Hariduse hind

Maikuu Eesti Naises minu kolumnirubriigis avaldatu on endiselt aktuaalne teema.

2014-09-01 11.37.50HARIDUSE HIND

Loodan väga, et see teema on ajakirja lugemise ajaks juba vananenud. Aga praegu, maikuus, on äreva ootuse ja “rusikatega vehklemise” päevad.

“Haridusministeerium kaalub erakoolide tegevuskulude toetuste maksmise lõpetamist,” ütleb uudispealkiri. On see nüüd tõsine plaan või lapsesuu-ministri väljaöeldud spontaansus?
Ma olen sattunud viimase viie aasta jooksul suhtlema mitmete Eesti erakoolidega, olen ise olnud kahe kooli sünni lähedal ja osalenud mõttemängus kolmandagi loomisel. Väidan oma kogemusest: erakoolide hinged on Eestis inimesed, kes hoolivad südames väga lastest ja haridusest.
Erakoolid on üks tugevamaid ja elujõulisemaid kohti, kus meie maal kodanikuühiskond areneb. Inimesed, kes korraldavad eraharidust, teevad seda missioonitundest, ühel või teisel põhjusel pole nad päris rahul sellega, mida pakub peavool. (Kahjuks võrdleb mõni netikommentaator eraharidust “äriga”. Olen kindel, et kooli asutamine küll kasumlik äriidee pole. Kooli tehakse muu motivatsiooniga.)
Loen erakoolide teemaga seotud kommentaare ja saan aru, et inimesed jagunevadki haridusega suhestumisel kaheks. On neid, minusuguseid, kes soovivad aktiivselt osaleda oma lapse kooliteel, soovivad anda lapsele – nii enda omale kui ka teistele oma kogukonna lastele – võimalikult palju head, ning seda päevast päeva edasi arendada: looduslähedus, ligimesearmastus, arusaadavad õppemeetodid, akadeemiline areng ilma liigse stressita. Sellega kaasneb arusaam: niisugune ideaalhariduse komplekt ei kuku taevamannana kusagilt alla, vaid selleks on vaja inimesi, kes oleksid nõus oma kooli ehitama ja sellega üha edasi tegelema. Mulle meeldib ütlus: kogukond ei saa mitte kunagi valmis, seda tuleb aina üle luua. Ning kool ja kogukond on minu jaoks väga seotud mõisted.


Aga siinsamas meie kõrval on teised, kes valivad võimalikult odava, või õigem oleks öelda, võimalikult optimaalse variandi oma lapse harimiseks. Näide foorumist: “Ausalt öeldes ei näe ma põhjust, miks hariduse eest peaks välja käima mingeid summasid, samas kui riiklikust koolist saab kõik vajaliku täiesti tasuta.”
Ma ei taha kuidagi teist inimest halvustada. Ta on lihtsalt teistmoodi kui mina, hariduse tarbija tüüpi: “Siin on mu laps, võtke ta ja harige ära, nagu vaja.”

Ei saa öelda, et aktiivsed ja passiivsed lapsevanemad jaguneksid alati just era- ja munitsipaalhariduse joont pidi. Küllap on mõlemat tüüpi emad-isad esindatud mõlemas kooliliigis. Siiski: minu kogemuste põhjal on eraharidus täis aktiivseid. Neid, kelle reaktsioon rahulolematuse korral on selge: käised üles käärida! Nii et julgen ennustada: kui riik tõesti erakoolide rahastamise muutmise plaaniga edasi läheb, on oodata huvitavaid meeleavaldusi.
Ja on vist tekkimas teatud “klassisõda” siin, meie, lapsevanemate keskel. Seoses ministeeriumi plaanidega tuleb meil kõigil justkui valida: kas olla erahariduse vastu või poolt.
Olen värvinud erakoolis klasse, tassinud puid, koristanud aeda; raske öelda, kui palju tasuta töötunde on kokku tulnud kas või ainult “tegevuskulude” lahtris (lisaks on olnud muid vabatahtlikke töid). Ega erakoolid soovi nagunii kõigi oma tegevuskulude toetamist riigieelarvest. Mõtteviis on enamasti teine: “See on meie kool, me koos teeme seda, igaüks aitab ja panustab, nagu saab.” Kõike mõõta ei saa, see on nagu abielu. See on kogukond.

Vähemasti on selline mentaliteet olnud erakoolides, mida mina tean. Kas kusagil on ka “kõrkide rikkurite koolid”? Niisugune tundub olevat erakoolide kohta leviv stereotüüp, vähemalt osades kommentaarides. Mina neid rikkurikoole kohanud pole…Ja räägime rahast. Praegu on õppemaks Eesti erakoolides mõnikümmend kuni mõnisada eurot kuus – oleneb, kui suured on klassid ja kas koolil on oma ruumid või neid üüritakse. Igatahes maksab lapsevanem oma rahakotist iga kuu midagi oma lapse hariduse eest. Mõnele on see kuueelarvest suurem, mõnele väiksem koormus. Samal ajal maksab erakoolilapse vanem riigile igasuguseid maksusid, nii nagu seda teeb ka munitsipaal- või riigikoolis käiva lapse vanem. Loogiline on, et kõigil lapsevanematel on võrdne õigus saada oma koolile riigilt toetust.

Lõpetuseks tutvustan oma sõpra Piretit. Kolm aastat tasuta tööd, plaanimist, otsimist – ja uuest sügisest peaks tema vedamisel alustama Viljandis uus erakool, mis pakub looduslähedast haridust. “Kuidas toetab valitsus eestlaste jäämist Eestimaale ja elu mitmekesisust väljaspool Tallinna?” palub mu sõber avalikult küsida.
Ma loodan, et meie valitsusel jätkub oidu mitte karistada Piretit ja teisi ettevõtlikke inimesi, kes soovivad kaasa aidata oma kogukonna arengule.

Üks arvamus “Hariduse hind” kohta

  1. Praegune tants erakoolide rahastamise üle ei üllata, piisab kui tutvuda ministrite CV-ga ja meenutada, et kahjuks annab meil partei nii ametikoha kui mõistuse, hariduse olemasolu ei peeta vajalikuks Kui haridusministri enda pedagoogilistest saavutustest oleme saanud lugeda ajakirjandusest siis võib saab näha suurt pilti. Laste haridust ja selle andmist väärtustatakse ainult propagandislikes üllitistes, tegelikkus on teine. Millest siis räägivad riigikoolide aruandlusest ülekoormatud õpetajad ja suurtes klassides käivad lapsed. Kas keegi suudab meenutada Haridusministeeriumi poolsest mingistki panusest haridussüsteemi paremaks muutmisel. Mina küll ei suuda meenutada. Küll tean et E-Kool, mõistlikum vaheaegade süsteem, kujundlik hindamine ja palju muud on saanud alguse erakoolidest. Ja riigikoolid on saanud paljut ka praeguseks üle võtta. Meie pere otsustas aastaid tagasi erakooli kasuks peale vanema tütre õpinguid ühes tunnustatud niinimetatud munitsipaalkoolis. Meie vanematena kuulsime igal klassikoosolekul, et Teie lapsed on lollid ja meil järjekord ukse taga. Erakooli üle minnes sai laps tagasi enesekindluse ja õppimistahte. Siiamaani ütleb, et 3 eragümnaasiumis veedetud aastat olid tema elus parimad.Seega oleme teinud valiku ja koolitanud kaht väikemat last erakoolis. Esimest korda näitas riik, et haridus pole nende prioriteet 2011 aasta valimiste järel, kui alandati määra, mille ulatuses said vanemad laste koolituskuludelt tagasi tulumaksu. Mõjutas see just neid peresid, kus mitu last käisid erakoolides. Nüüd siis järgmine sõnum Haridusministeeriumilt ja igal alal võimekalt ministrilt, et kui vanemad juba nii lollid on, et oma lapsi erakoolis koolitavad siis tuleb neid täiendavalt karistada. Siiamaani on Eesti erakoolide õppemaksud võimaldanud ka keskmist palka saavatel lapsevanematel oma lapsi erakoolis koolitada ja seega antud lastega peredel Eestis elamiseks suur motivatsioon. Mul on tõsiselt piinlik selle valitsuse ja riigi pärast. Loodame, et ka pered kes seni on valinud reformierakonda, seda järgmistel valimistel ka mäletavad. Ja nimeliselt näha neid saadikuid kes sellele oma hääle annava. Tülgastavalt mõjub ka õpetajate palgatõusu sidumine erakoolide rahastamisega

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.