehele järele.”
Pärast pulmi elasid Muhamed ja Maria terve aasta Leningradis ja ootasid poliitilisi muutusi: nõukogude kodanik Maria ei saanud kuidagi kolida oma abikaasa kodumaale, sest riikide vahel polnud diplomaatilisi suhteid.
Kahe aasta pärast saadi paberiasjad korda ja perekond kolis Iisraelisse. Esimene samm lennukist maha astudes lõi Marial hinge kinni – niisugune tulikuum õhulaine! Üllatusi jagus: loodus ilma puudeta, toidulaud ilma kartuli ja piimata… Algas tavaline moslemi naise elu, esialgu ämma katuse all. „Peseme pesu, peseme nõusid, keedame lõunasööki, hoolitseme laste eest, keedame õhtusööki. Kui mehed töölt koju tulevad, ajame meestega juttu,” kirjeldab Maria oma tavalist päeva.
Ta mäletab, kuidas ta esimesi nädalaid islamimaailmas elades asutas end ihuüksi poeteele, seljas põlvini ulatuv suvekleit. Vennanaine küll seiras kuidagi imelikult, aga midagi ütlema ei hakanud – küllap tahtis, et uustulnuk ise kogeks, mis tal tuleb sellise kleidiga tänavale minnes üle elada. Kohalike meeste pilgud ja itsitades järel jooksev poistekamp peletasid Maria kiiresti koju tagasi. Järgmisel päeval palus ta vennanaise poereidile appi ja ostis endale uue garderoobi: pikad seelikud ja kaelast maani ulatuvad kleidid.
Nüüd on Maria moslemieluga rahul. Talle meeldib, et Koraani järgi on iga mees kohustatud pidama oma naist ülal ja tegema ka kodused sisseostud. Talle meeldib ka see, et lapsele aitavad abikaasat valida isa-ema: noorel inimesel pole ju endal veel aru peas.
Maria mees Muhamed on Venemaal elatud aastatega piisavalt euroopastunud: näiteks mošees käib ta vaid paar korda aastas, kuigi Koraan käsib käia viis korda päevas. Maria on suutnud oma 16 aastaga juurutada lähikonnas mitmeid euroopalikke kombeid. Kui alguses kirtsutasid naabrid nina, nähes aias kuivamas Maria lumivalgeid linu, siis tasapisi on külas levinud valgete linade buum. Ka neutraalne suhtumine juudi linnaosadesse on nakatunud Maria küljest naabritele. „Miks ma peaksin vihkama neid inimesi?” küsib Maria. „Jah, juudid okupeerivad Palestiinat, aga nende hulgas on nii häid kui ka halbu inimesi. Mäletan, mul oli lapsepõlves Pärnus väga tore juudist naabritüdruk.”
Läbi lõigatud juured
Eestit mäletab Maria läbi udu. „Ja siis oli teil seal veel üks hotell, mis selle nimi nüüd oligi – ahjaa, Viru! Ja rannas, seal, noh… Russalka rannas jalutasime.” Vahel näeb Maria neid kohti unes, nagu ka lapsepõlvelinna Pärnu käänulisi tänavaid. Tegelikkuses ei näe ta neid ilmselt enam kunagi, sest kõik ta volgasaksa verd sugulased on kolinud Eestist ära Saksamaale, niisama Eestisse reisimiseks ei jätku raha, pealegi pole tal ühegi siinse tuttavaga kontakti. Kas keegi veel Eestis mäletab Mariat?