Minu selle aasta paastumise kogemus

Leidsin üles selle koha meie kodus, kus saab istuda ja kirjutada ja päikest silma saada, ka talvel! Minust vasakule jääb Jaani kiriku torn ja otsevaates on Toomemäe puud ning nende kohal, jubajuba madalale vajumas, on päike. Istun kummuti peal katusekorteri lahtise katuseakna peal, sõrmed juba veidi kohmetunud külmast, aga nii hea on. Allpoolt tuleb kevadelõhna.

Üks hea asi, mille äsja läbitud veepaast annab – väga erksad tajud. Päike pole mitte niisama päike, kevadelõhn pole mitte niisama kevadelõhn.

Te ilmselt imestate, kui ma seda ütlen, ma olen sel aastal olnud veepaastul VIIS KORDA. Iga kord neli päeva. Kokku kakskümmend päeva. Ja ma ise ka imestasin, kui see kellegagi jutuks tuli ja ma olin sunnitud kokku lugema.

Esimene kord oli veebruaris, Lusika paastutalus. Mind häiris poomistunne kaelas ja kilpnäärme uuringud olid korras, nii et otsustasin paastuda. Kirjutasin sellest siin. Ja otsustasin seda täpselt kuu hiljem korrata, märtsikuus, samas kohas. Ka juulikuus neli päeva ja oktoobris neli päeva olid Lusika talus. Iga kord ma lihtsalt tundsin enne seda, et võiks, oleks vaja aega maha võtta igapäevaelust. Ppraegu, selle aasta lõpuks, tundub, et võiks öelda: kuulasin oma keha. Ainult et see kuulamine ei  olnud mitte kõva hääle kuulamine, pigem… nojah, raske seletada. Igal juhul on mul selle aasta jooksul intuitsioon ka paremaks läinud.

Viies kord oli nüüd, Looduse pansionaadis. Ka seal olen varem käinud, kirjutan siin. Ma ei hakka vana juttu üle kordama, keda huvitab paastumine, saate ka neist varasematest postitustest lugeda. Käsitlen kiirelt mõnda uut teemat.

JUUKSED. Ma olen kuulnud paaril korral, et inimesed kardavad, et paastuga hakkab juukseid välja kukkuma. No minul on selle aasta jooksul pigem sagenenud see, et küsitakse, mis sa oma juustele teed, et nad nii tihedad on.

KEHAKAAL. Teadagi. Ka pansionaadis aina küsiti, et palju on alla läinud. Minul langes kaal 4 päevaga 4 kilo. See on täiesti keskmine. Taastumise päevadega (mida tuleb teha täpselt sama pikalt kui konkreetne paast) tavaliselt läheb veel alla veidike.

Ja edasi?

Edasi… ma ei ole ausalt öeldes statistikat teinud, sest ma ei kaalu end kodus ja ei ole numbriinimene. Tundub, et umbes pool maha võetust tuleb tagasi ja teine pool jääb. Aga kaalukaotus ei ole üldse minu jaoks paastumise peateema.

TAASTUMINE. Mina oma kogemustest soovitan vähemalt taastumise algusepäevad teha samas kohas, kus paast. Mitte minna koju tagasi ahvatluste juurde.

KIRJUTAMINE JA MÕTTED. Paastukeskkonna rahulik keskkond mu ümber soodustab… aga see on omamoodi. Iga kord olen mõelnud, et kirjutan kohe. Ja ikka on juhtunud nii, et ma lükkan edasi ja kirjutama hakkan eelviimase päeva õhtul, aga siis tuleb nagu paisu tagant. Igatahes tuleb.

VESIRAVI KÜLMA VEEGA DR KNEIPPI MEETODI JÄRGI, olen sellest sama vaimustuses kui viis aastat tagasi, vaata, kirjutasin siin. Ma loodan seda edasi teha kodus, vähemasti sel kujul, et lasen hommikuti näo ja käed kuni õlgadeni üle külma veega.

VENITUSPINK MASTER CARE, samamoodi soovitan igaühele. Nii seda kui vesiravi olen ka vahepeal teinud, neid pakutakse mitmel pool Eesti spaades. Pea alaspidi rippuda, et selgroogu vabaks saada… (kirjutan ajapuudusel kiirelt, loobin soovitusi 🙂

METSAKÕND. Pole paremat spordiala minule kui kepikõnd või sörkjooks metsas. USAs tegin seda ikkagi tee ääres, sama on siin, Tartus. Ajab asja ära, aga metsas… seal muutub lainepikkus. Täna hommikul näiteks, kõndisin krõpsuval õrnal lumel, olin sel metsarajal esimene ja vaatasin loomade jälgi. Kas te teadsite, et loomad ka kõnnivad inimeste tehtud ja iga päev kasutataval metsarajal? No eks see ole neile mugavam kui tihnikus sebida. Vaatasin neid jälgi ja kõndisin kiires tempos ja mõtlesin, kui õnnelik ma olen. Kuigi igasugust jama on olnud ja on ka tulemas, ikkagi on kõik hästi. Paast ja mets kokku tekitasid selle tunde.

KORDUVUS. Peaks vist ära mainima, et iga korraga on paastumine läinud lihtsamaks.

TOIDUTALUMATUS. Vaadake siia, viis aastat tagasi postitasin sel teemal, kuidas mulle anti teada, et mul on “äärmiselt ebatavalised”testitulemused, mul oli nr 4 reaktsioon nii paljude toiduainete suhtes: kõik piimad, gluteen, kõik liha, muna, enamus kalasid, pooled viljad. Et mida ma siis üldse süüa võisin? Porgandit ja ananassi näiteks :). Muust pidin rangelt hoiduma, nii mulle öeldi. Ma üritasin vahelduva eduga seda dieeti pidada, iga kord pärast paastu võtsin end jälle kätte.

Ja nüüd otsustasin sama veretesti uuesti teha. Tulemus oli, et kõik piimad ja nisu oli nr 1 ehk madala allergiareaktsiooniga, lisaks mõni neist viljadest, mis ka viis aastat tagasi, aga needki vaid nr 1. Seega pean neist vaid kaks kuud hoiduma, edasi olema mõõdukas.

Küsisin dr Trofimovalt ka, et millest võis toona olla see nii eriliselt dramaatiline tulemus. “Mingil põhjusel oli teil ilmselt histamiinide tase veres ülikõrge,” ütles ta, ja mul pole aimugi, mida see tähendab :). Pole olnud aega uurida ka. Olin sel ajal südamepistetega hädas (needki jäid ajalukku pärast paastumist) ja olin vahetult enne paastulaagrisse minekut võtnud mingeid arsti poolt välja kirjutatud südamerohtusid.

Üldiselt on suur osa minu tervisega seotut mulle ja arstidele olnud mõistatus. Kunagi 20ndatel eluaastatel olin haiglas uuringutel, sest mul olid lümfisõlmed üleval ja pidev väike palavik. Ja ei leitud vastust! Siis kord uuriti, miks mul olid liiga vererohked kuupuhastused, ja kõik testitulemused olid korras, ei leitud vastust. Nendelegi nimetatud probleemidelegi olen saanud mina abi pigem paastumisega.

HAIGEKASSA. Puudutan kiirelt ka seda, kuigi see vääriks ilmselt kusagil ajalehes arvamusartiklit. Miks ei kompenseeri Haigekassa (muidugi osaliselt, aga siiski) paastumispakette ja soolte sügavpuhastust ja geeniteste? Miks on see organisatsioon nõus toetama vaid seda, et inimesed olgu haiged, siis ravime nad terveks? Aga kui inimene soovib ennetada haigusi, siis on see sügavalt tema enda kiiks.

GEENITESTID. See on omaette põnev teema, aga sellest mõni teine kord! Aeg sai otsa :).

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.