“Libahunt”

(Pilt võetud teatritasku.ee lehelt, autor Ervin Õunapuu)

LIBAHUNT

Käisin õues tähti vaatamas ja kuulasin kaugelt ulgumist. Hundid? Kes siis veel… Või saavad need olla kusagilt kaugelt talust, koerad? Öösiti kostuvad hääled nii kaugele.

Kuulasin veel. Ikka hundid peavad nad olema. Siinkandis olla lausa teada karjaaad, kus neil on iga-aastaseks kombeks paasapäeva paiku lammas võtta. Kevadised kutsikad on valmis murdjatrikke õppima ja vanematel on lihtsam oma noori õpetada aeglaste lammaste, mitte kiirete metsloomade peal… Nii kunagi räägiti. Hundijuttu aeti.

Imelik, et ma ei karda seda ulgumist, selles on pigem sama emotsioon kui öises tähistaevas. Midagi kauget ja ilusat.

Aga jah, RAAAMi “Libahunt”. Minu identiteedis on osa sellel uhkusel, et August Kitzberg on meie kandi mees, sealtsamast Abjast ja Karksi-Nuiast, kus mina kasvasin. Ja “Libahunti” pean ma üheks Eesti tugevaimaks tekstist üldse. See on näidend, mida olen korduvalt lugenud ja mis minuga kaasas käib, justkui unenägu, mida aina üle vaatan ja meenutan eri ärkvelhetkedel. Kes ma siis olen, vaba-Tiina või Tammarude-sugu? Eks meis ole mõlemat. Meis kõigis, ma arvan, on nii vabaduseiha kui karjavaim.

On olnud ka neid hetki, kui mõtlesin: “Libahunt” põhineb ju reaaelu lugudel, pärimusel. Selline koobas on ka päriselt olemas (kuigi siinkohal kipuvad Kitzbergi “Maimu”-loo ja “Libahundi” loo jäljed segi minema… aga jah, koobas seal Karksi ja Halliste vahel on, kus elanud metsik naine, kes kätte saadud ja maha löödud.) Ja neil hetkil olen ma mõelnud: hea, et minu esivanemad sealkandis ei elanud. Minu lihast ja verest esivanemad ei olnud nende seas, kes nõia piitsutamist vaikides ja äkki isegi mõnuga vaatasid. Seal olid teised, mitte minu omad! Jah, vaat selline mõte on kunagi läbi käinud, nii tugevalt on “Libahundi”-lugu mu sees elanud.

Heake küll, sellises tempos ma lavastuseni ei jõuagi. Aga mis parata, kui Kitzberg on oma tükis suutnud kokku võtta eestluse nii hästi, et istud oimetult ja imestad, kuidas on võimalik üsna nappidesse stseenidesse nii palju panna seda, mis sada aastat hiljem nii moodsalt kõlab. Kõik see ksenofoobia, st veneviha, pagulaste vihkamine, aga ka mis iganes teiseviha ja meediakommentaariumis toimuv parastamine. Ka Evelin Ilvese juhtum läheb otsapidi selle alla. Ja neid lugusid on igas külas. Justinil oli “Minu Eesti 3” raamatus plaanis ka üks peatükk, nimega “Libahunt!”, mis rääkis ühest julgest naisest, kellele küla näidisnõiaprotsessi korraldas. Vähemast on see üks vaatepunkt juhtunule. Muidugi saab alati iga libahundi-lugu tõlgendad ka stabiilsuse-kaitsjate ja vereliini-hoidjate poolt.

Ja see just teebki minu meelest “Libahundi” algteksti nii geniaalseks, et ka Tammarudel on õigus. Võib nii öelda.

Ja kas Mari uskus, mida ta ise rääkis? Kui ta ise  juba kümme või sada korda rääkis, ja teised uskusid, siis ta ju ise uskus ka? Võib nii öelda.

Ja kas Tiina oli siis hunt? Ei saa välistada.

Vaat just selline imepärane algandmestik. Selle võttis Jakuutia parim lavastaja (kelle mainega käib kohustuslikus korras kaasa “šamaani lapselaps”). Mind tõmbas seda vaatama, kuigi see oli teises Eesti otsas ja veidi keeruline korraldada… aga elamus oli üle-Eesti-sõitu väärt. MINU SELLE AASTA PARIM. Kui see järgmisel suvel uuesti tuleb (ma eeldan ja loodan küll), siis tahaks uuesti vaatama minna.

Panen kiired märksõnad (hundid uluvad akna taga: aeg on magama minna…)

Liisa Pulk, Mari. Äärmiselt ekspresiivne. Ma olen Marisid ennegi näinud, nagu me kõik, aga sellist mitte kunagi. Justkui ühe tüdruku salaihad olid nahapinnale löödud, manifesteerimas avalikult seda, mida me kõik endas häbeneme ja pigem salaja teki all või internetifoorumis teeme. Ihaleme kedagi ja tahame kellelegi kätte maksta ja kellestki kuulujutte rääkida… Aga neid asju ei näidata välja. Samas, kui röökida need avalikuks oma kehakeele ja häälega, siis teatri tinglikus maailmas mõjub usutavalt küll. Ja Liisa Pulk on kindlasti  väga hea näitleja (nagu kord keegi ütles: hea naisnäitleja on see, kes ei karda laval kole ja tobe olla. Aga paljud naised jäävad selle hirmu lõksu…)

Tiina (Kristiina Hortensia Port) oli vaba hing, mulle meeldis rollilahendus,  vaba ja kerge, looduslapselik, lihtne ja sirgeselgne, aga praegu, kuu hiljem, kraabib tegelikult Mari mälus tugevamalt. Kui “Libahundi”lavastusi jagada Mari ja Tiina omadeks, siis oli see ikkagi vist Mari oma.

Vanaema, Mari Lill. Ääretult huvitav. Siiralt vihakultuuri viljelev, vereliini kaitsev. See kõik on muidugi algtekstis olemas (minu mälu järgi tundus olevat pea 100% tekstitruu lavastus… vaid mõni stseen tuli hiljem huvitavas kontekstis kordusele) – aga mis tegi vanaema huvitavaks, oli kirg tema sõnade taga. Siin tuleb sisse see šamanism: sisuliselt läks vanaema transsi oma “meie, Tammarud oleme heledate silmadega…” monoloogi peale. Viha küttis memme kuumaks, ajas suust vahtu välja ajama, keha värisema… kuni lõpuks tuli ta sellest vihakõnest välja, ise ka üllatunud. Ka Mari monoloogides tuli ette samasugust transsi. Ürgviha, kehalist viha, mis oli vaid seisund.

Ürgseid arhetüüpe oli mitmeid. Piret Simson (muidu karmi joonega ja kuidas-asjad-käivad ema)… lahkus stseenist ja siis tuli tema esituses lae kohal kardina taga üks… tants? Kuidas seda nimetada, kui justkui ruunimärkidesse valguv pisike kriipsujuku-inimkeha sulle valguse ja varju piirimail midagi räägib. Midagi ürgset ja selget, kuigi edasi rääkida ei oskaks.

Ja kivid. Kive loobiti ja söödi ja topiti taskutesse ja põue. Kivid, need vastikud kivid, nii tugevad ja head sümbolid, et jälle ei saagi lõpuni ära seletada. Kivid ei olnud head. Ja muidugi RIST polnud hea. Rist oli võõras. Rist, kristliku armastuse sümbol, oligi ju kord inimpiinamise riist… Ka minul on olnud risti südamese laskmisega probleeme, aga siis see kuidagi lahenes mu hinges… Aga siiani ei armasta ma Jeesuse kujuga risti ise kanda. See laiali laotatud kätega kuju ristil teeb kurvaks, ängistab. Samas näen mina ristiusus siiski ka seda armastuse ja headuse õpetust – mida “Libahundi” šamaaniverd lavastaja kindlasti ei näe. See oli ristiusu vastane lavastus, mina sain sellest igal juhul nii aru. Tammarude variserlik koogutamine ja kambavaim seostus alati selle suure ristiga keset lava.

Ja oli üks hetk, kui minust käis värin läbi, ma nägin ette midagi, mis minuti või kahe pärast pidi juhtuma. See oli hetk etenduse lõpust. Mari oli ahelais (mina sain sellest nii aru, et unenägudes ja eludevahelises maailmas jääb ta oma teguviisi eest pattu kandma, ta ei saa ealeski vabaks), ta kõndis oma suuri karuahelaid edasi vedades ja tegi ringe ümber risti, keset lava.

See rist kukub! Suur pirakas lendab kohe! Ma nägin seda ette ja vappekülm tuli peale. See oli nii vinge, nagu transiseisund. Ei saa öelda, kas ma pooldasin seda kohe saabuvat lahendust, või kas see oli mulle valus. Neid kategooriaid polnud enam olemas. Vaid üks langev rist ja katarsis sellest, mida suudab luua… üks mäng.

Vaat selliste hetkede pärast ma teatris käin.

Neid tuleb otsida ja oodata, ja vahel nad tulevad.

Head oli veel palju. Näiteks sõnadeta sisse kirjutatud täiesti uus alaliin sulane Jaanuse ja Mari suhtest. Kogu muusikaline kujundus oli väga hea, Ardo-Ran Varres. Meie ürgsed regilaulud, kust need küll nii hästi leitud olid?… Ma olen uhke kogu sellele pagasile, mis meil on: eestlaste ja jakuutide kultuuride peale kokku sündinud . Kuigi see lugu, kus võõrale koht kätte näidatakse, see lugu teeb haiget.

Aga kuulge, ka Tiina oli eestlane. See Tiina, kes pea püsti lõi ja hüüdis: “Las ma siis jooksen koos huntidega!”

Ehk on rahvuse arenguks tõesti neid mõlemaid vaja. Alalhoidjaid ja metsa jooksjaid, Marisid ja Tiinasid (no neid mõlemaid ongi meil küllalt – nimede populaarsus tänu Kitzbergile :).

Ja kui korra geneetika juurde tulla, siis on meil Tiinasid vaja, päris selge see. Verd on vaja värskendada, et haigus majja ei tuleks – sellest võiks ka iga Tammaru-memm lõpuks aru saada.

Homme jätkan… “Vereliiniga”, seesama verehoiu-lugu ühe teise jutustaja poolt.

4 arvamust ““Libahunt”” kohta

  1. Nii tore, et Sul on raamatu kirjutamise kõrvalt ka aega blogida. Sest ma nii ootan neid 🙂 Pikk etenduse kirjeldus ja selline tunne, nagu oleks ise ka seal kõike kogenud. Ja vähemalt teadmine, et ise järgmine kord teatrisse minnes oskan asju paremini vaadata ja teadlikult tunnetada

  2. Aitäh! Endal on ka hea kirjutada, siis paneb mõtte käima. Ennistki mõtlesin veel sellele… Ma saan tegelikult aru, miks eestlased on selles pidevas kollektiivses kaitseasendis. Me oleme liiga vähe aega saanud olla peremehed oma maal. Aga siin on miski tunnetuslik probleem… Kaitseasendis VABAKS ei saa. See on ikkagi endise orja mentaliteet, kui sa kõike kardad. Ja samas, seda me suures osas oleme. Endised orjad.

  3. Naljakas. Vaatasime seda etendust 29. juulil Viinistus ja mina olin üks neid (väheseid), kes peale vaheaega enam tagasi saali minna ei soovinud. Mul ei ole elu kunagi varem kehva teatrikogemust olnud, aga see etendus tegi küll nõutuks. Ka minule on Libahunt oluline tekst ja tõenäoliselt kõige paremini tuntud eesti tükk üldse (palju loetud, filmi nähtud jne.), ilmselt lootsin väga, et näen “midagi muud”, mingi teise rakursi alt, midagi võõrast ja erisugust (ikkagi jakuudi lavastaja!!) – aga kahjuks ei midagi taolist. Langen üldiselt kergesti teatri lummusse, sedakorda aga ei suutnud näitlejad mind veenda ja see oli ka pettumuse peamine põhjus. Esimene vaatus kestis ju küllaltki kaua (1,2 tundi?), kuid ka veel vaatuse lõpus olid näitlejad minu meelest kõigest punt inimesi, kes midagi MÄNGIS. Karjudes ja halva diktsiooniga, mõtlen, et võib-olla selle tõttu ei suutnud nad isegi sisse elada oma tükki – eestlane ju ei karju ega märatse, võib-olla oli see ka näitlejate endi jaoks võlts?
    Meie üle 20-pealisest pundist vaatas rõhuv enamik etenduse siiski lõpuni, aga paistis, et eriti paljud ei olnud selle valiku üle just rõõmsad. Minul endal on siiski kahju, et ma teist vaatust ei näinud. Tahaksin seda näinud olla, aga ei raatsinud siis ega raatsiks ikka veel oma aega reaalselt kulutada.

  4. Vaat siis… No mina ja mu sõbranna jäime väga rahule, koduteel arutasime…

    Me istusime teises reas, äkki see ka aitas.
    Ja mul on selle karjumise osas mõte, Liisa Pulk pidigi seda tegema, see oli tema rollisoorituse võti, et ta oli ebatavaline Mari, pahupidi pööratud. Tunded pinnal.

    Aga põhiliselt on ikkagi see moraal, et kui palju inimesi, nõnda palju tõlgendusi. Ma olen ühe korra elus tulnud vaheajast ära, “Caligula” Priimäe lavastuses aastaid tagasi, pärast lehest lugesin kiitvat arvustust…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.