Arhiiv kuude lõikes: märts 2017

Ühe hingetõmbega, “Põletatud väljade hurmaa”

(pilt: Uue Teatri kodulehelt)

Ma käisin seda kummalist tantsulavastust teist korda vaatamas ja ma jõin nagu janune, ja oleks valmis kolmas kord veel minema.

Mida see pealkiri tähendab?

Mis lugu see õieti oli?

See teebki unenäod ja muinaslood ja hea tantsukunsti eriliseks – sa näed lugusid, mida lõpuni seletada ei saa. Omamoodi spirituaalne väljakutse, loobuda liigsest tõlgendamisest ja lasta end kanda kõigi meeltega. Loe edasi Ühe hingetõmbega, “Põletatud väljade hurmaa”

Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 2

Mul on nii hea meel kohata tõelist annet. Seda ikka ju vahel juhtub ja see on selline omamoodi helge rõõm. Vaatasin enne lavastaja Laura Metsa pildile otsa, niisugune noor, keskkoolilapse nägu, ja milline brutaalne anne, minu meelest. Ma olen nüüd kahte ta lavastust näinud. „Raba 45399„ (eestlaste välismaale kolimisest), tahan seda veel kord näha, siis kirjutan sellest Sulle ka, see oli igatahes tükk, kus mul pisarad silma tulid ja nö tabasin imet.

Ja vaat just eile rääkisin sellest, mismoodi teatris võid hetked maha magada ja ongi laev läinud… Mul on nii kahju, et ma ei jõudnud vaatama Laura Metsa varasemaid asju, ei olnud parajasti nii tugeval teatrilainel. Aga nüüd siis vähemalt tean, et on üks selline lavastaja, kelle sleppi end haakida ja seilamast nautida…

Eileõhtune tükk oli „See asi“. Olgu öeldud, et see, mismoodi ma etenduse sisu ette kujutasin, oli hoopis teine kui tegelikkus… Jah, see kujunes küll ümbermaailmarännuks ja justkui millegi otsimiseks, aga need lood olid kokku pandud hoopis teisiti, kui arvasin. Loe edasi Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 2

Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 1

„Millal sa olid viimati õnnelik?“

Keegi küsis mult seda.

Tavaliselt ju nii ei küsita. Ma takerdusin poolelt sammult ja jäin ise ka enda sisse vaatama, tükiks ajaks jäi see küsimus mu sisse.

Tänase seisuga on vastuseks: ma olin viimati õnnelik teatris, lausa kaks õhtut järjest.

Ja üldse, vähemalt pooled teatrikülastused on minu jaoks õnne tekitavad. Ju ma siis kuulun kogudusse, ju ma taaskinnitan oma lapsena kogetud õnnekogemusi.

Mulle tõesti meeldib iseend ära anda loo jälgimise sisse. Kõik vahendid on lubatud, ka toss ja strobo ja ekraanid. (Aga miks ma kodus telekat vaadata ei taha, miks ma sellesse kogudusse ei kuulu ja miks ma ka Mariat teatrikogudesse kasvatan… see on jutt mõneks teiseks korraks…)

Alles teise õhtu poole peal sain aru, et täesti kogemata olin korraldanud endale kokku klappiva teatriskäigu. Kõik on omavahel seotud! Just sellest rääkisid mõlemad lavastused ja just niimoodi pusletükkidena nad omavahelgi kokku klappisidki. Loe edasi Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 1