Minu maa

Ma mõtlen, mis küll öelda. Täiskuu vist käes. Istusin enne teatris, Maria süles, ja tundsin enda sees emotsioone. Mõtlesin, kas ma tõesti kirjutan üle pika aja midagi blogisse. Ja mida?

Kui hea oli istuda lasteetendusel. Ma sooviksin olla kogu aeg ümbritsetud lastega ja lastekirjandusega, olla üleni selle sees ja sinna suurte inimeste juurde üldse mitte oma nina toppida…

Täna hommikul just enne etendust lugesin kirjastuse blogi ja sain aru, et olin teinud tahtmatult haiget. Ei olnud osanud vait olla ja julgesin Ida-Virumaad Venemaaga võrrelda. “Eestlased, kui te ei taha, et Ida-Virumaa oleks Venemaa, tulge siia rohkem…” Selline mõte, mina mõtlesin head, aga välja kukkus kehvasti. Siiralt kahetsen, tõesti, ma pean õppima sõna jõudu kaaluma. 

Või nagu juhtum paari nädala tagant: küsisime Kamille Saabrega oma uue lasteraamatu jaoks inimestelt, kas nende meelest peaks lapsel olema paadis sõites päästevest selga joonistatud. Mõtlesime, et sõbralik heatahtlik küsimus, aga Facebooki-avarustes arvasid paljud, et peaks selle kallal keelt teritama (loe: mind, Kamillet ja jutujätkuks ka Justinit mõnitama).

Kuidagi palju on seda mõistetamatuks-olemise emotsiooni olnud. Ja mitte ainult kaugel. Viimasel ajal on mitu sellist inimest, keda olen pidanud enda lähedasteks, mulle öelnud asju…

“Miks sa arvad, et on mõtet minna Ameerikasse neid õpetama, nende ees oma tarkusega vehkima…” – sellised ütlused. Jah, kas ma siis tuhisen mööda Ameerikat, vehin rusikatega ja jutlustan õiget elu? Oma arust mitte. “Minu Ameerika” raamatud on oma formaadilt ühe inimese päevikud. Igaühel on õigus oma mõtetele oma päeviku formaadis. (Võimalik, et mu väljendusviis on siis olnud nii terav, et mõjub sõjakalt…  Aga minu kui autori jaoks on see olnud päevik. Väliselt ma pole sõjakas. Heal juhul julgen kompostikasti ämmale kinkida. Reeglina aga neelan klõnks-klõnks-klõnks asjad alla, kuni enam ei mahu ja kirjutan omale üles. )

“Mida sa nii palju lendad ja miks sa oma lastele nii ebastabiilset elu oled pakkunud…” selle rubriigi etteheited. Siinkohal jääb ette mu konformism, st et ma olen üritanud oma abikaasa perega suhteid hoida, neid külastada, lapsi vanaema-vanaisa juurde saata (tegelikult sisult vastupidine esimesele etteheite-rühmale, kui just mittekonformismi ette heidetakse?)

Ma ei lenda ju nii palju. Üheksa kuud pole lennanud, sellest peale, kui Eestisse tulime.

Ja kolinud nii palju pole ka. Ja kolivad teisedki ju (see vist on demagoogiavõte: “teised ju teevad ka…”). Me oleme oma lapsi oma eluvalikutes alati kõige olulisemaks pidanud, me oleme alati koolide-lasteaedade lähedusse elu otsinud, ja kui oleme kolinud, siis olen teadlikult pannud energiat sellesse, et ka vanade sõpradega neil suhted säiluks. Ma ei tea, miks see mind nii tohutult häirib, aga mulle tulevad  külmavärinad, kui tuleb see jutt: “Te olete ebastabiilsed, ja vaesed teie lapsed, küll nad kannatavad!” Kui te teaksite, kui haiget mulle see süüdistus teeb, siis te ehk ei ütleks mulle nii. Mu lapsed on minult saanud nii palju head, kui mina olen suutnud anda. Ma olen neile jutustanud ja lugenud, matkanud ja meisterdanud, teatritesse ja muuseumitesse viinud, nojah, reisidele ka.

…ja üldse, mis see teiste asi on. Mina ei ütle teistele halvasti, miks teie siis mulle ütlete. Tahaks nii öelda.

Igal inimesel on oma elu. Kes pole abielus välismaalasega (teiselt poolt planeeti), see ei saagi sellest kahe-kultuuri-vahel-kistud teemast lõpuni aru. Nagu mina ei saa mõnest muust teemast lõpuni aru.

Ahjaa, vahele ka see “su plaanid kogu aeg muutuvad”, olen selle üle palju mõelnud. Inimene, kes teeb palju, see plaanib palju ja osa neist plaanidest muutuvad. Nii see on. Ma pole selle üle uhke, aga ma ei näe ka põhjust tuhka pähe raputada. Mina ei ütle pahasti inimestele, kes elavad rahulikult ning teevad vähem, muuhulgas ka vähem (muutuvaid) plaane… Vahel olen õrnalt nende peale kade, aga tavaliselt oskan olla oma elutaldriku juures, mitte teisi kadestada. Minul on nii, et kolme lapse kasvatamise kõrvalt kirjutan, toimetan, kirjastan, olen osanik kahes firmas, üritan elada sisetunde järgi ja vaat selle kõige käigus tõesti vahel on nii, et plaanin reedel minna sõpradele külla ja jääb ära, sest plaanid muutusid… jne. (suvaline näide).

“Oled nii ebadiskreetne ja sul pole privaatsuse tunnetust”. Oh, kui te vaid teaksite. Olen aastaid olnud väga privaatne, isegi nende ees, keda sõpradeks pean, rääkimata laiemast kontekstist. See skeem, et kirjuta aina kõike oma hingest ja  inimesed naeratavad ja patsutavad, no see ei toimi nii.  Nüüd ma juba ammu tean.

“Kindlasti te ikka ise tahtsite Eestist ära kolida ja kasutasite seda lubade-skandaali 2013 suvel ettekäändena.” Vaat see on nii ja naa. Me olime tõesti legaalselt kahvel-olukorras. Aga jah, me olime aru hakanud saama, võibolla ka isegi liiga palju ette kujutama, kuidas meist halvasti mõeldakse. Ja see hakkab painama.  Ja mõtled, et põgeneks, ehk on nii tõesti parem… Muidugi saime siis ka teada, et kaugel maal netikommentaaridest enda kohta lugeda on veel halvem tunne kui kohapeal viibides.

(Mina arvan küll, et eestlastele on omane kitsarinnalisus. Kui eestlasega silmast silma rääkida, ta võtab su paremini omaks. Aga kaugemalt… palju on tagaselja ja kaugelt tulevat õelust. Mulle on viimase aasta jooksul olnud indikaatoriks inimeste suhtumine Evelin Ilvesesse.  On neid, kes suudavad selle naise elu ja olukorda võtta empaatiaga, mõistmisega, “et ka tema on inimene ja tal on elus oma mured, oma väljakutsed”, liigseid küsimusi esitamata. Ning on õelaid, kurje, halvasti ütlejaid. Palju on neid. Ja ma mõtlen salamisi: kui sa praegu ütled Evelin Ilvese kohta nii, siis ilmselt minu lahkudes hakkad sa minu kohta pahasti rääkima…)

Ja ma tõesti ei räägi ainult endast, kui mul süda muretseb selle rahvusliku joone pärast. Näiteks meie Marta teadis rääkida, kuidas koolis olid poisid öelnud, et “Justin Petrone ei oska ju autoga sõita”, ühesõnaga vanemate “patud” keeratakse krussi ja nuheldakse lastele. Ja see käib ju kogu selle meie maa ja rahva kohta. Ühel päeval on selle kitsarinnalise kohtu ees üks, siis teine, siis kolmas… miks me omadele küll niimoodi teeme?

Loole võiks kirjutada ka teise lõpu: moraal see, et mis avalikkusega suhtlemisse puutub, siis igal asjal on oma hind. Aastal 2005 hakkasin ma pahaaimamatult blogi pidama ja see asi läks populaarsuse mõttes “ülekäte”, siis tuli raamatu idee, kirjastuse idee, kõik läks hoogsalt ja rõõmsalt, kuni tuli olukord, kus pidi hakkama lõivu maksma. Mida iganes ütled, see võib kaasa tuua negatiivse fooni.

Ma ei tea, miks see nii on. Ma arvan, et see on natuke kliimaga seotud, lisaks pärisorjuslik minevik ja kehvavõitu majandusseis…

Aga minu maa on siin.

33 arvamust “Minu maa” kohta

  1. Ka mina olen palju mõelnud eestlase s*ta käitumise (võib-olla mitte niivõrd iseloomu, nagu ma varem arvasin) põhjuste üle ja olen samuti üsna kindel, et asi on kehvas kliimas ja alaväärsustundes. Nii et meist võib aru saada, aga võimalusel koliks mina siit ära.

  2. Mul on väga kahju Epp, kui sa arvad, et see kõik mis sa kirjutasid, on üldine arvamus. Saan rääkida vaid enda eest ja ütlen, et olen põnevusega lugenud kõiki teie raamatuid, nii sinu kui ka Justini omi. Ma vaatan teie perele imetluse ja positiivse kadedusega. Tahaks ka ise nii palju reisida, elada maailma eripaigus, võimaldada oma lastele tundma õppida erinevaid kultuure ja keskkondi. Mul on 4 last ja kolm neist juba päris suured, kuid mida rohkem ma loen Minu sarja raamatuid, seda enam tunnen, et tahaks ka vahelduseks kuhugi mujale kolida, kasvõi vaid paariks kuuks. Viimati Minu Tenerifet lugedes, ei saa ma lahti mõttest, minna järgmisel talvel umbes neljaks kuuks oma noorima 5-aastase lapsega sinna elama. Selle pika kirjaga tahan ma õelda seda, et tore, et te olemas olete ja olete just sellised nagu olete. Netis kommenteerivad inimesed, kellel ei ole oma elu ja las neile jääda siis seegi lõbu, materdada inimesi, kes on neist edukamad, paremad ja targemad. Minu jaoks on see esimene kommentaar üldse, aga tunnen, et pean seda kirjutama. Veelkord vahet pole, kas siin või seal pool ookeani, jätkake oma tegevust ja palju edu teie perele edaspidiseks!

  3. Armas Epp, muidugi pole sellest sulle midagi kasu, kui ma ütlen, et sain sinust 100 % aru… aga nii väga tahaksin selle ära ütelda 🙂 . Olen kusagilt lugenud tarkusesõna, et kõige hullem rist on inimesele see probleem, et mida küll teised temast mõtlevad. Kuigi ise olen – vastandina sinule – üpris suur kodus-istuja, siiski olen eluaeg tundnud hingesugulust heas mõttes “hullude tüüpidega”, see on siis teistmoodi inimestega. Ka ise pole ma kunagi peavoolu teed käinud ega mainstream kunsti & kirjandust hinnanud. Armastan ikka “kiiksuga” asju, kunsti, inimesi, mõtteid jne jne. Ometi olen alati sügavalt solvunud, kui “normaalsed” inimesed (noh, tead küll, need, kes vaatavad seebikaid, koovad sokke, tõusevad üles kell 5, sest uni läks ära (!), ei naerata ega naera, vaid on – Justini raamatust pärit väljenduse järgi – tuimad morsad…. tegelikult oli see väljend kraad kangem, aga ei julge kirjutada, muidu lintshitakse mind ära!)… niisiis olen alati solvunud, kui mõni neist “õigetest” mulle halvasti ütleb. Üks väike näide. Olen hästi liikuv inimene, kõnnin-jooksen oma koerakesega ikka 7-8 km päeva jooksul. Kord jätsin koerakese Konsumi ette ja läksin ise poodi. Kutsale see asi ei meeldi, vingus seal pisut; ja kui ma poest väljusin, ütlesin naljatades ja rõõmsalt: Noh, emme tuligi tagasi! Seda juhtus kuulma keegi “õige standardi järgi tehtud inimene” ja jättis meelde. Juba samal päeval kuulsin sõbranna käest, mida mu kohta räägitakse: “See naine on ju päris lollakas, mõtle, ta räägib koeraga ja ütleb enda kohta emme!”. Tugeva närviga ja paksu nahaga inimene oleks selle peale homeerilist naeru naernud (mida ma ka paar tundi hiljem tegin…), aga ometi oli mu tuju alguses tükiks ajaks rikutud. OMG, mõtlesin rusutult, KÕIK mu tuttavad koeraomanikud kõnelevad oma lemmikuga… mitmed ütlevad naljatades enda kohta emme (või issi)… MIS SIIN SIIS NII IMELIKKU ON, ET SEDA NAERUVÄÄRISTADA???
    Vaat sellepärast armastangi ma toredaid, elavaid, erksaid inimesi, kellest paljud loominguga tegelevad… ja just sellepärast läks mulle sinu postitus nii hinge. Epp, kullake, arvesta seda, et sul on igasuguste solvajate ja kitsarinnaliste kõrval ka palju neid, kes sinust hoolivad! Päikest!!!

  4. PS. Nägin, et kaks Riina nimelist on juhtunud peaaegu ühel ajal kommentaari kirjutama. Mina olen see “teine Riina”, kelle kommentaar läks 20.26. 🙂 Esimene (kl 20.05) on siis nimekaim. Kaunist õhtut!

  5. Ma arvan, et kui sa vanemana oled lastega kontaktis, siis võid ükskõik kui palju rännata, lapsel on põhiline, et emaga oleks side olemas. Ma arvan, et lastele on liigne muutlikus traumaks siis, kui vanematega kontakti ei ole ja ainuke, millest kinni hoida on kool/sõbrad/asjad. Ma arvan, et su lapsed saavad laheda elukogemuse, sinu juttudest olen aru saanud, et Marta ja teised ka on sotsiaalsed inimesed, neil ei ole raske suhteid luua ükskõik kus.
    Eks sul tuleb õppida seda, et kõikidele ei ole võimalik meeldida, ja paraku need, kellele sa ei meeldi, teevad kõige rohkm kära 🙂 Sa lihtsalt astud nende inimeste nõrkade kohtade peale ja neil on ebameeldiv ja nad peavad karjatama. Sellel pole aga sinuga mingit pistmist, need on teiste inimeste probleemid/emotsioonid. Ükskõik kuidas sa oleks või teeks, ikka oleks see kellegi silmis vale ja skandaalne. See on see elu ebatäiuslikkus. Mida rohkem tegutsed, seda rohkem elu ja plaanid muutuvad ja seda rohkem on ka inimesi ümber sellest arvamas.:)

  6. Tere Epp!
    Mulle pole kirjutamine kunagi eriti istunud, seega ma ei kirjuta tavaliselt netikommentaate, ega ka loe neid. Kuid teades nii Sind kui Justinit, tahaks öelda teie tunnustuseks, Minu Eesti oli üks pagana lahe ja vaimukas lugemine, aitäh teile!
    Margit

  7. Eks mõnes mõttes tuleb endale kasvatada paks nahk, kui endast nii palju avalikkusele anda, tahtsin juba öelda, et eks sellega peab leppima, aga ega tegelikult ei pea… Mida mina näen (ja mis netis muidugi eriti võimendub), et inimestel on kadunud ära TAKTITUNNE, mis peaks nö hea lastetoaga kaasa tulema. Kui see oleks olemas, siis enne mõeldakse, mida, kus ja kuidas välja öelda. Seniks lihtsalt tuleb kõigel negatiivsel lasta voolata endast mööda

  8. Hei, ma üldiselt ei kirjuta ega kommenteeri aga praegu tunnen, et pean ütlema, et mulle Te meeldite väga inimesena, kirjanikuna, emana… loen Teie raamatuid ja kolumne, soovin Teile ja Teie perele ainult päikest päevadesse 🙂

  9. Ehh, Epp, kui ma kõike seda sütta võtaks, mis minust ja Kristerist arvatakse ja kirjutatakse, peaksin Kuule kolima. Või veelgi kaugemale.

    Ma samas aga mõistan, et mõnikord on nahk hellake. Egas midagi, paneme teelehe peale ja puhume kah. Pahad mõtted ja energiad minema. Ära lase neil endasse pesa teha. Inimesed on tegelikult armsad ja head – Minu inimesed vähemalt.

    Kallistused ja paid!

  10. Esimene Riina kirjutas nagu minu eest ka.
    Elage nagu oskate ja olgu teie ümber head inimesed!

  11. Kallis Epp! Ei tahaks uskuda, et maamuna peal leidub rahvust, keda ei painaks omad sisemised deemonid. Nende välja elamise viisid on väga erinevad. Kui vaadata mis praegu maailmas toimub (ka mitte kaugel meie piirist) siis meie väikesele rahvale tasub nende väljaelamise netikommentaarides ja väikestes olme ebaviisakustes küll andeks anda. Haukuv koer teatavasti ei hammusta. Ning mis ajaks eestlase tänavale mässama ja märatsema, relvi haarama? Kui panna kaalukausile võimalus saata oma 10 aastast last üksi kooli teades, et ka need mornide nägudega tädid ja onud kes tänaval vastu tulevad ei pane lapsevanemat muretsema, et kas ikka tee koolist koju lapsele turvaline. Et tänu solidaarsele ravikindlustusele haigeks jäämine ei tähenda perele kiiret pankrotti . Kogu maailmale nii kui nii meeldida ei saa ja meil on iga kell võimalus minna metsa, mere äärde ja hüüda uhhuu KUI kallid kaaskodanikud meid hulluks on ajanud. Nautigem seda keskkonda, kus on võimalus vabalt virisedes ennast välja elada ja siis igapäevast elu edasi elada. Maal kus õnneks pole sõda, maavärinaid ega hiidlaineid. Nii head elu pole sellel maalapil kunagi olnud kui praegu ning annaks jumal et nii see jääks.

  12. Ma ei lohuta, nagu teised, sest asi on nii. Kust tuleb kultuuritus, halb lastetuba? Kindlasti ajaloost, minevikust, selles olen nöus. Polnud enne söda noorel vabariigil aega kultuurimaaks saada ja nyyd on nöukaaja taak ja valdav materialistlik elukäsitlus teinud oma töö. Lisaks tehnika areng – meedia ei jäta aega enam oma peaga mötlemiseks. Puudub vaimne distispliin, usk ja sygavam kultuurikiht, mis inimest kasvöi natuke korrale kutsuks.
    Majanduslik kehvus ei saa olla pöhjuseks. On meist palju vaesemaid ja hullema saatusega maid, aga inimesed pole nii tösised vöi öelad.
    Soovitan lugeda sarja ksenofoobi käsiraamatud rahvuste kohta (eestlaste kohta pole kyll veel kirjutatud), aga saab nalja ja on kergenduseks. Rahvustel on töesti erinevad iseloomud nagu inimestelgi.
    Minu lootus on noorte peal. Las reisivad, maailma on lahti. Paljunäinud inimesest ei saa kitsarinnaline arvustaja.

  13. Epukene! Sina oled oma elu peategelane, mitte tähtsusetu teiste nööridest tõmmatav statist. Ja alati on inimesi, kes tahaks ise teiste elusid dikteerida. Alati on ka inimesi, kes ei kannata, kui keegi oma elu täiel rinnal ja rõõmsalt elab, ning püüavad seda oma kibestumise ja sopaga üle valada.
    Ma ise olen Sinu ja Su mehe kirjutisi, intervjuusid omajagu lugenud ja väga sageli seejuures mõelnud, et oleks selliseid ühtehoidvaid eluterveid peresid Eestis rohkem. Päriselt ka. Te olete võrratud! Viimane kui üks teie perest.

  14. Inimesed võõristavad ja/või kadestavad neid, kes julgevad ja saavad elada täiel rinnal. Sest kuidagi peetakse kombekaks seda “oh mis nüüd mina” hoiakut.
    Teine asi on minu arust see, et internet dehumaniseerib, muudab inimesed mingiteks multika- või seebikategelasteks. Netikommentaator ei taju, et ta räägib EP nimelise elava inimesega, tal on tunne, et ta kommenteerib EP nimelist tegelaskuju.

  15. Aitäh heade sõnade eest! Ja mõtete eest 🙂
    Jah, see on tõsi, et internet muudab inimesed nagu mingiteks multikategelasteks. On asju,mida ma ei saa kontrollida (nagu kuidas Publik või Elu24 levitavad mingeid nuppe meist vahel), aga nende põhjal tekib kuvand. Ma saan kontrollida enda meeleolu, näiteks minna jalutama ja kevadelõhna sisse tõmmata.

    Eike kommentaar on väga hea, tõepoolest, pannes asja suuremale skaalale, pole mitte midagi hullu! 🙂

  16. Armas Epp! Ma mõistan su tundeid, kui keeruline on tulla toime võõraste või isegi lähedaste hinnangute või kriitikaga nii sinu valikute kui väljaütlemiste kohta. Ja ma tahaks loota, et minu väljaütlemised ei saa täiendavaks sületäieks sellesse raskesse koormasse.

    Ma lihtsalt tahaks pakkuda välja oma seisukoha, miks sinu pihta neid nooli nii palju lendab. Esiteks muidugi see, et sa oled muutunud avalikuks persooniks ja teiseks, et nii teie peremudel kui ka isiksused on keskmise eestlase jaoks natuke “liiga palju”. Sealt tekibki see arvamus, et “mina küll nii ei teeks”. Aga selleks, et seda arvamust hakataks sulle välja ütlema, on vaja veel täiendavaid tegureid. Esiteks, ei maksa üldistada nende “delfikommentaarorite” lõputut sapipritsimisest , et see ongi kõigi (tuimade) eestlaste arvamus. Sa peaksid teadma, et eestlase üks omadus on mitte välja ütleda, mis ta arvab. Ei head ega halba. Arvan, et pole põhjust üldistada neid arvamusi kõigile eestlastele. Neid, kes teid ei kritiseeri ega taha teid elama õpetatda , on ju palju rohkem, kui pahakspanijaid.

    Olen ise põgusalt sinuga kohtunud ja pean teid sümpaatseteks, kuigi veidi teistsugusteks keskmisest eestlasest. Aga pärast loaskandaali, sinupoolsete väljaütlemiste teravat pahakspanu politsei käitumisse ja laiemalt ka Eesti riigi reeglitesse ja seejärel kiiruga Eestimaa tolmu jalgadelt pühkimine, ei jätnud sinu kodumaa-armastusest just head muljet. Arvasin tookord, et tegelikult satud sa vihma käest räästa alla, ehk Ameerikas on palju nõmedamad reeglid, mida palju karmimalt järgitakse 😛

    Seega arvan, et üks põhjus kritiseerimiseks tulenebki minu arust sellest, et te ise Justiniga olete samuti üpris kergekäeliste hinnangute andjad. Kasvõi näiteks selles kirjutises, “kitsarinnalised” eestlased. Sellist sorti ütlemine paneb natuke kihvatama, ja mõne ka vastuseks pahaselt ütlema, et vaata, missugune sa ise oled 😀 Seesama nähtus toimis minu arust ka hinnangutes Evelyni Ilvesele. Ta ise on niipalju kordi üleolevalt sildistanud rahvast, et pole ime, et väga suur hulk inimesi tema väikestsesse eksimustesse heatahtlikult ega mõistvalt ei suhtu. Nagu üks vana ütlemine oli, et nagu koer külale, nii küla koerale 😀

  17. Terav sõna on tõesti mu teema… oma plusside ja miinustega.

    Aga peremudel? No minu meelest me esindame täiesti traditsioonilist peremudelit, mees, naine ja kolm last. Mis mõttes “liiga palju”…

    Ja Delfi kommentaatoritest ma seekordset karikat ei mõõtnudki, pigem just oma tuttavate öeldud vihjed tegid karika korraks täis.

    Aga täna päike paistab (siin Lõuna-Eestis vähemalt) ja mu tuju on palju parem :). Ja igast haiget saamisest õpib, tavaliselt isegi mitut asja õpib (mitte et selle kõik kohe selgeks saab, aga õppimise protsess käib.)

  18. Kahjuks on see ikka nii, et miskipärast võtavad rohkem sõna negatiivselt meelestatud inimesed.
    Oh.. terve see maailm on hull niikuinii.. aga samas on hea, et sa ka oma nördimusest kirjutada, äkki mõni loeb ja mõtleb ja siis mõtleb veel natuke.
    Aga mina ka tänan sind ja su pere eestlaste maailmapildi avardamise eest! Kas pole see mitte asi, mille üle uhkust tunda?
    Muide, ma miskipärast arvan küll, et su lapsed on sulle tulevikus ülimalt tänulikud.
    Oma mälestustest ütlen, et kõige olulisem on ikkagi vanemate tähelepanu ja nende pühendatud aeg ning tunne, et oled armastatud.

  19. Tegelikult on teil tõesti kaasaegses mõttes üpris “tavaline” pere, sest muust rahvusest abikaasa pole mingi haruldus. Aga probleeme, mis sellega kaasnevad, ei jagata avameelselt eriti palju. Ma mõistan teie oma kodu ja identiteedi otsinguid väga hästi, sest mu tütre pere on samuti kahest eri rahvusest kokku pandud. Nemad püsivad kindlalt Eestimaa pinnal, aga mida otsustavad kodumaaks valida nende lapsed, ei tea me keegi praegu.

    Ma pidasin silmas “liiga palju” all neid teie paljusid päris- ja suvekodusid, sagedasi elukohavahetusi, liiga palju reise, elamusi , temperamenti, avameelsust ja ehk liiga palju edukust muidugi ka. Ja äkki veel “liiga õnnelikud” ka sealjuures 😀 kadedus, teadagi…

  20. Netikommentaare on üsna ilgeid igal pool; tõsi on see, mida ütles Hilja interneti dehumaniseerimise kohta; aga hiljuti kirjutas keegi Hundi ulu blogi kommentaariumis oma vaimse puudega tuttavast, kes sisustab oma aega veebis valimatu kommenteerimisega; ja et kuidas ta imelikke kommentaare nähes sestsaadik alati mõtleb, et vabalt võib ju tegemist olla jälle ühe vaimsete häiretega inimesega – inimestega, kes on keskmisest rohkem katki ja õnnetud.

    Lugesin just üht (ingliskeelset) artiklit, kus ajakirjanik, keda üks tegelane oli trollinud tema surnud isa nimele tehtud tvitterikontolt, võttis selle haigetsaamise järgmises artiklis üles. Mispeale ta sai trollilt vabanduskirja, kus esiteks mainiti seda dehumaniseerimise asja – et ta ei tulnud kohe justkui selle pealegi, et ta trollib elusat inimest – ja teiseks seda, et troll ise oli õnnetu ja vihkas ennast ja talle käis ajakirjanik närvidele juba sellega, et too ennast ei vihanud.

  21. Kallis Epp.

    Elu on ju ilus ja inimesed oma põhiolemuselt head.(see on minu arvamus)
    Tundes teie peret,võin öelda,et elate täisväärtuslikku elu ja kellele see ei meeldi -on nende probleem.

    Epp-pea püsti,kõht sisse,rind ette ja mõtle “Teiste arvamus mulle ei loe – OLEN SEE KES OLEN”

  22. Epp, mõistan su muret ja niru enesetunnet. Pole nõmedamat tunnet kui see, et oled omadele võõras ja võõrastele … ka võõras, kuniks omaks saad, siis jälle võõras tundud. Ma olen midagi sarnast “mina ju ei ütle teile nii, miks teie mulle ütlete” tundnud, ja seda oma vanematega. Kui palju me pidime küll tõestama pea kõiki valikuid ja otsuseid, mis me perena tegime, oeh. See asi sai otsa – julm küll -, aga sellega, et mu isa suri ja ema on leidnud uue mehe oma kõrvale, tema tähelepanu on loodetavasti kauaks nüüd mujal.

    Ütlejad on tavaliselt inimesed, kes arvavad, et “nemad võivad, neile on lubatud”. Nemad “teavad”, kuidas peab elama, olenemata sellest, et nende endi elud karjuvad kauge maa taha oma inetuses, sapisuses, halvasti ütlemistes, ebavõrdses kohtlemises jne. Ütlejatele meeldib ikka sind kuidagi “määratleda”, et oled ebastabiilne, hull, imelik, juurtetu (vastandina neile (endile), kes on stabiilsed, normaalsed ja tavalised, juurtega, uh-ah, lubage naerda). Sest kuidas muidu hommikul peeglisse vaadates neile sealt “normaalne inimene” vastu jõllitaks …

    Teatud leevendust toob muidugi see, kui ütled vastu, et mis sa sellisest ütlemisest arvad. Tubli tüdruk, et julgesid seda teha!

  23. Eks see vist on jah nii, et mina näiteks loen hea meelega teie pere toodangut ja elan kaasa Teie pere keerdkäikudele ja rõõmustan, kui Teil hästi läheb, aga mõnele teisele on see kõik pinnuks silmas. Eks need on need õnnetud inimesed, kes on oma elu elanud teadmisega, et elu ongi raske, töö peabki vastik olema, lapsed ongi tänamatud ja ehk on kõige oma elu koormaga leppinud. Aga siis tuleb keegi, kes elab oma elu selliselt nagu talle meeldib, teeb neid asju, mis talle meeldivad ja vähe sellest, ei oska seda kõike saladuses hoida. See kõik kokku ju hõõrubki vaesele kibestunud töörügajale-õnnetus suhtes olijale nina alla tema kehvasid valikuid. No ja kuna ta ennast selle tõttu nii kehvasti tunneb, siis tundub vastu hammustamine korraks sisemist ängi leevendavat, aga kuna see pikaks ei aita, siis tuleb hammustamist jätkata. See on lihtsalt kurb ja kui suudaks iga kord kaastundega sellele halvasti ütlejale järele vaadata, siis ehk see niipalju haiget ei teeks.
    Tundub, et sa ise arvad, et su lastel on ebastabiilne elu, muidu need märkused ju sulle haiget ei teekski. Soovin jõudu endaga rahu tegemisel. Ma olen kindel, et su lastel on imetore pere, kus üles kasvada.

  24. Avaliku elu tegelased peavad lihtsalt leppima sellega, et nad on avalikuma eluga 🙂

    Mõistan täielikult keskikka jõudmas eneseteostusest ilma jäänud vananeva naise kannatusi, kuid esileedina meeldiks mulle rohkem Rootsi kuninganna, Inglise kuninganna või näiteks Marina Kaljuranna käitumisstiil, eks neilgi on keskiga kuid seisus kohustab ja mõni on võimeline kohustuma, teine on isekas.

  25. Oeh , isegi kui üks inime ütleb pahasti, on paha olla. Aga meid on ka palju, kes sinust lugu peavad ja soovivad sinule ja sinu perele rõõmu ja palju head. Võta siis meie head soovid ja ehita paks sein enda ja nende vahele kes ei saa sinust aru. Sest sina elad just nii nagu sinule ja perele kõige parem, mitte teistele , on ju . Tsemppia nagu soomes öeldakse .

  26. Minul on Teiega üks kokkupuude ja see pani mõtlema, et olete ilmselt lapsesuu, mitte niivõrd terava keelega. See võib olla nende Teie tuttavate kommentaaride ja ütluste tagamaa ja tegelik mõte.
    Mõned inimesed ütlevad kõva häälega välja asju, mis on kohatud. Kommenteerivad kõrvalseisjat kõva häälega. Seda Te kunagi tegite minuga avalikus kohas. Seepeale ma mõtlesin, et ilmselt ei ole Sinu puhul tegemist paha inimesega, vaid just lapsesuuga. On olukordi, kus tasuks rääkida vaiksemalt või jätta rääkimata/kommenteerimata.

    Minul tollest korrast kibestumist ei jäänud, pigem olin imestunud ja panin kohatud märkused selle kirja, et olete Ameerikas elanud ja seal inimesed ongi taktitundetumad mõnikord (mis ka ei pruugi ju reegel olla).
    Mina ise usun, et igasugune kriitika on hea. Kui see kriitika teeb haiget, siis on asja peeglisse vaadata. Kui see aga haiget ei tee, on kõik hästi ja inimesed ikka kritiseerivad ning targutavad — ei tasu südamesse võtta. Eriti, kui südametunnistus puhas.

  27. Vabandan, et mu eelmises kommentaaris Sina ja Teie kordamööda esinesid! :))) Alguses oli kasutusel Sina, siis muutsin Teieks, kuna ei tunne isiklikult. 🙂 Kuid kõik Sinad ei paistnud kohe silma ja jäid teksti sisse.

  28. Aitäh tagasiside eest. Ma väga tahaks teada, mida ma siis ütlesin. Niisugune uudishimu tekkis :).
    Ei vaidle vastu, võimalik, et olen lapsesuu, ei oska keerutada ega vaiki olla. Vaiki veel suudan olla, aga keerutada tõesti ei oska. Ütlen, mis mõtlen.

  29. Minule jälle alati teeb haiget, kui ühele rahvusele omistatakse mingit omadust, siinkohal siis eestlastele kitsarinnalisust. Minu meelest ei saa sedasi rahvuste põhjal lahterdada, anonüümsed kommenteerijad on õelad igal pool, võta lahti ükskõik missuguse rahvuse mõni suurema päevalehe veebiversioon ja loe.

  30. It is important to give your Roberto Cavalli sunglasses good care at all
    times. When it comes to food, I am very much savvy about food.
    Calcium is needed for the development of bones
    and the teeth as well as for nerve function.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.