Arhiiv kuude lõikes: detsember 2016

“Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Jah, kuidas sai hiir püksi? Tegelikult oli see hiir seeliku (ruudulise voldilise koolivormi seeliku) ja sukkpükste vahel. Ja sinna hüppas ta sellepärast, et soovis kassi käest eluga pääseda. Ja pääseski! Sai seeliku ja pükste vahel sibades minu seljas isegi koolibussiga sõita ja põgenes alles kooli riidehoius uutele elualadele…

Tõesti sündinud lugu!

Just sellised lood on minu uues raamatus, mida ma ülima mõnuga kirja panin.

Esimene inspiratsioon “Hiir püksis” raamatu suunal tuli tegelikult mu ammuse sõbra Kaja blogist, kui lugesin, mismoodi ta rääkis oma lapsepõlve loomadest (näiteks selles koerte-teemalises postituses.) Ja mulle meenus, et üks minu läbi aegade lemmikraamatuid on “Väikese käpa jälg”, Silvia Rannamaa. Seal kirjutab autor ausalt üles tõesti sündinud lugusid, kohtumisi loomadega. Ta on end vabaks lasknud küsimusest, kui vana on sihtrühm. Kas need lood on lastele või suurtele? On see tähtis? Vastus: need on loomasõpradele.

Just sama võtmega otsustasin mina läheneda oma lapsepõlve loomalugudele. Loe edasi “Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Algatuseks üks keel-põses looke minu äsja kirjutatud raamatust, mis hetkel illustreerimisel ja plaanib ilmuda veebruarikuus. Nimeks saab tal “Lennukiga lõunamaale” ja räägib ta sellest, mismoodi juba varasemalt lugejatele tuttav kolme tütre ja emme ja issiga perekond keset talve lõunamaareisile “põrutab” (tekkis tahtmine seda nilbet väljendit siin korra kasutada, iga kord kusagil klikimeedias seda kohates ma turtsatan, jah, kõik muudkui põrutavad kusagile…)

Raamat tuleb “Marta varbad”, “Anna hambad“, “Leena peenar” ja “Kurru-Nurru vurrud” jätkuks. Loodan iga aasta sellesse sarja vähemalt ühe uue lisanduse teha, ideesid on palju, üle kümne küll. Mõelda vaid, kui ma saaks neid pensionieani edasi kirjutada, raamat või kaks aastas :). Loodan, et see unistus saab teoks.

Sarja peategelased on nüüdseks oma aega kinni jäänud, nad ei vanane koos oma prototüüpidega (ehk minu lastega) ja jäävad igavesti sellesse vanusesse, lugejatele rõõmu tegema. Loe edasi Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Veel mõtteid mu haigusest

Nagu lubatud, siit tuleb isiklik lisandus minu haigusloole. (Nüüd olen juba palju tervem, peaaegu terve, aga mitte endine, sest iga kogemus muudab. Jätkan siin praegu “Indiast” e-poe nokitsemist, aga mõtted aina harutavad äsja saadud õpitunde.)
ALANDLIKKUSE ÕPPIMINE

Kas ma olen osanud olla alandlik?

Alandlikkus on üks minu vaimse tee eesmärke, ma tean seda juba ammu, just sedapidi jõuan maailma mõistmiseni. Kirjutasin selle endale üles esimest korda Indias (sellest on juba üle 15 aasta).

Näiteks igasugune meediaga suhtlemise teema on nii keeruline. Suhelda on vahel vaja, ma usun, et mul on olnud vaja midagi öelda. Aga sellise suhtlusega paneb inimene end mitmel moel ohtu. Ma ei mõtlegi hetkel nii väga kadeduse ja kurja silma ohtu, vaid seda, mis juhtub inimese enda sees.

Kui satud korra meediasse, läheb päevi, nädalaid, kuid, enne kui saad tagasi sama alandlikuks, kui enne olid… Olen vahel mõelnud, et kas need, kes igapäevaselt meedias tiirlevad, üldse mäletavad, mis tunne on olla alandlik. Võib-olla hakkad enda vägevust ja edu pidama iseenesest mõistetavaks. Kuigi selle tunde juures on teatud õõnsus. Ma arvan, et tean, sest olen seda kogenud. Loe edasi Veel mõtteid mu haigusest

Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes

Panen siia äsja Õhtulehes ilmunud loo. Lähiajal loodan leida aega ja energiat, et ise eraldi blogipost teha sellest, kus ma praeguseks olen… sest see intervjuu on tegelikult ka juba kümme päeva tagasi tehtud ja vahepeal on aeg edasi läinud.

Epp Petrone: „Usun, et puugihaigus tuli mind õpetama.” (Pilt Õhtulehest; link loole on siin.)

Sirje Rattus

sirje.rattus@ohtuleht.ee

„Ainuke viis terveks saada on oma energiaid korrastada,“ leiab kirjanik ja kristallipoodnik Epp Petrone, kellel diagnoositi novembri alguses borrelioos koos entsefaliidiga. „See on spirituaalne väljakutse – et terveks saada, pead õiget elu elama.“
Epp Petrone on just naasnud neljanädalaselt puhkuselt Itaaliast. Loe edasi Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes