Jõulumõtteid ühelt ettevõtjalt ja emalt

Lugu kirjutatud EPL online küljele. Ilmunud ka siin.

Eile käis mu tütre balletikoolis jõuluvana. Nagu nad ikka käivad, igas korralikus lasterühmas on teda oodatud ja igatsetud, ja siis saabub katarsis, kui hästi läheb.

Väga hea jõuluvana oli, katarsiselaadne seisund tõesti saabus. Emad sosistasid flirditoonis omavahel, et peaks küsima jõuluvana telefoninumbrit. Ma ei tea, kes seal valge habeme taga peitus, aga tundus olevat selline mees, kes teeb hommikuti joogat ja mõtleb ka päriselt maailma üle järele. Tema hääl ja olemus olid nii sügavad ja lisaks kinkide laiali jagamisele jõudis ta lastele õpetada tänutunnet, kallitele hea sõna jagamist.

Kui pakijagamine läbi, hakkas ta tegema lastele mingit kummalist mängu. „Kes usub, mis ma ütlen, ajage end kõrgustesse… Kes ei usu, tehke end nii pisikeseks, kui saate…”

Klõpsisin paar pilti ja hiljem neid üle vaadates käis kummaline värin läbi. Millised kaadrid. Kõige ees seisab punases mantlis mees ja tema ees on pisikesed tüdrukud idamaises palvetamisasendis, kägaras ja justkui maapinda suudlemas jõulumehe jalge ees… Nad jumaldavad seda kuju. „Kes usub?…” kõmistab see mees. Mitte kõik neist tüdrukutest, noorimad neist viiesed, ei teagi, mis on jõulude traditsioon meie rahvakalendris või meie kristlikus kalendris. Nad õpivad, mida uskuda. Ja me oleme neile selgeks õpetanud usu jõuluvanasse.

Lapsevanemad teavad rohkem, aga nemadki on enamasti rahul sellega, mis nende igapäevalu neile oma kohustuste ja rahuldustega pakub. See on kokkulepe meie ajastus, meie kultuuris: kõik jooksevad end emotsionaalses mõttes verele, et siis korraks saabuvat rahuaega nautida. Peod, kontserdid, kingitused, preemiad, allahindlused, küllasõidud, autoummikud… See on jõuluaja reaalsus üle lääneilma.

Ma kuulun ise ka otsapidi sellesse maailma. Õigemini kahte otsa pidi.

Ma olen lapsevanem, suguvõsaliige. Siiani on olnud minu elu rahulikum jõuluõhtu see, mille veetsin kord vallalise ja lastetuna üksi, diivanil kaaslasteks Piibel ja mõned dokumentaalteosed, mis selle olulise raamatu tausta seletaks. Küünal, muusika ja rännakud 2000 aasta tagusesse aega, tegelikult muidugi kaugemale, sest Jeesuse lugu ja ka tema elukäigu tõlgenduse lugu on vaid jäämäe tipp.

Edasi tulid minu eluaastad, mil olin kistud kõikvõimalikesse perekohustustesse, neid tähistab näiteks jõulunäidend, mille leiate mu raamatust „Minu Ameerika 2”. Nüüdseks olen end nendest süsteemidest enamvähem välja võtnud. On jõuluaeg ja jõulurahu, aga paljuski olen ma dissident: kingin oma lastele eelkõige lubadusi, kingin neile aega ja üritusi iseendaga. Osa neistki kinkidest maksab ja kulutab ressursse, aga mitte kõik, ja nende kingituste realiseerimine võib kesta nädalaid, kuid või isegi aastaid. Pakkepabereid tuleb ka ette, aga nendega teeme pärast meisterdamist.

Olen ikka vahel mõelnud, et võiks teha ühe raamatu või netilehe, kuhu koguks kokku alternatiivseid, taaskasutus-jõulumõtteid. Kuidas on õige lõigata maha noore puu latva või haru, nii et ta edasi kasvades kena jääks. Kuidas lõigata ja kleepida postkasti saabunud reklaambrošüüridest jõulukaarte ja .pakendeid. Kuidas teha vanadest sokkidest sajajalgseid või jäneseid. Kuidas koos-veedetud-kvaliteetaja lubaduste kinkimine on parim, mis vanem lapsele kinkida saab.

Olen ka ettevõtja

Mis on minu teine roll jõulutrallis? Olen olnud ettevõttev hing, kes loonud oma kirjastuse ja oma kivipoe. Ma ei ole neid kumbagi loonud kasumi saamise eesmärgil, pigem oma lugude ja kogemuste jagamise eesmärgil.

Aga selleks, et need ettevõtted saaksid toimida, on kuigivõrd vaja siin ja praegu kehtivatele reeglitele alluda. Ja reegel on see, et detsember on aasta raskeim kuu. Tänu detsembrile elavad paljud pisikesed ettevõtted ka ülejäänud aasta üle. Kogu jõulutrall on nii läbipaistev ja omal moel toimiv: iga kirjastus ajastab oma parimad raamatud jõulueelsesse aega, iga pood mõtleb välja trikid, kuidas endale tähelepanu tõmmata. Üks poekett näiteks mõtles välja tähelepanu tõmbamise triki, hea reklaamiagentuuri abiga (ja muidugi ka reklaamitegijate koorevõtmise aeg on detsember!): „Jälle raamat!” Kõik pahandasid. Aga kas on neid raamatuid nii paju vaja, ka nii võiks küsida. Juba ammu küsin seda endalt kirjastajana. Õnneks on reaalsus selline, kus raamatuid ostetakse aina vähem ja tulebki teha ainult selliseid, mida vaja on. Kui kõik pähe saabunud ideed raamatuteks vormistada, kui kõik ilmunud raamatud alles hoida, siis oleks planeet raamatukihiga kaetud.

Nii see on. Mäletan, kui lugesin statistikaid, mis mind hämmastasid. 1% jõulukinkidest minevat reaalselt kasutusele. Ja 1% raamatutest minevat reaalselt lugemisele. Need olid USA andmed, loodan, et Eestis on see % palju suurem. Aga see on samas paradoks: mida rohkem tublisid ettevõtjad pingutab oma kinkide pähemäärimise nimel, seda rohkem inimene ostab a seda väiksemaks see % läheb. Sest kõik taandub lõpuks ikkagi lihtsale 24/7 reeglile. Ühelgi tarbijal pole rohkem aega kui see, mis talle antud.

„Jälle kingitus?” Vaat sellise kampaania võiks välja mõelda, aga see ilmselt ei toimiks, see oleks liiga dissidentlik. Nii palju, kui mina suudan analüüsida, siis kõige hullem kink on elektroonika, asendamaks midagi, mis on nö moraalselt vananenud. Kuhu see elektroonika kõik mahub, aastakümnete perspektiivis? Meil kõigil on kodus mingi romukast, mida keskkonnajaama virutada, ja kuhu see sealt edasi läheb?

Näiteks kivide ja ehete kinkimine on väiksema öko-jalajäljega. Need on meie planeedi ressursid, mis ei vanane ja jäävad alles, kivide kaevandamine ei ole ka süütu keskkonnalõbu, aga vähemasti ei mürgita nende olemasolu keskkonda.

Sügavam vaade

See kõik on tõsi, meie igapäevane reaalsus, meie mängureeglid. Aga minu jaoks on õnneks olemas üks teine, palju sügavam reaalsus, millest ma ammutan jõudu ja usku, et mitte käegaalöömisehoos libisema minna.

Mul on ka praegu kodus üks selline diivan, kus lahti raamatud. Ma loen näiteks fossiilkividest ja see aitab meie praegust elu panna perspektiivi. Läheme korra päris kaugele, või teisisõnu päris algusesse, palun tulge minuga kaasa ajarännakule..

Kas te teate meie planeedi hinnatavat vanust? See on hinnanguliselt 4,54 miljardit aastat, täiesti hoomamatu number, eksole.

Aga nüüd kujutage ette, et üks aasta on justkui üks sekund. Sel juhul oleks meie koduplaneedi vanus 144 aastat. Selle „ajaarvamise“ järgi surid dinosaurused välja kaks aastat tagasi, jääaeg lõppes kolm tundi tagasi, umbes samast perioodist on pärit inimene.

Jeesus Kristuse sünnist on möödas pool tundi.

Ja plastiku leiutamisest on möödas poolteist minutit.

Ning viimase 40 sekundi jooksul oleme suutnud hävitada poole planeedi ookeanide taimestikust ja loomastikust. 30 sekundi pärast oleme jõudnud seisu, kus plastikut on meie meredes rohkem kui kalu. Ma pole lugenud ainsatki keskkonnaraportit, kus oleks sees optimistlikud ennustused. Majanduskriisid, ülestõusud, sõjad, ka neid ennustatakse.

Kus me siis näiteks minuti pärast oleme? Mis meist saab?

Kõik võimalik meie ümber on pakitud plastikusse ja tavainimesi ei huvita perspektiiv ja horisont.

Mees, keda tunneme Jeesusena

Loen ka sellest ajaloolisest tegelasest, keda meie oma keeles tunneme Jeesuse nime all – see, kes inimkonda õpetas nö pool tundi tagasi. Kes ta selline oli? Fakt on see, et ta elas ja tal olid üleloomulikud võimed, sellised, mida idamaised joogid õpetavad. Mind huvitavad tema aastad lapseea ja kuulsaks saamise ea vahel, tema õpipoisi-aastad, mis viisid teda druiidide juurde salapärasele Avaloni saarele Inglismaal, aga ka Egiptusesse, Indiasse… Need on alternatiivsed raamatud, Vatikani poolt pigem põlu all, nendes väidetakse, et Vatikanis on salaarhiivid, kuhu misjonärid on aegade jooksul toonud kokku käsikirju, mida ametlik kirik otsustas mitte avalikuks teha.

Ma ei tea, kas nendes väidetes on tõde, aga ma olen tunnetanud (ja lõppeks pole meil kogu sellest infomaailma virvarris mitte mingit muud katalüsaatorit kui iseenda tunnetus): meieni täna jõudvas kristluses on nii palju segavat. On vaja vaimu- ja hingejõudu, et jõuda selleni, mis siis tegelikult 2000 aastat tagasi juhtus ja mismoodi on see seotud teiste religioonidega ja inimkonna vaimse arenguga.

Kuulsin, mismoodi mu kuueaastane tütar Maria rääkis oma sõbrale lühiversiooni Jeesus Kristuse loost. „Inimesed olid pahad ta vastu. Aga ta andis neile andeks. Ta ütles: ärme pahandame, nad ei tea, mida nad teevad.”

Ja nende leebete sõnadega vaatan ka täna inimkonna vaimu peale. Meie sees on ettevõtlusiha, me suudame end üles keerata ja uskuda, et SKT aina kasvagu, kõik aina rikastugu, igaüks võiks teha oma poe, kirjastuse, tehase, müüa oma toodangut kaasmaalastele maha ja kui fondid aitavad, siis eksporditoetuse abil järgmisel aastal välismaalastele ka…

Meie sees on aga olemas ka vastutustunne. Sisimas me teame, et me oleme ime, üks kummaline kokkusattumus või jumala kink keset galaktikat – kuigi enamasti eelistame sellele mitte mõelda, sest see „ajaks juhtme kokku”.

Jõuluajal, pärast kingituste jagamise rallit, tekib ikkagi see hetk, kui kõik on selleks aastaks möödas. Me kuulame laule, näiteks „Püha öö…”

Millest see laul teie meelest räägib? Minu meelest räägib see laul loo, kuidas kõige pimedamal ööl sündis puhas inimvaim, kes uskus, et muutus parema maailma poole on võimalik. See laul on sümboolne (väga võimalik, et ajalooline Jeesus Kristus sündis mitte pimedal pööriööl, vaid keskkevadel), aga minu meelest just siin sümbolis on see võti, kuidas saaksime edasi minna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.