Katkend, joogakatus, “Kas süda on ümmargune? 3.osa”

Epp Indias/Illustratsioon: mina istumas selle aasta veebruaris doktor Rao ajurveeda-k liinikus, just selle kliiniku katusel olen käinud oma India-käikude ajal joogat õppimas./
Mu raamat “Kas süda on ümmargune? 3. osa” räägib peamiselt Indiast, läbi aastate. Millal raamat valmis saab, ärge praegu küsige. Panen siia midagi sellest raamatust üles, teen sellega eelreklaami ka sellisele sündmusele nagu “12. juuni: päev kristallide, paastu ja joogaga”.

Mis on minu ja jooga seos? Ma kirjutan sellest veel, aga praegu…kõigepealt üks lühike katkend mu teisest Indias käigust, 2002. aasta algusest:

„Et pääseda sünni-surma tsüklitest välja, on vaja kindlasti joogat teha!” Kõik Saša ütlused on sellised: loosunglikud, õhku paisatud. Tema teab. Mind häirib see, kuidas ta neid teadmisi enda ümber pillub, aga kui neid siis õhus tunnistan, siis pean tavaliselt tunnistama. Jah, Sašal on õigus.
Jalutame Vika ja Sašaga läbi varahommikuse,  veel pimeda küla. Saša räägib, Vika kuulab, mina magan jalgadel… Veel üks lugu eelmistest eludest, Sašal neid jagub. Niimoodi poolunes ja pool käsikaudu on see juhtunud, oleme nüüd katusele jõudnud. Pimedus. Tumedad kehad mu ümber, soe lõunamaa õhk… Mulle meeldivad need esimesed minutid, kell kuus, kui jooga algab, veel oleme salapäras, veel võime mängida ööd… aga juba hakkab mägede tagant paistma see, mis tulemas on. Hommikuse päikese esimesed kiired, pruuni-rohelise kirjud mäed, kitsemäägimine, kukkede kiremine,  ringi lonkivad lehmad seal all. Kõik see tuleb kohe, ma tean seda. See on minu hommikute raam, minu turvatunne, minu tänane kodu.
Meid tervitab, nagu igal hommikul, pimeduses üks hele kuju: üleni valges hõlstis hallide pikkade juustega mees. Tema Ise, Doktor Rao, tema kliiniku katusel me olemegi. Selliste meeste kohta öeldakse “eatu” ja “elav legend”. Räägitakse, et ta on umbes 75aastane.
„Kõik, kes on siia jõudnud, on üles tõstetud hinged, kõik te olete saanud kutse,” hüüab doktor Rao üle pimeduse . /—/

Teine katkend on umbes kümme aastat hilisemast ajast:
Toona aastaid tagasi käisin ma päikesetõusu tundidel siin katusel ja olen tulnud siia, et uuesti kohata midagi… iseendas?
Tean, et tuleb tulla tühja kõhuga, et joogast võimalikult palju võtta, see pole päikesetõusul muidugi ka mingi probleem. Loksume Annaga rikšas, uimased, iga rikšasignaal ragistamas läbi kehade. „Kohe läheb paremaks,” julgustan ma.
Maja on seal alles, lähen poolenisti käsikaudu, trepp paistab, kõik on alles, katusele kogunevad kogud, nagu aastaid tagasi. Olen pimedas katusel, aga ma tean täpselt, kus ma olen ja mida ma peagi nägema hakkan. Meie all on neli roosat korrust, ühelt poolt paistavad India hoovid ja teisalt tühermaaprügiga.
„Doktor Rao ei juhenda enam ise, ta on 87 aastat vana ja ta peab hoidma oma rahu prioriteedina. Kui ta ise tuleb õpetama, siis pärast tahab ju igaüks temaga rääkida ja pilti teha, ta on elav legend,” seletab üle muu sumina valjuhäälne ülevoolav inglanne Margaret. Ta on suur keskealine naine, elanud „enamvähem Indias” viimased 12 aastat.
Kui nii, siis nii. Doktor Rao on igatahes alles, selles on midagi turvalist, isegi kui ma teda ei näe.
Kõigepealt palub Margaret meid pikali ja teeme tänumantra. Emban katust, Indiat mu all, Maad minu all. Istume lootoseasendisse ja hakkame Margareti õpetusel tegema pranayana joogat. See on peamiselt hingamisel põhinev ja peaks keha ja vaimu puhastama. Kõigepealt üheksa „aaauuum”-i, kõigi kopsudega, nii valjult ja jõuliselt, kui saab, nõnda et see kajaks mägedest vastu! „Hinga sisse prana, hinga välja toksiinid, sülitage kõik sülg taskurätti, see on mürk,” õpetab Margaret ja teeb ise rütmiliselt harjutusi ette. „Armastus sisse, hirmud välja! Järsult! Pea kuklasse! Hoia silmad kinni ja vaata valgust oma kolmanda silmaga…”
Pea käib ringi, aga teen püüdlikult kaasa. Nüüd sugereerib Margaret kõva häälega üle katuse: „Ma olen selles kehas, aga ma ei ole see keha. Ma olen jumalikkus… Katsu kõik kopsud täielikult õhku täis saada, tavaliselt kasutad sa vaid kolmandikku, aga nüüd täida kõik ja hoia! Las jumalikkus jõuab kõikale su kehas, su sõrmede ja varvasteni…”
Jumalikkus, see on teise sõnaga hapnik. /—/
Lõpuks teeme naeruteraapiat. Naerame kõik koos. Ikka üheksa raundi. Me teeme alati kõike üheksa korda, sest inimese kehas on üheksa avavust ja üheksa on püha number.
Järsku märkan, et inimesed kiikavad tahapoole… Katuse teisest otsast läheneb nõtkel kõnnakul valge habemega mees, nagu ilmutis, valge lina ümber, suur naeratus suul. Doktor Rao! Tema Ise! /—/
…Oeh. Aga. See huvitas mind aastaid tagasi ja huvitab ka nüüd: miks ei õpi venelased ära inglise keelt? Kas see neile siin tõesti külge ei hakka? Nad vaatavad vaimustusega dr Raod, samal ajal käib nende vahel venekeelne sosin: „Mis ta ütles?”
Sõna on välja läinud, et ma oskan mõlemat keelt. „tõlgi, tõlgi,” sosistatakse minu poole, nõutakse sünkroontõlget.
Ma ei suuda. See on kiire otsus. Lõppude lõpuks olen ma rase, söömata, joomata, nagu nad joogahommikuks soovitavad, üritan Rao iga sõna enda jaoks kirja panna. Ma ei suuda samal ajal suuliselt vene keelde tõlkida, ja nii neile ütlengi. “Spirituaalne õpitund”, nii rahustan ennast. Tuleb õppida enda eest seisma.
Nad on leplikud. Nad on harjunud sellega, et nad ei saa siin nagunii pooltest asjadest aru… Nad lihtsalt kuulavad keelekõla ja ahmivad sisse iga Rao näoilmet… nad vaatavad teatud trahuldusega ka seda, mismoodi mina istun Rao jalgade ees ja kirjutan…
Aga neil on plaan.
Pärast joogatundi tuleb poolakas Maria ja palub, õigemini vaat et nõuab oma kuival rahulikul moel, et ma kõik äsja üleskirjutatud jutu homseks tõlgiks ära kirjalikult vene keelde ja paljundaks. „See on sinu seva, sinu vabatahtlik töö,” teatab ta. „Inimestel on seda vaja.”
Vaat nii. Miski minus ütleb, et seekord tuleb mul ette võtta mitte spirituaalne keeldumise-õppetund, vaid üks teine tund tuleb nüüd: sõnaraamatuga aašrami raamatukogus. /—/

3 arvamust “Katkend, joogakatus, “Kas süda on ümmargune? 3.osa”” kohta

  1. Tere! Otse öeldes, VÄGA rumal ja vastutustundetu tegu sinust. Miks rumal? Vastus väga lihtne: oma teoga aitasid sa kaasa vaid mingi inimrühma suurrahvuse ülbusele ja kinnistasid seda veel rohkem oma teoga. Sellised “kirjaoskamatud” vene tiblad, poolakad ja kes iganes, endistest idabloki maadest, kujutavad endale ette, et ükskõik kuhu nemad oma jala tõstavad, siis kohalikud elanikud peavad vene keele ära õppima, mitte venkud ei pea jumala eest ennast vaevama ing. keele õpingudega. Täpselt sama probleem on Eestis elavate venekeelse elanikkonnaga, kes ei vaevu 10 sõnagi eesti keelt õppima, sest milleks, küll orjameelsed kohalikud “fasistid” räägivad nendega vene keeles ja sinna auku see integratsioon siis kaduski…

  2. I used to be recommended this web site by means of my cousin. I’m now not sure whether this publish is written through him as no one else recognise such precise approximately my difficulty.
    You’re amazing! Thank you!

  3. Certainly not all websites in the search results page
    permit to send your back links yet some do. There are numerous kinds
    of internet site there allowing you to publish comments, write-ups, book marks, and so on

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.