Arhiiv kuude lõikes: juuli 2016

Seisan oma sünniöös

Ma olen täna emotsionaalne.

On kindlasti olemas selline asi nagu sünnipäevabluus. See aeg aastas, kus vaadatakse: tagasi, edasi, enda sisse… Kus ma olen? Mis ma aasta tagasi plaanisin? Kes ma aasta pärast olen? Kuidas ma jätkan seda, mida ma täna teen?

Ja miks?

Eelmisel sünnipäeval olin Gotlandi saarel lastega, jalad meres, korjasime kive (jah, kive!). Pärast jooksime laevale, kotid ja seelikusabad kive täis. Oli selline päev, kus teadsin, et mõned vanad suhted on teisenenud ja uued hingused on õhus, aga mis täpselt juhtuma hakkab, muidugi ei teadnud. (Kui keegi väidab, et ta teab oma aasta plaane ette, siis ma ikka mõtlen, et jumal naerab, kui inimene plaane teeb…)

Ma tahtsin tegelikult homseks minna Mikk Sarve loitsu-õpituppa, aga Anna ei lubanud (Anna on samal päeval sündinud kui mina…) ja ma sain aru, et see on vaid mõni või mõniteist aastat elus, kui su laps tahab sind oma sünnipäevale… Niisiis ma lähen batuudikeskusse, siis saadan Anna koos issiga reisile… Ja siis olen. Lihtsalt olen. Kuni tuleb jälle uus hommik. Loe edasi Seisan oma sünniöös

1944. Valikutest.

(Pilt: ERR static) 1944Ikka veel on see lugu (film “1944”) silmade ees… Teate ju küll seda tunnet, on öö ja sa kannad veel päeva enesega kaasas, on emotsioonid, mida elad uuesti üle (need on need, mis varem või hiljem unenägudesse tulevad) – pilgud, pildiread… Ja ma tean, et see jääb nagunii minu sisse, aga las ma siis kirjutan veidike… sest unenägusid ju alati teadlikult ei mäleta.

/Eelmisel suvel käisin palju tearis ja siiani kahetsen, et ei võtnud aega oma emotsioone värskelt kirja panna… Mõned korrad panin, ja saan hiljem lugedes aru, et korraliku retseptsiooni osa minu jaoks on kirja panek. Muidu unustan, läheb kõik tuulde…/

…Kust alustada oma juttu? Kõigepealt, kes olin mina, kui ma filmi sisenesin? Olin üks tige ärahellitatud jõnglane. Ma jäin maha kokku neljast bussist, ja telefon ei postitanud Facebooki mu abipalvet, ja ma istusin kaks tundi lihtsalt bussijaamas, sest pileteid polnud saada, kujutage ette! – Vaat sellise emotsiooniga sisenesin ma filmi, õigemini Lux Express bussi.

Esimeste filmiminutite peale hakkas mul juba piinlik. Milline nõme esimese maailma probleem mul oli. Kuidas sõjavalgus ülikiirelt kõiki perspektiive muudab…

SEE LUGU ON JU PÄRISELT JUHTUNUD JA JUHTUB VEEL. Juhtus 1944 ja juhtub kusagil (näiteks Süürias) just praegu, ja karta on, et juhtub kunagi uuesti ka siin maal. Varem või hiljem.

Lahingustseen filmi alguses oli kuidagi omamoodi… Ma olen lapsena-teismelisena palju patriootlikke sõjafilme vaadanud, olen ju Lõuna-Eestist, seega KeskTV ja Eesti TV olid minu meelelahutajad. Mäletan seda emotsiooni, seda taju. Vaenlase vaatamine tekitas teatud hasarti talle pihta saada. Vaenlasel ei olnud nägu ega tuttavaid näojooni. Teda nägid vaid hetkeks.

Tundub, et “1944” lahingustseenis olid need hetked veidi pikemad. Või oli see minu äratundmine ja ootus, mis nad justkui pikemaks venitas? Ma teadsin ju, et see film räägib vennatapusõjast, seda ütlesid ka avatiitritesse pandud faktid. Ja siis näed justkui läbi snaiperisilma sinu poole jooksvat meest. Tavalist eesti meest. On ootus: snaiper langetab nüüd kohe oma fookuse ja „Kurat, Ants!” Tunneb ära sugulase, naabri… kelle iganes. Kellegi tunneb ära.

Aga ei. Ta lasi. Mees kukkus.

Ja järjest ja järjest oli neid Antse, kes jooksid, hetkeks oli neil eesti mehe nägu ja elu, ja ma kogu aeg mõtlesin: nüüd.

Ja ma isegi ei märganud veel sel hetkel, KELLE POOLEL ME OLEME. Loe edasi 1944. Valikutest.

Lood, mis jäävad täna pooleli

2016-07-01 13.36.29/See on minu nn uudiskiri, mis hommikul laiali läks.Kui soovid kord kuus sellist kirja saada, palun saada märksõna “liitun” aadressile indiast@indiast.ee./

Kalliskivitervitused, täna Pärnust!

„Kivid ühendavad inimesi,” ütles üleeile Tartus õuka-hoovimüügis üks indiaanlasesilmade ja -patsidega noor tüdruk. Talle jäi kuukivi sõrme tihkelt kinni ja ta läkski sellega minema, pärast seda, kui oli kivile musi teinud ja ta enda omaks ostnud. Tüdruk lubas tagasi tulla, ja ma tean, et ta tuleb tagasi, side jäi sisse.. Ma teadsin seda sõrmust väga hästi, ma teadsin seda päeva, kuidas ma leidsin selle kivi, ja ma teadsin, et see kivi jääb sellele tüdrukule elu lõpuni väga oluliseks.

Kivid ühendavad inimesi millegi väga olulisega… võib ka öelda, et õige kivi ühendab sind sinu enesega. Novembrikuust peale, kui mina astusin Indias ühte Tiibeti poodi ja lubasin kivid enda ellu tagasi (plaanisin lubada vaid ühe, aga tuli terve laviin), sest peale olen ma aina tugevamalt ühendust saanud.

Viimane kuu? See niiöelda uudiskiri peaks rääkima viimasest kuust,  ja mul oleks rääkida nii palju.

Aga olgu üks lugu. Loe edasi Lood, mis jäävad täna pooleli