“Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Jah, kuidas sai hiir püksi? Tegelikult oli see hiir seeliku (ruudulise voldilise koolivormi seeliku) ja sukkpükste vahel. Ja sinna hüppas ta sellepärast, et soovis kassi käest eluga pääseda. Ja pääseski! Sai seeliku ja pükste vahel sibades minu seljas isegi koolibussiga sõita ja põgenes alles kooli riidehoius uutele elualadele…

Tõesti sündinud lugu!

Just sellised lood on minu uues raamatus, mida ma ülima mõnuga kirja panin.

Esimene inspiratsioon “Hiir püksis” raamatu suunal tuli tegelikult mu ammuse sõbra Kaja blogist, kui lugesin, mismoodi ta rääkis oma lapsepõlve loomadest (näiteks selles koerte-teemalises postituses.) Ja mulle meenus, et üks minu läbi aegade lemmikraamatuid on “Väikese käpa jälg”, Silvia Rannamaa. Seal kirjutab autor ausalt üles tõesti sündinud lugusid, kohtumisi loomadega. Ta on end vabaks lasknud küsimusest, kui vana on sihtrühm. Kas need lood on lastele või suurtele? On see tähtis? Vastus: need on loomasõpradele.

Just sama võtmega otsustasin mina läheneda oma lapsepõlve loomalugudele.

Esialgne plaan oli teha Kajaga raamat kahepeale: üks kirjutab ühest otsast ja teine teisest otsast ja keskel saab kokku, umbes nii, sest arvasime, et ega meil lugusid ju nii väga palju ka pole…

Me saime kokku tema suvises maakodus ja kirjutasime tundide kaupa, siis tegime vahetust ja lugesime teise kirjutatut, ja siis sirutasime koibi, kõndisime ja arutasime-meenutasime. Kolme päeva jooksul sai rännatud vaimselt lapsepõlvemaadel… Ja failisuurused aina kasvasid, juba sai selgeks, et meil tuleb ikka mõlemal oma raamat.

Siis aga sõitsin tagasi Tartusse, Kaja tagasi Tallinnasse, ja sinnapaika see esialgu jäigi. Alles nüüd, äsjamöödunud hilissügisel, kui olin tegelikult ise puugihaiguse tõttu reast maas (ise arvasin, et talveunepuhkuseunes), siis istusin kodus tekkide vahel ja tundsin, et kõige turvalisem maa, kuhu minna, on lapsepõlvemaa… Nii õnnestuski see looports mõnusa naudinguga ära kammida ja edasi saata. Nüüdseks on kõik veskid läbitud ja raamat on kaante vahel.

Huvitav, kui agaralt mu (praeguseks) 9aastane Anna neid lugusid kuulata tahtis. Lugesin neid kunagi kirjutamisjärgselt tüdrukutele ette unejutuks. Anna on üks võimalik sihtrühma esindaja, kuigi sama huviga kuulas loetavat ka 5aastane Maria. Ja olen nüüd, kui raamat väljas, juba viie täiskasvanu käest kuulnud, et see on ka ja hoopis suurtele lugejatele nauditav raamat. No seda mina ju lootsingi! Esiteks, igasuguste stooride ees on kõik relvitud. Teiseks, loomade ees on kõik relvitud. Kolmandaks, siin lugudes on ajastu hõng, seega täiskasvanutele meeldetulemise võimalused, lastele teadasaamise võimalused.

Minule kui autorile oli see eelkõige võimalus kohtuda uuesti nende siitilmast lahkunud hingedega, kes on mulle olulised olnud. Vanaisa, mu loomaarst-kangelane, kes “Willisega” ja minuga mööda kolhoosilauti kolistas. Ema, loomahull-avantürist, kes tõi rongiga koju hamstreid ja jagas kassipoegi kadrisantidele. Ja loomad, eelkõige Massa, see kassikaunitar, kelle ma sain 11ndaks sünnipäevaks ja kes jäi minuga väga paljudeks aastateks.

Hea tunne on lapsepõlve tagasi minna. Seda kodu sel kujul enam ei ole, aga kirjutades ärkab ta ellu ja ma saan uuesti ta sees kõndida. Isegi kõige muret tekitavamad probleemid, näiteks pööningupraos haisev tuvilaip on nüüd tagasi minnes kuidagi magusad. Nostalgia.

Aga raamat ei ole tegelikult väga magus. Nagu Anna mult ikka küsis, kui ettelugemist nõudis: “Kas on midagi rõvedat ja surmast veel?” On kohti, kus räägin kuketapust ja linnu sisikonna rookimisest, või sellest, kuidas kassipojad kukkusid sigade sõime… Need on tõesti sündinud lood ja just selline sai minu sisemine kokkulepe iseendaga: ei mingit ilustamist ega väljajätmist. Nii, nagu mina neid lugusid mäletan ja läbi enda omal ajal lasin, nõnda sobivad nad ka uuele põlvkonnale.

Kõige olulisem sõnum sellest raamatust on minu jaoks armastus. Vastutustunne muidugi ka, aga kui liiga palju vastutusele mõelda, siis võib elu jääda elamata (lapsed muretsemata, loomad võtmata, sest kust ma tean, kas ma ikka hakkama saan…) Mul on hea meel, et mu ema oli heas mõttes kergemeelne, kes pikalt mõtlemata meile loomi lubas. Ja samasuguse kerge sulega ja pikalt mõtlemata on ka see tekst sündinud.  Seda oli nii mõnus kirjutada ja loodan, et on sama mõnus lugeda!

Tegelikult on kaante vahele jõudnud pool teksti, kunagi lõpetan teise poole, looportsu loomadest, kes veel tulid mu ellu täiskasvanueas.

Meie kirjastuse uude, tõsieluliste loomalugude sarja kuulub ka Kerttu Soanssi “Inimene puudlinahas“, tema lood loomadest,  sisse nii naljakat kui traagilist kui südamlikku nooti. Ja ootan väga, millal sõber Kaja Sepp saab oma elu loomad ritta, nii et nad lugejateni jõuavad!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.