Kuidas kivid võimust võtsid :) Ekspressi lugu

Siin on septembris Eesti Ekspressis ilmunud lugu minust. Autor Villu Päärt, foto autor Lauri Kulpsoo
Kuidas kivid Epp Petrone üle võimu võtsid

pilt
Kirjanik Epp Petrone (42) jättis möödunud sügisel raamatud ja sukeldus kivide maailma. Nüüd mõtiskleb, kuidas oma elu sealt uuesti kätte saada.
Tänavajoonelt algavad sillutisele kleebitud sinised jalajäljed, mis viivad trepini. Poeruum teisel korrusel on helevalge, keskel suured euroalused, kivikaste triiki täis. Mustad kivid, roosad kivid, auguga kivid. Kivid, mis on koondatud kehakaalu alandamise komplekti, muuhulgas punane jaspis. Inglijuus (25 eurot) – juures silt, mis väidab, et see on soovide täitumise kristall, vabastab energiablokeeringud kõigist tšakratest. Lasuriit (suur 12, keskmine 8 eurot) – silt teab, et ergutab vaimsete võimete ning loomulike annete esiletulekut. Must turmaliin (40 eurot) – nagu suur tükk kivisütt.
Petrone kivipood Tartu südalinnas on tegutsenud kõigest viis päeva. Eeskuju on pood New Yorgis ja sealsed kohtumisõhtud.
„Mulle meeldib, kui suurlinna sisse tekib küla – kogukond, kes üksteist teavad, taga räägivad, ühiseid huvisid jagavad. Tartu sees on mitu küla, näiteks Genklubi küla, ja ma arvan, et siia meie poe ümber hakkab mingi oma küla tekkima,“ räägib Epp Petrone oma poe Indiast (või INDIA st, nagu silt teatab) terrassil istudes.
Tema paremal randmel on telliskivipurukarva korallid Vahemerest ja sammalahhaat Ameerikast. Korallvõru peal paistavad valge värvi plekikesed poe euroaluste värvimisest.
Vasaku käe ümber on roheline opaalkivide võru ja palmiseemned. „Need mulle õudselt meeldivad!“
Kuulutus teatab, et poes toimub vestlusõhtu Jim Sullivaniga. Epp leidis Sullivani – tutvustuse kohaselt USA geoloogi, seikleja ja kivihullu – Facebooki kaudu.
Kust see kivihuvi?
Lapsest peale on mulle meeldinud kive sorkida. 1999. aastal sattusin kive ja ehteid müüma lõunamaa turgudele. Siis said kivid selgeks, südamesse jäid ka. Elu keeras igasugu muid keerde. Ma kunagi ei mõelnud, et hakkaksin aktiivsemalt kividega tegelema.
Praegune elufaas algas nii järsult ja kummaliselt. Läksin novembris Indiasse reisile, kaheks nädalaks, koos oma eksmehe Justiniga, sõbralikult.
Plaan oli kirjutada seal valmis India reisikirjad. Aga sattusin ühe vana tuttava tiibetlase poodi. Seal läks asi käest ära. (naerab) Hakkasin kive katsuma, tuli meelde, et tahtsin kunagi ammu kirjutada raamatut kividest. Tiibetlane ütles, et su käed tuleb küünarnukkideni kivide sisse panna, siis tuleb hea raamat. Et ma pean nüüd õppima hakkama. Võtsin seda väga hinge. Sellest peale jäidki kõik mu muud raamatud pooleli.
Usun, et saan enda elu tagasi. Praegu olen sünnitamisprotsessis. Hakkasin natuke disainima, siis hakkasin kive juurde õppima, tegin internetis gemmoloogia kursust. Mind huvitab nii esoteeriline kui geoloogiline pool, tegelikult ka ajalooline pool, nii igasuguste kuninglike skandaalide kui ka finantsajaloo keerude mõttes.
Näiteks tansaniit (esoteerikud peavad seda üheks väärtuslikumaks kiviks selgeltnägemisande avastamisel – VP) oli moekivi, siis läks lilla maailmaturul moest ära. Hind langes, aga miks? Ei tea. Või tiigrisilm oli hästi kallihinnaline, kuningate kivi, siis avastati seda juurde ja hind läks alla ja sellest sai igamehe kivi. Oeh. Praegu ma magan öösel neli tundi. Hästi palju asju on vaja teha.
Kuidas need kivid poodi kohale said?
Mõned on Indiast, mõned Venemaalt, olen neid tellinud Euroopa hulgiladudest. Sain netist paraku ka võltskive. Oma käega tunned ära, kas on võlts või ehtne. Tunnetus tekib.
Olen viimase üheksa kuu jooksul neli korda Indias käinud ja iga kord juurde õppinud. Jaipuris asub ajalooliselt see keskus, kus kive lihvitakse. Läksingi Jaipuri, kui olin tiibetlaselt valgustuse saanud. Tahtsin hakata toorkividest ehtedisaine tegema. Seal on eri suguvõsad spetsialiseerunud erinevatele kividele. Tavaliselt on suguvõsas üks hull noor mees, kes käib eri riikide kaevandustes ja toorkivide müügikohtades. Seda infot nad mulle ei jaga, nad ütlesid, et ärgu ma üldse mõelgugi ise keavandustesse kauplema minna, see on väga ohtlik. Ilmselt ongi. Õige kivi võib olla väga kallis.
Mis seisus on kirjastus Petrone Print. Vaatasin, et kontoriukse sildilt siinsamas platsi servas on mõned tähed ära kukkunud?
Kirjastus toimib. Mina pole seal enam tegevjuht, olen toimetaja ja kirjanik, kes hetkel jääb kõigi tähtaegadega hiljaks. Minu jaoks on see läbitud etapp, võib-olla tuleb spiraalina tagasi. Praegu mulle meeldib see kiviküla ehitamine ja mulle meeldivad varustamisreisid.
Kas poes leidub ka kodumaist kaupa?
Las ma mõtlen. Mul on kriidikivi, panin lapsed korjama. Ma huviga ootan, mida Jim Sullivan räägib. Ta uurib Eesti kive, kolis mais Eestisse. Ta on leidnud kolm kivi, mille kohta varem arvati, et neid Eestis ei ole.
Siin on raha kõvasti kivide all kinni.
Kõik honorarid läksid siia, natuke võlgu on ka võetud.
Pood on olnud lahti nädala, milline on üks keskmine päev?
Korraga on poes 5-8 inimest, vahel ka 10-12. Olin ise ühel päeval letis, polnud aega, et lonksu vett võtta.
Lillepood ei suutnud siinsamas, tänava ääres, ellu jääda. Oled kindel, et kivipood jääb?
Selles ma olen täiesti kindel. Minu jaoks on küsimus aga see, kas mul on nii palju jõudu ja delegeerimise oskust, et oma elu siit tagasi saada. Aga praegu ma pean veel panustama, pean vestlusringid ja teraapiatoa käima saama. Tahan teha laste kiviringe. Niimoodi, et võtan nädala kivi, näiteks türkiisi – räägiks, kust seda kaevandatakse, keda selle pärast tapetud on. Selle kõige käigus tahaks raamatut kirjutada.
Lastele ma tahan teha eelkõige geoloogiaringi, et neil siis tarkuse ja harituse pealt tekiks endal see tunnetus ja kui on huvi, siis loevad ise esoteerilist poolt juurde. Lapsed on nii rikkumata ja andekad. Ma vaatan, et laps võtab kivi ja paneb selle endale otsaette ja hoiab natuke aega. Issand jumal, keskealised naised käivad neli nädalavahetust kursustel, et teada saada – see kivi tuleb otsaette panna!
Tuleb väga haige inimene, mida sa talle ütled?
Esiteks, haige inimene võiks arsti juurde ka minna, eksole. Mina ei ole see, kes meditsiini vastu võitleks. Mu meelest on esoteerikute ja teaduskummardajate vaheline sõda täiesti mõttetu, ma kummardan ise mõlemale poole. Võiks pigem jõud ühendada ja koos välja mõelda, kuidas teha võimalikuks see, et planeet ja inimkond alles jääks! Aga jah, poes, kui tuleb keegi konkreetne inimene ja küsib nõu, ma ütlen kõigile, et tunnetage kõigepealt ise, valige ise. Kui ta küsib kaitsekivi, siis näiteks vihjan, et tavaliselt mustad kivid on kaitsjad. Inimesel ja kivil tuleb vibratsioon omavahelises koostöös kokku panna. Inimene peab ise leidma selle õige kivi, keda ta enda ligidusse soovib. Võibolla sõbrale või kallimale võib ka kinkida, aga see, et müüja või sensitiiv soovitavad konkreetset kivi, mulle tundub see imelik. Mina pakun valikut, aga ära tundma peab ikka inimene ise.
Kui sa Indiast kividega tulid, kui raske kohver oli?
Ei olnud väga raske.
Kas sul on seoses kividega piiridel sekeldusi olnud?
Ei ole, ma tunnen seadust, väga palju ei too. Alla 300 euro võib tuua ilma deklareerimata. Kivide hinda on raske määrata. Üritan hoida odavaid hindu. Aga ma pean inimestele maksma, mul on hästi palju inimesi abis olnud ja ma pean renti maksma.
Ma ei ole väga numbriinimene, elu õpetab Excelit kasutama ja peast arvutama.
Kes peaks olema su klient?
Kui ma kive sättisin, siis tunnetasin, et paljud kivid tahavad laste juurde saada. Pärast kooli tulevad lapsed, ostavad kommi asemel kive. Selle aasta emadepäeval kutsuti mind oma lapse kooli õpetajaks, ma ei läinud seekord lastekirjanikuna, võtsin hoopis kive kaasa. Hämmastav, kui hästi nad teadsid kivide nimesid! Neil oli nii palju taskuraha kaasas, nad üritasid kõiki mu kive ära osta.
Täiskasvanute hulgas näen peamiselt kahte rühma. Ühed on kuidagi krampis. Loevad, et nüüd neil on vaja üht või teist kivi. Üks küsis, kuidas meest tagasi saada. Soovitasin vaadata kristallipiiblist ja hoidsin keelt hammaste taga, et mitte midagi rohkemat targutada.
Teine variant on sellised lõdvema randmega ja laiema tunnetusega kivihuvilised, ma ise ka kuulun pigem nende hulka. Tuleb noor mees, küsib, et kas krüsokolla toorkivi on. Milleks vaja? Tema vastab, et pole kunagi käes hoidnud, ainult piltidelt näinud.
Praegu on vist kiviteema moes? Kui ma 1999. aastal sellega tegelesin, ei teadnud keegi mu tuttavatest midagi. Võibolla türkiisi tundsid ära. Nüüd teavad noored ja vanad, see on justkui hariduse osaks saanud.
Aastal 1999 tegid eraelus suure pöörde ja lahutasid. Selle suve keskel kirjutasid, et su eraelus on suur pööre toimunud (lahutus abikaasa Justin Petronest – VP). Kivid ja pöörded käivad koos?
1999. aastal olin üle töötanud, teinud ülikooli kõrvalt Favoriiti ja raadiot. Mul oli südamelihasepõletik ja abielukriis. Läksin ühe vana hipiga tema asju lõunamaa turgudele müüma. 2015. aastal olimul ka kriis, olin mitu aastat rääkinud, et ei jaksa seda kirjastust teha. Mõtlesin, et hakkan rohkem kirjutama. Aga samas mulle tundus, et tahan rohkem püsti seista, ringi käia, ronida ja asju teha. Kirjastamine on hästi palju… (otsib sõna ja itsitab) töö tagumiku peal. Nüüd ma olen tänu nendele kividele end päris palju liigutada saanud.
SIDEBAR
Esineb USA kiviprofessor, kes polegi professor
Epp Petrone kivipoe seltskondlike jutuõhtute esimene külaline on Jim Sullivan. Ise ta räägib, et oli USA Neitsisaarte ülikoolis professor, õpetas geoloogiat.
Mais saabus ta Eestisse ja tema sõnul hakkas avastusi kohe tulema. Leidis Õismäelt Kopli lahest tsirkooni ja Nõmmelt sideriiti.Kirjutas sellest kohe teadusartikli, mis on vastu võetud ja ilmub USAs novembris.
Kas professor on püüdnud ka siinsete ülikoolidega kontakti võtta, küsin.
„Tartu Ülikoolist ei vastatud. Tehnikaülikool vastas – neil pole raha uue professuuri avamiseks. Eesti Geoloogiakeskusega sama lugu. Töötan iga päev, aga keegi ei maksa mulle.“
Kuidas ta hakkama saab?
„Müün oma leide.“
Tõepoolest, Jim Sullivanil on veebileht, mille kaudu saab omandada tema leide. Püriiditükk Õismäelt – 32 eurot ja sente peale. Vaarikakarva kristall Mehhikost – pisut üle 500 euro.
Jimi loengut kuulama on tulnud tosin naist. Ta räägib jääajast, Eesti unikaalsusest ja sellest, kuidas Californias tekib laamade survel kulda.
Kuulajad pildistavad tahvelarvutite ja telefonidega kivinäidiseid, mida Jim seljakotist välja kougib.
Kuid Google leiab vaid ühe lehekülje, mis mainib geoloogiaprofessor Sullivani Neitsisaartelt – see on Sullivani enda LinkedIn-profiil.
Selgub, et professor Sullivan on omandanud bakalaureusekraadi Idaho ülikoolis, osalenud elupäästekoolitusel ja oskab käidelda radioaktiivseid materjale. Kuid doktorikraad, mis on professoriks kandideerimise eeldus nii Eestis kui ka USAs?
„Jah, mul pole doktorikraadi. Aga seal Kariibi mere saartel ongi asjad teisiti.“
Esimene teadusartikkel tuleb novembris. Ajakirjas Rock And Gem Magazine. Mis tegelikult pole teadusajakiri, vaid kivikogujate pildižurnaal.
Ta soovitab helistada Neitsisaarte ülikooli: „Ma olin seal!“
Tulikuum päev Neitsisaartel on alles algamas, kui bioloogiadotsent Michelle Peterson toru võtab.
„Jah, ta oli siin!“
Kas ta oli professor? Ilma doktorikraadita?
„Tudengid kindlasti kutsusid teda nii. Aga ega see muidugi püsiv töö polnud, ta luges osa sissejuhatavast kursusest, mis rääkis vulkaanidest ja tsunamidest. Loeks tänagi, kui poleks ära läinud.“

Üks arvamus “Kuidas kivid võimust võtsid :) Ekspressi lugu” kohta

  1. Tere
    Ma tahan jagada väärtuslikke sõnum teiega ja nende ümber edasi anda teadet, sest
    See on tõsine

    Kui vajate laenu auto osta või koju tuua välja sinu pere ummikust
    Finants-siis ma püütud siis lööb ühe, ja ühe ukse, et Lady Bruneau Nathalie, sest see aitas mind on laenu € 30,000, mille määr on konkurentsivõimeline, et pangad
    Kontakt : Bruneaunathal@gmail.com
    Täname, et lugemine

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.