Lood, mis jäävad täna pooleli

/See on minu nn uudiskiri, mis hommikul laiali läks.Kui soovid kord kuus sellist kirja saada, palun saada märksõna “liitun” aadressile indiast@indiast.ee./

Kalliskivitervitused, täna Pärnust!

„Kivid ühendavad inimesi,” ütles üleeile Tartus õuka-hoovimüügis üks indiaanlasesilmade ja -patsidega noor tüdruk. Talle jäi kuukivi sõrme tihkelt kinni ja ta läkski sellega minema, pärast seda, kui oli kivile musi teinud ja ta enda omaks ostnud. Tüdruk lubas tagasi tulla, ja ma tean, et ta tuleb tagasi, side jäi sisse.. Ma teadsin seda sõrmust väga hästi, ma teadsin seda päeva, kuidas ma leidsin selle kivi, ja ma teadsin, et see kivi jääb sellele tüdrukule elu lõpuni väga oluliseks.

Kivid ühendavad inimesi millegi väga olulisega… võib ka öelda, et õige kivi ühendab sind sinu enesega. Novembrikuust peale, kui mina astusin Indias ühte Tiibeti poodi ja lubasin kivid enda ellu tagasi (plaanisin lubada vaid ühe, aga tuli terve laviin), sest peale olen ma aina tugevamalt ühendust saanud.

Viimane kuu? See niiöelda uudiskiri peaks rääkima viimasest kuust,  ja mul oleks rääkida nii palju.

Aga olgu üks lugu.

Oli üks tavaline-eriline hommik meie Tartu salongis, kui ta sisse astus.

Kohe esimesel hetkel lummas miski tema juures. Võimalik, et need olid kivid, mida tal kaelas ja käte küljes nii palju oli, ta määramatu rahvus ja kerge aktsent, kummaline idamaine hõlst, ja muidugi see sõnastamatu fluidum. Ta hakkas mu ehteid ja kive uurima, lastes peopesaga üle, neid puudutamata. Selleks ajaks olid mul juba ihukarvad püsti ja ma teadsin, et saabunud on inimene, kes minu elust ära ei lähe. Ja ma ei lasekski tal ära minna.

„Kas sa õpetad kusagil neid… asju?” kuulsin ma ennast küsimas. Ta oli umbes minuvanune tumedat verd naine, ma teadsin vaid ta eesnime ja seda, et ta viibib Eestis harva, käib kogu aeg kusagil ära ja et ta tahtis juba kaks kuud tulla minuga kokku saama.

/— Nii, ma pean hakkama Pärnu Hansalaadale pakkima… Selline on mu elu neil päevil: elan raamatut, aga kirjutada ei jaksa, aina lasen läbi enda ja salvestan/

… Ma kirjutan sellest veel. Kuidas Karmenist sai minu õpetaja, nii nagu ta oma peamises elukohas Moskvas õpetab mitut teadjanaist välja.

„Ta võib oodata kaua sinu tähelepanu, ta võib olla kannatlik… aga ta võib ka solvuda. Pöördu ta poole…” õpetas Karmen. „Kas sul pendel liigub? Räägi temaga, pendli abiga.”

Jah, see on olnud poolenisti tabuteema. Ma olin pendliga, õigemini sõrmusega rääkinud ammu, sellest olen kirjutanud põgusalt ka oma raamatu „Kas süda on ümmargune?” teises osas: oli aeg, kui ma tundsin, et et taha mitte ühegi inimese käestepist lit kuulda – ja nii algas mu elus nõu küsimine sealtpoolsusest. Kõigepealt soovitas sealpoolsus mul Indiasse minna, ja ma jätsingi oma ajakirjaniku karjääri ja läksin. Oleks sõrmus tol ööl öelnud, et mine Aafrikasse või Taisse või Mehhikosse… siis oleks see lugu olnud ehk veidike teistmoodi, aga lõpuks ilmselt  ikka samasse kohta toonud.

„Sul on annet,” ütles Karmen.

/Ja ma ikkagi ei saa teile seda lugu edasi rääkida. Vahepeal olen sõitnud Pärnu kõnniteedel ja leidnud õige koha… otsinud Musumäge, mis osutus hoopis Munamäeks… Me oleme nüüd end telgi ja lauad üles pannud Pärnu Munamäe nõlvale, otse laste ja loomade ala juurde, siin kirevad kuked, mökitavad kitsed ja kõnnivad inimesed, kelle samm jääb pidama, kui kivide vibratsiooni sisse satuvad… Tulge leidke meid! Pärnu hansapäevad on just alanud./

Minu selle suve missioon on leida tasakaal vaikuse ja rahva vahel… rahvamass koosneb inimestest. Iga inimese sees on maailm oma püüdlustega ja ma siiralt sooviksin teid viia kokku teie kividega, aidata teid teie arengus ja teha teid õnnelikumaks… See, mida Karmen mulle õpetas, seda kavatsen ma peagi hakata inimestele edasi andma. Kuidas saab küsida iga kivi käest: kas sa soovid olla minuga koostöös, minu kaaslane siin elus? Kas sa soovid, et meie vibratsioonid töötaksid koos? Mis alal sa sooviksid mind aidata? Kuidas sa soovid minu lähedal olla? Kas sa soovid mulle avaldada oma pärisnime? Kuidas sa sooviksid, et ma sind puhastaksin?

Oli näiteks üks helge-kollane mokaiit, kellega rääkides hakkasid mul pisarad jooksma. Ma sain aru, kui kannatlikult ta oli oodanud, et ma teda ometi kord märkaksin… See oli ju vaid algus, et ma ta kunagi ära olin tundnud ja koju toonud.

Järgmisel päeval pärast seda, kui ma olin kõik oma kodus olevad isiklikud kivid ette võtnud ja nendega ära rääkinud, tundsin eriti teravat väge enda sees. Olin justkui millestki vabanenud (tõsi, oli kive, kes teatasid, et nad ei soovi minuga koostööd teha, oli neid, kes soovis müüki tagasi minna, ja neid,  kes näitas pendlile, et soovib saada mu tütre kiviks) ja olid ka need andunult minu omad, kes minuga käinud ära kotis kirikukellasid kuulamas, nagu nad soovisid, ja öö soolas veetnud, nagu nad soovisid…

/— Ja jälle pean ma minema tagasi reaalsusse. Istun siin Pärnu Hansalaadal meie putka juures murul ja mind on vaja. Kivid ja inimesed kutsuvad./

Ma kirjutan teile veel.

Ja ma näen, mis edasi hakkab juhtuma: umbes nii järgmisest kuust alates hakkan ma aitama ühte inimest korraga.

Küsimus ei ole selles, et kõik peakdsid kogu aeg kõikogu aeg ostma endale uusi kive ja uusi ehteid. Sa võiksid tulla mu juurde sellega, mis juba olemas on. Võibolla midagi emadest, vanaemadest, vanadest reisidest, möödunud otsingutest. Ma sooviksin jõuda selleni, et sinu kodus poleks nukraid ja solvunud vibratsioone.

Pendliga rääkida ma laadal ei saa, aga käetunnetus on olemas ikka – nii minus kui sinus. Olen kindel, et inimene tunneb oma kivi ära. Räägime sellest veel.

Aga praegu, siin on kirjas need laadad, kus „Indiast” on oma letiga. Täpsem info tuleb jooksvalt, vaadake www.indiast.ee, aga võib lubada, et oleme:

1-3 juuli Pärnu hansapäevadel – nagu öeldud, Pärnu Munamäel, laste ja loomade ala juures;