Ajarännud Dakiga ja imeline jõululaupäev

Minu armas Daki! See jõululaupäev oli imeline (ja jõulureede ka, nagu lapsesuu on 23nda detsembri nimetanud).

Daki on olnud minu sõber enamvähem samast ajast alates, kui algas minu blogimine. Vahepeal tuli palju muid tegemisi ja tegelasi vahele, muuhulgas lasksin kogemata ära kustutada oma kõige esimese blogi, sest ei käinud vanas kirjakastis piisavalt sageli ega teadnud, et hotmaili põhiseid blogisid kustutatakse, kui need pole aktiivsed (hea, et osa sellest netipäevikust “Minu Ameerika” raamatutesse sai).

Aga siinse blogi alguse ajaks olime Dakiga juba lähedased. Kirjutasime ühiseid asju oma salajastes kohtades, jagasime oma salajasi mõtteid, aga tegelikult ei kohtunud veel tükk aega. Mina elasin New Yorgis ja Daki Tartus. Üks ühine seiklusromaan (“Õun ära süüa?”) sai ju lausa otsast lõpuni valmis, enne kui silmast silma nägime. (Õunaloo peatükid nokib muide kokku ka siitsamas blogist, tuli mulle praegu meelde – kui siit uurima hakata...)

Eks see minu ja Daki lugu tõestab, et internetist on võimalik armastust leida küll! 🙂

Eile ja üleeile rändasime ajas palju, mitte ainult meie Dakiga, aga ilmselt teie kõik ka, kes siia lugema sattute: on ju see aeg aastas, kus pöörame uut külge ja vaatame tagasi.

Alles oli 2005, kui me tutvusime ja kui ma soovisin ja tema soovis ja me kõik soovisime… tavaliselt ikka midagi muud, kui see, mis me parasjagu olime.

Kurtsime ja arutasime asju, unistasime ja meenutasime, aga minu jaoks saabus kõige õigem lainepikkus siis, kui olime küünalde valgel jõululaua taga ja hakkasime ütlema üles neid asju, mille üle tänulikud olla. Just nüüd ja praegu. Meie kaks 6aastast tütart olid tänulikud ka nii paljude asjade üle ja hüppasid “Mina ka, minu kord, minu kord!” – et veel millegi üle tänulik olla.

Ja minu suur soov on see, et ma ei soovikski enam olla kusagil mujal kui seal, kus ma olen ja kes ma olen ja kellega ma olen. Tänud selle eest, et olen just mina ja siin ja nüüd! Tänud kõigile kogemustele ja kõigile inimestele, kes mind puudutanud on.

Pilt: maagiline hetk eil Raadi surnuaias, kus taamal rohetas virmalisi. Aitäh, ilmavana!

Üks mõte “Ajarännud Dakiga ja imeline jõululaupäev

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.