“Non-stop SETO” ja “Obinitsa”

…seljataga on üks mõnus seto päev. Ma ei tea, kui kaugele ma jõuan selle jutuga, sest on pool üks öösel. Aken on lahti ja ma kuulen kaugelt huntide ulgumist metsas (märkus endale: homme kirjutan “Libahundist” Viinistus)…

Niisiis “Non-stop SETO” (pilt võetud  Taarka Pärimusteatri FB lehelt: nende käsitöökardinate peale lasti setondusest filmilõike). Olen väga tänulik, et sain meeldetuletuse: täna oli see tükk viimast korda ühes Obinitsa küünis. Edasi on võimalik seda küll mujal Eesti linnades tuuril näha, aga see pole päris see. Autentse seto identiteedi loo saab ikka siin, kohapeal. Tulime just enne suitsusaunast,  ihu veel lõhnas selle järgi (see oli ka hetk etendusest: “üks osa seto ihu ja hinge osast on suitsusaunajärgne hõng su ümber, mis jääb päevadeks”), ja mõnus oli sauna peale sisse hingata kuivanud heina, küüniõhku. Üheski linnateatrisaalis seda taasluua ei saa.

Mina ei ole seto. Kui ühel hetkel hüüti lavalt “kes teist on eestlane?”, siis ajasin areldi oma käe püsti. Mõni oli ikka veel. Samas olen ma lapsepõlves kuulnud oma papa Setomaa-mälestusi ja teadnud, et tema üks kolmest esimesest keelest oli seto (eesti ja vene kõrval), ja just see papa oli minu kõige lähedasem vanavanem. Nii et… ma sain seto pisiku varakult. Samas  ei ole ma üritanud siin kuidagimoodi pingutada kohalikku kultuuri sisse elamisel, mulle meeldib see isolatsioon ja rahu, mis minu Setomaa-olemises  on. Eile näiteks mõtlesin ühel hetkel laisalt: “Oot, millal on paasapäev, ega ometi mitte…” ja ma ei hakanud kusagilt seda kontrollima, kirjutasin oma lasteraamatut edasi. Mul ei ole  siit taluõuelt kunagi kiiret lahkuda, ja see ongi hea. Igatahes pole mina see hobiseto, kes püüdlikult keelt pursib, kohustuslikes ringides käib… ja kelle üle tükis ka veidi nalja heideti.

…Aga muide, oligi paasapäev, nagu hiljem selgus. See päev, kui omaste haudadel käiakse söömas ja napsu viskamas ja kui ikka kadunukestele ka kallatakse. Ka sel teemal oli etenduses mõnus sketš: kalmistu-restoran, vanatädi Oksana haua peal broneeritud kena tsässoni-vaatega koht, saabub ettekandja. See võiks ka päriselt toimida! Oma eksootiliste kommete müümine turistidele – nii see globaalne küla toimib.

Mu ümber olid suures osas setod. Ei saa öelda, et ma lausa kade oleksin, aga tugevat identiteeti võis tajuda küll, kui mõne repliigi peale kogu küünist äratundmiskahin läbi käis. Põrnitsesin enda ette: aga kes mina olen? Narmasjuurne, tänu nõukogude võimule, mille tõttu esivanemad oma elukohti muutma pidid. Mu ümbergi ehk polnud kõik “päris” setod, sest suur osa 1940ndate rahvast läks ka siit… ja tuli siia… Aga siinne kultuur on tugev ja allutab endale, nii tundub mulle. Eks minagi siin metsa ääres omaette olen omal moel allunud, küla kombeid vaiksel üle võtnud.  Ja ma olen ikka mõelnud, et peaks ehk tulevikus rohkem osalema, ka kõrvaltvaatajana. See on selge, et setodel on kultuuriline renessanss, uus ärkamisaeg just praegu.

Etendus oli täis hoogsaid sketše, näitlejad võtsid erinevaid rolle, hüppasid ajas (näiteks: neiu kohtumas seto noormehega nõukogude ajal ja neiu-noormees nüüd… kui vanasti oli seto vastik nagu mustlane, siis nüüd on nii eksootiline, “Oh, ütle midagi oma keeles”) ja rääkisid minianekdoote (Näiteks: Kui eesti mees saab palju raha, ehitab ta endale suurema maja, et naaber ka näeks. Kui seto mees saab palju raha, ehitab ta endale kõrgema aia, et naaber ei näeks.”) Nö punaseks niidiks, siduvaks elemendiks sai minu jaoks kõigi nelja näitleja isiklik monoloog. See ei olnud roll, see oli päris: kes ma olen, kust ma tulen, mis ma seto asjast arvan. Samas oli see ka kõige riskantsem, sest kindlasti on närvesöövam rahva ees endast rääkida kui sketšides rolle võtta… Kuulsin pärast lava tagant, et etendus olevat seekord olnud “pinges” (põhjuseks õige elekripinge puudumine,  hiljutise äikese tõttu, ja nii tuli valgus ümber korraldada) – aga mulle see pinges olek sobis. Identiteedi üle arutlemine käibki pingeliselt, pingega.

Need olid noored inimesed meie ees ja nagu nad on MTÜ Taarka Pärimusteatriga ka varem teinud: läbi moodsa aja prisma otsimas vastuseid vanadele küsimustele. Esmahetkel olin tänulik, et tükk oli suures osas “tšuhknatele arusaadavalt” eesti keeles, aga siis jõudis pärale: see on ju aus tükk. Autentne. Ja olgem siis ausad, noored setod räägivadki omavahel pigem eesti keeles. Võibolla kui on napsu võetud või muidu lõõpiv meeleolu, või kui on kirmas (külapidu) või kuningriigi päev ja rõivad üll ja valitseb  teatud rollimängu-meeleolu… Aga muidu ikka eesti keeles. Nii see paraku on. Mida see tähendab seto keelele järgmiste aastakümnete kontekstis? Ei taha kohe mõeldagi. Aga hea vähemalt, et piduselt räägitakse. Pole lihtsalt “vanainimeste keel” (ma arvasin nii muide lapsena mulgi keele kohta).

Hea sketš oli seto neiu peole mineku riietusdilemmade kohta, teine hea sketš  seto leelode kaasajastamisest… Ootasin, kas jõuame ka õigeusu juurde, aga ei jõudnudki. Kas on noore põlvkonna vanemad nii ilmastunud? Minu enda jaoks on õigeusk olnud üks võti Setomaa avamiseks. Ja ma arvan, et oma usk on üks põhjus, miks setodest ei ole saanud eestlased. (Mulkidest on rohkem eestlased saanud, näiteks…)

Aga ega kõike ju peagi korraga ühes tükis uurima, on vist üsna selge, et seesama seltskond jätkab seto identiteedi teemaga ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal… Võibolla kunagi tehaksegi välismaa-keeles? Tüki lõpp oli õõvastav ja samas täitsa usutav, mismoodi see kõik siin kunagi võib muutuda suureks turismiatrakstiooniks, simulaakrumiks, kus kõik on autentse-aineline, aga väliskülalisele põnevam ja mugavam…

Aga nüüd kiirelt ka teisest selle suve kohalikust tükist. See oli Kauksi Ülle kirjutatud “Obinitsa”, mida esitati täpselt selle õue peal, kus ainet andnud sündmustik ka päriselt toimus: ühe suguvõsa lugu, endise külapoe, nüüdse “Hal´as Kunn” galerii ees.

Kui ma peaks neist kahest tükist ühte soovitama seto hinge tundma õppimiseks, siis ma soovitaks… eilset, pärimusteatri oma. See andis mu meelest avatumad ja tänapäevased vastused. Aga võibolla on imelik neid üldse võrrelda, üks täiendas teist. “Obinitsa” oli vanamoodne narratiiv: algas pulmastseenist enne esimest ilmasõda ja hakkas tiksuma läbi mõnusamate ja raskemate ja väga raskete aegade… mitu aastakümmet ühe pere näitel. Seto atmosfäär oli oluline, aga samamoodi oli see mis iganes Eestimaa küla suure trauma lugu (nagu ma ennist ütlesin: miks mina olen narmasjuurne? Mis minu omadega 40ndatel juhtus? Needsamas narmad olid ka “Obinitsa” loos). Ja samas oli see laiemas mõttes, üldinimlik lugu: miks on nii, et ühes suguvõsas tekib justkui kaks klassi, kõrgem ja madalam, üks on tubli ja hea, teised “teevad pätti”: varastavad, reedavad, kaebavad peale? Kuna Merca ja Ragne Pekarev on nii head näitlejad, siis see pätitegijate suguvõsaharu oli omal moel sümpaatne. Ja ma olen sellist lugu pealt näinud, korduvalt, eri maades, see on eluline, ja sellele pole õiget vastust. Kust tekib pööbel? Mina mõtlesin koju minnes just sellele. Muidugi seto tantsu ja tralli ning külapeokaklusi jms oli ka tore kogeda ja lavastaja Ain Mäeotsa mõnusaid leide nautida: kuidas saab markeerida lihtsate vahenditega pommitamist, tulekahju, või näiteks grammofoni?… Teater kui mäng, kus loeb idee, mitte vahendite eelarve…

Aga kui ma saaksin viit minutit sellest etendusest taaskogeda, siis oleks see kindlasti Range Pekarevi esituses Merca kirjutatud sõnadele Nirvana “Smells Like Teen Spirit”. Seda vaataks/kuulaks üle ja üle! Pildistada-filmida muidugi ei tohtinud, ja tundub, et seda erilist esitust pole ka internetis kusagil üleval seetõttu. Aga kuulame siis originaali siit ja kujutame ette, kui ägedalt võib seda kriisata seto keeles keset tolmust külaõue üks noor naine, kelle hinges kraabib.

—

Nüüd on juba järgmine õhtu. Eileöine jäi mustandisse, avaldan nüüd. Ega mul suurt muud olnud hetkel lisada kui… siin mu ümber on vanad usse täis puud ja meie aia rähnid on julgeks läinud, minuga ära harjunud. Ma toksin vaikselt terassinurgal ja nemad toksivad siin kõrval papli kallal.