Ühe hingetõmbega, “Põletatud väljade hurmaa”

(pilt: Uue Teatri kodulehelt)

Ma käisin seda kummalist tantsulavastust teist korda vaatamas ja ma jõin nagu janune, ja oleks valmis kolmas kord veel minema.

Mida see pealkiri tähendab?

Mis lugu see õieti oli?

See teebki unenäod ja muinaslood ja hea tantsukunsti eriliseks – sa näed lugusid, mida lõpuni seletada ei saa. Omamoodi spirituaalne väljakutse, loobuda liigsest tõlgendamisest ja lasta end kanda kõigi meeltega.

Pärast võib muidugi küsida ikka. Isegi mina nägin poolteist aastat hiljem kohati uusi lugusid, tundub nii. Aga kui naabertoolil istujalt küsida…

Algatuseks: mitu korda nägid sina (kui soovisid) kopulatsiooni? Mitu korda nägid… vareseid? Kas sa haigusi nägid? Kas sina nägid surma? Kas sa nägid sellist lugu, et mehel ja naisel pole vahet? (Mitu korda sa seda nägid?) UFO-sid nägid, ja/või koopainimesi? Kas sa nägid lugu sellest, mismoodi konkurentsist sünnib kunst?

Kuidas sina neid 2+1 minilugusid küll mõistsid?

Aga üks on selge. Inimkeha väänamise piiride võimalusi nägi küll igaüks. Tikk-kontsadel joostes üle kummardava inimese hüpata või ilma käsi puudutamata omale viigipüksid jalga tantsida (kõlab banaalselt, aga sõnu ei jätku, et seda uskumatut bändistseeni kirjeldada)… Ja kehadega piiksu ja puuksu tegemise võistlus, no kuidas seda kirjeldada nii, et selle ilu ja filosoofia kohale jõuaks? 🙂

Kogu see etendus paneb inimkeha(kultuuri) teistmoodi vaatama. Kui palju on meie ümber kehalisi kokkuleppeid. Alates juba sellest, justkui peaksid tantsijad olema kõhnad, vaid sellised tüdrukud, kelle kehaga saab naela seina lüüa. Ja kogu aeg me võistleme milleski… aga oma kehaga kõige ägedamate lirtsude tegemise võistluse võidab kõige suurema kehaga tüdruk, vot! 🙂 (See oli üks hetk, kus ma suutsin midagi verbaliseerida :). Aga nt pisike tüdruk ja pikk poisstüdruk paaris olid lihtsalt nii äge visuaal ja kaksikkeha, et ma loobun sõnadest.)

Mulle meeldib tohutult see, mismoodi ma ei oska isegi sõnastada, kas Renate Keerd lavastab draamasketše või moodsat tantsu, ja kuidas sageli üks lugu ujub teise sisse, muusika tekitab ühe ürgse tunde ja ühe loo, ja siis vajub muusika ära ja lirtsuvad kehad või kurguhääled jätkavad, ja lugu muutub teiseks.

Esimesest korrast ma ei mäleta, et publik nii palju turtsunud oleks (aga iga kord hakkab publik omal moel elama ja heal juhul ka ühtselt hingama). Jah, naerda sai. Aga mina isiklikult sain ka pisaraklombi uuesti, ma tegelikult sellepärast läksingi teist korda seda vaatama, et näha, kas see pooleteise aasta tagune kummaline emotsioon korduks. Kirikuaken täis tilkuvaid küünlaid. Miks see niimoodi mulle mõjus? Ei tea. Ikka ei tea.

Minge vaatama, kuni veel saate (praegu on viimased etendused, ma ei tea, kas see lavastus uuel hooajal veel tuleb… Renate Keerdi püssist aga tuleb kindlasti uusi pauke.)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.