Aasta 2016 kokkuvõte (ja vaade 2017sse)
KIRJUTATUD. Tundub, et võin novembris avastatud puugihaigustele tänulik olla – poolvoodihaigena õnnestus aasta kirjutamisnorm täis saada. Tuli päris palju, suurem osa sellest on küll selline, millest õieti teistele rääkida veel ei oskagi.
AVALDATUD. “Hiir püksis” lasteraamat.
Ja “Eesti Naises” lastega kasvamise kolumnisari. Ja “Peres ja Kodus” lugemispäeviku sari ja laste loomalugude sari. Kõik need kolumnid lõpetasin ära alates uuest aastast, et teha ruumi uutele arengutele.
TOIMETATUD, täitsa palju. “Kirju Eestist”, “Minu Tallinn”, “Minu New York”, “Inimene puudlinahas” ja “Minu Armeeenia” (teised on ka sel aastal ära ilmunud, aga Armeenia raamat tuleb uuel kevadel).
Ja Justini ajakirjas Tervis ilmuv kolumnisari on samuti minu toimetatud (-tõlgitud), samuti ta Postimees Arteris ilmuvad kolumnid.
KORRALDATUD. Ohh. Ohh. Asutatud uus pood, “Indiast”… See oli üks intensiivne ja imeline korraldamine.
“Petrone Printil” on uus tegevjuht, mina olen õppinud, kuidas olla sealses süsteemis autor ja nõuandja.
ELUKOHT. Tartu, loodetavasti jääbki nii, aga never say never…
Setomaa tallu jõudsin sel aastal kivihulluses liiga vähe, uuel aastal plaan: kindlasti rohkem.
VAIMSED OTSINGUD. Kui aasta tagasi kirjutasin, et olen religioonidele ringi peale teinud, siis see aasta pakkus üllatuse kivide ja vaimsuse näol. Ja ma juba tean, et ka sellesse teemassee jätan killukese ennast ja võtan killukese kaasa oma maailmamõistmisse, aga ise liigun samas edasi.
KEHA. Ei paastunud, ei teinud uusi spordialasid. Ahjaa, sörkimise lõpetasin, kui katse-eksitus meetod näitas, et sörkimine ja seljavalu on mul seotud. Ostsin kepid, aga kõndima ei jõudnud, veel.
Ja keha suurim üllatus oli muidugi see, et sain nö mürgise puugi ja olin alates novembri algusest ehk aasta kaks viimast kuud täitsa audis, tegelikult juba enne seda kuu aega hiilivalt haigenemas.
RAAMATUD. Lugesin vähe, peamiselt dokumentaalset, esoteerikat ja lasteraamatuid.
TEATER. Oleks ehk peaaegu teatrivaba aasta tulnud, aga ei. Elul oli üllatus. Aasta viimased nädalad andsid võimaluse osaleda otsapidi Milanos ühe rahvusvahelise teatriprojekti loovtiimis. Tulevikuplaan: osaleda selles ka järgmisel aastal, ajurünnakutes, mismoodi tuleb uus šõu.
ERAELU. Justiniga oleme nüüd lahutatud, aga sõbrad ikka. Lastega on nii, et Marta tuli küll suveks Eestisse, aga kippus tagasi vanaema-vanaisa majja ja Ameerikasse oma haridusteed jätkama, ja nii ta läks (vähemasti) veel üheks õppeaastaks. Ta sai sel aastal 13. Anna sai 9, ta on hea õpilane ja tegeleb spordiga, vahetas aasta jooksul jalgpalli ujumise vastu. Maria sai 5, sai sel aastal tähed selgeks. Vene keelt pole selgeks saanud :), käib poolvenekeelses lasteaias, aga noh, ega ei peagi ju.
REISID. Jaanuaris Austraalia, veebruaris India, aprillis India (koos Mariaga), mais India, augustis Venemaa, oktoobris Vahemerekruiis (koos Mariaga), novembris-detsembris Itaalia.
Aga muide, mul pole elus varem nii palju reise muutunud ja ära jäänud kui sel aastal! Täitsa piinlik oma kindlustusfirma ees, aga parata midagi ei saa, just niisugune tõbine ma sel aastal olin.
KEELED. Aasta alguses õnnestus veel põgusalt vene keeelt õppida. Aasta lõpukuudel tuli tugev itaalia keele praktika. Ja inglise keel nagunii areneb, kus ta pääseb. Sel aastal tõlkisin esimest korda ise ühe oma lasteraamatu inglise keelde (“Kurru-Nurru vurrud”, sellest saab “Furry´s Purr”).
UUED RAAMATUD. Kindlasti ilmuvad 2017. aasta veebruaris mult “Lastekirju”, “Armastuslood” ja “Lennukiga lõunamaale”, ja ma isegi ei tea, mis veel sel aastal tuleb. Ei tahagi praegu plaane teha, nii tore on kirjutada lihtsalt seda, milleks tuju on.
UUED HORISONDID. Plaanin lihtsalt tervemaks saada. Loodan, et suudan “Indiast” poodi oma ellu jätta ja klapitada… Aga loodan ka, et mul on rohkem aega lugemiseks, kirjutamiseks ja teatriks. Loodan võtta aega enda kodu ja koduste jaoks.
Lõppu kopeerin sama soovi, mis oli aasta tagasi: Ja palume ja loodame koos, et see ebastabiilsus ja vaenulikkus, mida MAAILMAPOLIITIKA täis on, leiab lahendused ilma suurema sõjata…
Kunagi oli teil üks ilusama kujundusega blogi, kuhu oli alati hea tulla – see helesinine. Praegune blogi jätab mulje, et kõik on juhuslik ja blogist palju ei hoolita. Vähemalt minule. Soovitaksin küll blogi kujundusega midagi ette võtta.
Eks ma siis vahel muudan, praegu tõesti on jah muud teemad olulisemad. Olen korduvalt blogi kujundust muutnud ja varsti on taas aeg seda teha… Aitäh tagasiside eest.