“Harakale haigus” ja “FM Idioot”

Mul on iseenese ees üks võlg. Teatrilaine kirja paneku võlg.

Elus on mul olnud teatriaineid mitu korda, kõige viimane sai alguse eelmisel sügisel, kogus tasahilju hoogu, sattusin vaatama huvitavaid asju ja olingi jälle sõltuvuses.

Mu lemmikhetk on just enne esimest stseeni, kui sa istud seal, ilma segajateta, elevuses, ootuses, ja kõik on veel ees… Üks uus maailm võtab sind kaasa, sa haarad selle reeglid, sa tunnetad ruumi ja rahvast su ümber, kui läheb hästi, siis tekib ka see ÜHINE SEE (mäletan, kuidas kord kadunud Evald Hermaküla Favoriidis üritas “ühisest sellest” rääkida… aga SEE kipub vist olema asi, mida saab kogeda, aga mitte kirjeldada. Olen ka kirikus seda kogenud, mitte sugugi iga kord, aga näiteks Petseri kloostris vennaskonna ühislaulu ajal).

Niisiis olgu siia kirja panud lubadus iseendale: ma kirjutan iga päev üles muljed ühest eelmise hooaja lavastusest. Kuni jätkub häid muljeid. Halbu ei hakka eriti kirja panema, eks oli vahel neidki.

Kõigepealt… vaatasin nüüd korra slmapiiri poole ja lasin mäluruletti. Silmapiirilt paistab kollane kaerapõld ja sinine taevas, kaugelt üks tee. Kui sinna suunas lendama hakata, üle selle tee ja siis veel edasi… jõuab Venemaale. Pihkva pole siit eriti kaugel, see lähemal kui Tartu. Tunnike sõitu, kui piiri poleks. Seal Pihvkas kusagil istub eestlane Eston Kohver, kes sai täna teada oma 15aastase vangistuse kohta.

Mida teie teeks tema asemel?

Mulle meeldib ette kujutada, et Eston Kohver on tugev ja optimistlik mees. Ta teab, et ta vahetatakse välja. Ta usub sellesse. Ja isegi kui seesama sinine taevas on triibuline läbi akna, ta naudib seda, teadlikult ja meelekindlalt ütleb ta: täna on ilus ilm.

Siis mõtlen ühe oma autori peale… ei, vähemalt kolme. Neid kimbutab nukrameelsus. Sinise taeva all, avaliku edu ja armastuse saavutanud, kõik justkui on olemas õnneks, aga hingata on raske. Ma ei taha täpsemalt tsiteerida, aga vahel saadavad autorid mulle selliseid kirju.

1100harakasuus3

Nii, ja nüüd etendus(t)est. “Varesele valu” ja “Harakale haigus”, üks Draamateatris ja teine Linnateatris, samal õhtul (siinne foto on Linnateatri kodulehelt, mina käisingi vaatamas Linnateatri versiooni), mõlemad sotsiaalteatri projektid – see tähendab, töörühm intervjueeris päriselt depressioonis (olnud) inimesi ja nende intervjuude põhjal tehtud monoloogide põimingust sündisidki need teatritükid.

Esimesel hetkel häiris mind näitlejate liiga optimistlik hääletoon. See jäi mind isegi mitte esimeseks hetkeks, vaid lausa nädalateks häirima, kuni üks tõsiseluline kokkupuude tuletas meelde:  depressioonis inimesed võivad rääkida ülireipal toonil. Antidepressandid ilselt mõjuvadki nii. Lisaks näitlejatehniline probleem, pikka valjuhäälset monoloogi on lihtsam ette kanda võltsreipusega. Aga ikkagi… Ma oleks oodanud vähemalt ühte KUHTUNUD tüüpi. Depresioonis inimesed kõiguvad äärmuste vahel ja praegu oli valitud pigem monoloogi esitamise hetkeks see “reibas äärmus”.

Vaheajal kuulsin jutukatkeid: “Täitsa äratundmist oli!…” Mõtlesin, et see tükk (need tükid) julgesid avada mingit sellist paiset, millest eriti ei räägita, aga millele on tegelikult väga paljudel inimestel äratundmiskaja. See on juba suur edasiminek, kui julgetakse vaheajal oma kaaslasele või isegi juhututtavale sellist asja mainida…

Etenduses on juttu antidepressantide-tabust ja psühholoogi juurde mineku tabust ja jumal hoidku, hullumajja sattumise tabust. Krõks ja krõks, võiks neid tabusid murda, seda see etendus loodetavasti teeb ka. Ma ise küll antidepressante ei soovitaks kohe võtma asuda, aga psühhoterapeudi juurde minekut küll, iga kell. Antidepressantide asemel võiks pigem toitumist üle vaadata, selle teemani antud tükk eriti ei jõudnud (Teemast veidi välja, õigemini edasiarendus: pole saladus, et ka mu mees Justin on olnud depressioonis, ta on sellest raamatutes kirjutanud, ja lõpuks selgus tema kehatehase rikke põhjus: see oli hoopis pärmseen ehk kandidoos soolestikus, mille üks väljund oli raskemeelsus; sellel teemal kirjutab ta oma järgmise kuu Tervise kolumnis.)

Ja mis see siis ikkagi on, mis aitab ühel trellide taga rahu olla ja teise paneb paradiisiski juukseid kitkuma?

Me kõik oleme väikesed tehased, paneme sisse toitu, päikest õhku – kõik see väline keskkond mõjutab meid, aga midagi on veel. Osa õnnelikke saab oma tehasega hakkama, teine osa mitte.

Mina näiteks olen kolmandat päeva üksi kirjutamas ja ma ei saa aru, kas olen kurb või rõõmus. Kas mina olen terve? Üksi muutub inimene veidrikuks, või hoopis muutub iseendaks. Laseb päikest silma, mõtleb imelikk mõtteid ja pobiseb vahel iseendaga rääkida…

Aga tagasi etenduse juurde, lisaks vahelduvatele monoloogidele on seal ka sketše. Ühel mehel on näiteks käsi otsast ära, tema verist kätt visatakse teiste osaliste vahel ja hüütakse: “Elu tuleb ikka positiivselt vaadata!” ja “Pea püsti!” See tundus nii tabav. Kui sul on depressioon ja sa lihtsalt ei suuda teki alt välja tulla, siis mõjuvad sellised kõrvaltvaataja ütlused just nii võltsilt ja mõttetult. Vist. Mul ei ole päris sellist depressiooni endal olnud, mina kipun raskustes pigem ärevaks minema.

Aga nüüd jõuame tüki lõpuni. See mulle ausalt öeldes ei meeldinud. Draamateatrist, teispoolt vanalinna, lahkus üks tegelaskuju (Henrik Kalmet) “Varesele valu” etendusest ja hakkas sammuma, kaamera teda jälitamas, pikka monoloogi pidades, meie ees ekraanil – ikka depressioonist ja iseendast – , kuni jõudis Linnateatrini ja trepist üles meie ette saali.

No ja siis?

Ma oleks lavastusrühmas ehk ise ka sellise lahenduse poolt hääletanud, see on risk, mäng, aga… nii nende riskidega on, miski hakkab paremini toimima ja miski mitte.

Aga gugeldasin praegu ja avastasin: on ka neid vaatajaid, kellele see formaat just meeldis. Loe siit.

Mõtlesin: MIKS see mind siis segas?

Tulen tagasi ühise ruumi mõtte juurde. Mina hindan teatris seda tunnet, kuidas me oleme loonud ühise maailma: lava ja publik, me hingame koos. Ja mind häirisid need katkestused (neid oli enne lõpumonoloogi ekraanil ka teisigi tüki jooksul), kui meid järsku ekraani abil Draamateatrisse visati. Mu lainepikkus ei jõudnud järele, ma ei suutnud end ümber häälestada. Mõistus ütles: huvitav, moodne mõte. Aga tegelik tunnetus oli segatud.

Teen siia vahele ka – konteksti sobiva – lühiarvustuse tükist, mida nägin lavakooli ruumides Toompeal, lavakalennu  “Idioot FM”,  Sasha Pepeljajevi, Dostojevskist inspireritud… Tegevus toimus korraga neljas-viies ruumis, publik võis saalida edasi-tagasi ja vaadata seda hetke, mida soovis; kui kõrvalruumist kostis ägedamat karjumist, siis lihtsalt sinna ümber jalutada. Võibolla oli selle publiku hulgas piisavalt teatrigurmaane, kellele niisugune lahendus meeldis, aga mind tabas eelmainitud häda: ühise ruumi tunnetus oli segi löödud,  ei tekkinud pühendumist. “Tähelepanupuudulikkuse sündroomi ajastu,” mõtlesin ma. Oleksin ehk varem lahkunud, aga ka ukse ees toimusid stseenid, nii ma siis kogesin, kogesin, kogesin… ja teadsin, et teist korda ma teadlikult sellist tükkideks lõhutud lärmteatrit kogeda ei soovi.

Üks ruum, üks lugu, see on minu teater.

Aga igal juhul ootan huviga, mida seesama “Varesele valu” ja “Harakale Haiguse” lavastustiim (Mari-Liis Lill ja Paavo Piik) plaanib teha järgmiseks eestaste-venelaste lõimumise kohta, kuuldavasti käivad intervjuud ja ajurünnakud.

5 arvamust ““Harakale haigus” ja “FM Idioot”” kohta

  1. Jällegi etendus, mille puhul nii kahju, et ise ei saanud vaadata. Kuigi lisaks äratundmisele võiks see samamoodi mind veel rohkem maadligi suruda. Ja see verise käe sketš on tõesti just “see” (ei kujuta ette, mis sketše seal veel tehti), mida depressioonis inimesed tunnevad. Huvitav, kuidas praegu igalt poolt info just selle D teemani tuleb. Hollandis oli TV-s eelmine nädal just Robin Williamsi filmide nädal, juhuslikult klikin artiklile a´la “5 moodust paremaks ajajuhtimiseks” ja kõrval vilguvad postitused d a´la “10 asja, mida kindlasti mitte depressioonis inimesele öelda” jne jne

  2. Meelike, ma arvan, et nii Linnateatris kui ka Draamateatris lähevad sel hooajal need depressiooni-lavastused edasi. Otsi, uuri. “Varesele valu” ja “Harakale haigus”.

  3. I called one roof covering firm who never ever bothered to call me
    back, I presume they had just excessive business to be bothered with a little home like mine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.