Massidest, mõtteist ja lähedusest

…Olen kolmandat päeva tagasi Setomaal, värvisin siin akent ja mõtlesin tagasi Paide arvamusfestvali peale.

Mõtlesin, mismoodi see olla teaduslikult tõestatud, kuidas inimese kehakeemia ja -füüsika muutuvad tänu keskkondadele: kui erinevalt su sisemine tehas töötab siis, kui oled üksi metsas või kui oled rahvamassi sees. Pulss, ajuvõnked… Ma ei mäleta, kust ma seda lugesin, aga olen seda ise küllaga kogenud.

Ja mõlemast äärmusest võib sattuda sõltuvusse, nii üksiolekust kui massis olekust, ja võibolla ongi arenguks mõlemat vaja.

Mida kõike massides tehakse, sest üksi ei tulevat nii hästi välja! Massides käiakse jooksmas (ma pole seda siiani proovinud, paneb pigem õlgu kehitama)… Massidega käiakse laulupeol (saan veidi paremini aru), käiakse kontsertidel tantsimas-laulmas, käiakse teatris – need on kõik seotud teatud ühise osa tunnetuse tekkimisega, ühise inimruumiga. See on midagi sellist, mida üksi metsas uidates või metaveerel talus akent värvides ei saa. Metsas saab muid tunnetusi.

Ja masside seas saab ka paremini mõtelda. ? Intrigeeriv väide.

Ma olin laupäeval hommikust peale mõnusalt ärevuses, nagu vanasti kooli ajal Marju Lauristini loengut oodates. Tegelikult ma peamiselt Lauristini pärast Paidesse läksingi. Mulle oli meelde tulnud, kuidas omal ajal ülikoolis ka nohusena end loengusse vedasin, sest mingi ime läbi sain ma Lauristini kuulates ja kaasa mõeldes alati terveks.  Just seda meenutades sain ma aru, et muidugi saab massides mõtelda. Lauristinil võis kui tahes suur mass ees olla, ta haaras meid kaasa.

Edasi, järgmine pilt juba laupäeva õhtupoolikus, Rahva Raamatu Aias. Kuidagi härdaks võttis, vaadata, mismoodi Justin saab kokku minu lemmikõppejõuga (kes oli ka Justinil Tartu ülikooli balti õpingute ajal üks lemmikuid) ja ka oma lemmikkirjanikuga Eesti ajaloo ja poliitika teemadel. Just nende kahe inimese raamatud olid esimesed, mida Justin luges Eesti kultuuriruumi sisenedes: “Return to the Western World” Lauristinilt-Vihalemmalt ja “The Forgotten War” Laarilt.

Edasist ma pikalt ei kommenteerikski, vaadake ERRist parem kogu seda jutuajamist: Laar, Lauristin ja Petrone arutamas “Meie aja kangelaste” üle. Kopeerin siia selle, mis ütlesin ka Facebookis:  “Minu jaoks oli see Arvamusfestivali tipphetk. Lauristini õpilasi oli seal murul täitsa palju istumas, eks me kõik olime kohal nagu kärbsed meepoti kallal. Aga Laari koomikuandest ma varem ei teadnudki. Justini eesti keel vahepeal veidi vedas alt (nt Savisaare teemalisele küsimusele vastas veidi mööda, ta ise pärast ütles, et ei saanud aru, miks järsku ootamatult Savisaare peale keerati..) Super atmosfäär oli esimestest hetkedest peale, mõtteid sai palju ja julgust ka.”

Ah mis julgust?

Kes ära vaatab klipi, see saab vist aru.

Käisin pealt kuulamas ka digilõhe juttu ja pagulaste temaatikat. Need on pikad teemad, ma ei hakka isegi siin praegu üritama… Mõtteid on palju. Ja tulen tagasi oma jutu algusse, kehakeemia juurde. Ma arvan, et mõtted saavad küpse(ma)ks siis, kui inimese kogemus on käinud läbi erinevate keskkondade. Olin mõni aeg tagasi Vao keskuses külas, sain seal sellise kogemusevalangu… Ja siin Setomaal metsa ääres istudes tundub see kõik jälle veidi teisiti. Ja need, kes on elanud üle näiteks kusagil Euroopa slummis midagi, näevad asja teise nurga alt, oma kogemustest.

Seepärast on vaja kokku saada ja dialoogi pidada.

Ja seepärast on vaja ka raamatuid. Kuigi digihüpe on meid toonud raamatutest kaugemale, on see harjumus seni ikka alles: istu maha, rahune, pane kõik segajad kinni, ava kaas ja astu teise inimese kogemusilma.

Ma olen rahul Evelin Ilvese raamatuga “Kirju”. Kui ma seda laupäeva hommikul nägin, siis tundsin rõõmu: see on hästi tehtud, see on hea võimalus tema maailma astuda ja ette kujutada, mismoodi seal olla on. See raamat tuli just selline, nagu ma lootsin, nii sisuliselt kui visuaalselt.

Samas… olen ma väsinud. Peaksin ehk kirjastajana rõõmustama, kui Paidest tagasiteel autostmel sõrmitsen internetti ja vaatan, mismoodi on online vorpinud uudiseid Evelini raamatu esitlusest? Aga ma ei rõõmusta. Minu meelest ei rõõmusta selle üle mitte keegi teine, ehk vaid klikimeedia omanikud. Mina kirjastajana ja Evelinile head soovijana arvan:  rahu oleks vaja selle raamatu ümber.

Rahu.

Jah, ma tean, ma tean, me ise esitlesime. Ja nüüd läheb Evelin maakondadesse, kuhu teda väga kutsutakse.

Aga see kõik võiks juba maha rahuneda. Et jääks raamat, see ilus valge kaas, mida avada ja kust siseneda, eelarvamusi maha jättes. Teise inimese mõtteid ja kogemusi endast läbi lasta…

Loen siin meie aidaraamatukogus kiigel vahel mõne raamatuampsu. Ja eile õhtul sattus kätte Mart Helme “Pesakast”, üks nõuka-ajal välja antud noorsooteos, tema lühivormis kirja pandud lood lapsepõlvest maal.

Mart Helme: EKRE. Liiga konservatiivne ja krampis oma eestluse-kaitsmises, nii olin ma temast arvanud.

Aga nüüd avanes kaas ja ma läksin sisse. Sees oli võti, mis aitas mul Mart Helme maailmanägemist palju paremini mõista. Kuidas ta armastab vana ja ei armasta uut, kuidas ta igatseb selle järele, mis oli ja siis ajakuluga kaduma läks. Hellusega kirjutatud raamat, mis tõi kaks inimest teineteisele lähemale.

2 arvamust “Massidest, mõtteist ja lähedusest” kohta

  1. Minul oli ka kohe mõte, et “kes on kangelane Justini raamatutes?”, et “hmm, huvitav, et Eppu ei pakutagi?” 🙂
    Igatahes õnnitlused järjekordse eduka “Kirju” raamatu avaldamise puhul ja mul on nii kade meel, et Arvamusfestivali ajal oma kodumaal ja sünnilinnas ei olnud

  2. Meelike, kindlasti soovitan sul järgmise aasta arvamusfestivali ajal sünnilinnas olla. Meie juba teeme plaane selleks ajaks :).
    Ja see Laari repliik… Justin ütles ka pärast, et tema esimene reaktsioon oli, et tema triloogia üks kangelasi on Eesti naine Epp, aga siis mõtles kiirelt, et tal ehk ei sobi seda öelda. Mul oli ka imelik istuda sel hetkel, aga – no nii see on, eks ma seal kangelane (kirjanduslikus mõttes, mitte kangelastegude mõttes) olin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.