“Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

Me istusime sel septembripäeval Tartus, ülikooli kohviku allkorrusel Jazzklubis, Justin ja mina. Läksime sinna, et arvutid välja võtta, teineteise vastu istuda, muust elust end välja lülitada ja see asi ära arutada. Mõlemal oli tunne, et materjali on palju, tahaks raamatu kokku panna, aga mida siis ikkagi.

Juba aastaid olid ma kirjutanud kolumne Eesti Naisele ja ajakirja läksid enamasti lühendatud versioonid. Ning mul oli olnud kinnine lasteblogi, kus oli huvitavat materjali. Kas see annaks kokku raamatu? Kas ma soovin seda? See tundus (ja tundub tegelikult siiani) kuidagi riskantne. Jälle lood iseenda elust? Aga huvilisi ja heasoovijaid tundus olevat nii palju, ja mult oli ju korduvalt küsitud lastekasvatuse-raamatu kohta. Mitte et ma oleks lastekasvatuse või üleüldse elu ekspert. Vastupidi, võibolla just see, et ma olengi oma lugudes lihtsalt lapsevanem, üks meist paljudest, on selle huvi tekitanud.

Elust_kirju_Epp-220x321Igal juhul ka Justin julgustas, et see raamat on väärt välja lendama, ja otsustasime, et las jääb pealkirjaks seesama kahetähenduslik “Elust kirju” (kas hääldada teises või kolmandas vältes? Võib mõlemat pidi), mis on ka minu blogi pealkiri olnud aastaid. Ise aga ütles Justin: “Ma tahaksin kokku panna “Reisikirju”.” Hea küll. Nii me seal siis pärast otsustavat välkkoosolekut istusime tundide kaupa ja panime tekstitoorikuid kokku.

Reisikirju_Justin2-220x321Edasi läksid nädalad. Mina otsisin materjali natuke juurde oma päevikutest ja Justin otsis paaaalju materjali juurde oma päevikutest. Tema “Reisikirju” on peaaegu kõik seni trükis avaldamata materjal. Minu lemmiklugu on Praha lugu, selline kraapiv noorte poiste ja suureks kasvamise lugu. Toimetasin ka neid lugusid, kus ise kõrvaltegelaseks olin, see oli (nagu varemgi juhtunud, ka seekord) kuidagi skisofreeniline. Mult on ikka vahel küsitud, et kuidas saab toimetada teksti, kus sa ise oled pandud tegelaseks. Minu vastus: ma ei võta seda tegelast iseendana. Tundub, et toimub topeltvõõrandumine. Nagunii iga autor liialdab ja paneb tegelase elama omamoodi, või peaks ütlema, et tegelane ise hakkab elama ja autor järgib teda. Ja samamoodi järgib siis toimetaja. Nõnda ma imetlesin seda Tiigernaist, kes möirgas ja urises Itaalias, aga ega see ju “päris mina” ei olnud.

Need kaks raamatut on meil siis uue, “Kirju”-sarja avapääsukesed. Kui ma olin meie kujundajale Margit Randmäele esitanud kritselduse, et sooviks saada ümbrikut imiteerivat raamatut (selline kujundus oli olnud aastaid mu kinnisidee), ja kui ma ahhetusega nägin, kui vahva on tulemus, siis järgmisel hetkel tekkiski idee: siin on ju uus sari! Hopp ja hopp hüppasid kusagilt poolalateadvuse põõsaste vahelt välja autorid, tegelengi praegu nende kinni püüdmisega. Päris mitu põnevat “Kirju”-sarja raamatut on uuel aastal tulemas :).

Sarja tegemine on nii põnev ja loominguline. Sa ei tea, mis sellest välja tuleb, ja see just  ongi hea.

Me teeme seda kahel põhjusel. Iseendale, mängulustiks, ja teile, lugejad. Ehk saab sellest uus võimalus, lisaks “Minu”-sarjale ja “Aja loo” sarjale, kus me inimeste lugude kaudu püüame maailma enda ümber.

2 arvamust ““Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari” kohta

  1. Armas Epp! (Ehtestlasena kardan olla liiga familiaarne , samas tundub kohatult ametlik siia perenimi lisada).
    Tahan Sind tänada kõige selle meeldiva eest mida on pakkunud kogu “Minu …`´raamatute sari, paljud armsad kirjutised ja nüüd väärt jõululugemisena need uued raamatud Sinu ja Justini sulest. Ostsin alustuseks vaid paar, et pidu pikemks ajaks jätkuks 🙂 Küll on hea iga kord Eestis käies sisse põigata sinna Tartu vanalinna hoovi, kus pisikese sildistatud ukse taga saab endale rõõmu hankida!
    Kauneid jätkuvaid pühi kogu teie armsale perele ja pärituult sulejooksuks ka uuel, algaval aastal!
    Parimat, Katrin Porvoost

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.