Mainstream meediast korra, blogija ja allika seisukohalt

Olen praegu Eestist ära, vaatan kogu seal toimuvat distantsilt. Jah, ilmsesti oleme jõudnud heaoluühiskonda, kui nädal aega tülitsetakse ühe laulu üle ja siis tuleb valitsuskriis ühe peokorraldaja valiku tõttu.

Annan aru, et ka minu alljärgnev virisemine käib samasse heaoluelu kategooriasse, see ei ole kindlasti maailma suurte probleemide hulgas. Justkui ei oleks. Samas, lugege lõpuni, ühele naisele on see praegu väga suur probleem. Kuidas peaks seda lahendama?

Mu virisemine tuleb teemal: meedia vastutus.

Ütlen ka ära, et Eesti Ekspress on minu kui lugeja lemmikleht Eestis, on olnud umbes kakskümmend viis aastat ja ma olen nautinud selle lehe oskust balansseerida tõsiseltvõetavuse ja üleannetuse (peaks vist ütlema: kollasuse) piiril.

Isegi värsked kogemused pole seda veel päriselt muutnud, aga siiski, midagi on muutumas.

Mul on kivipoe tegemise aegadest nüüd kaks Ekspressi-kogemust allikana, mõlemad olid Villu Päärtile antud intervjuud, mõlema puhul oli ajakirjanikuga kokkulepe, et ma näen lugu enne avaldamist ja mõlemal puhul selgus, et Villu tõlgendas seda loominguliselt: nägin küll, parandused saatsin ka, aga parandusi sisse ei viidud. (Lood on näha siin ja siin.) Võiks muidugi hüpoteetiliselt kobiseda, et mis õigus on üldse rääkida mingitest parandustest, aga praktilise ajakirjandusega kokku puutunud inimesed teavad väga hästi, millest ma räägin. On kokkulepped allika ja ajakirjaniku vahel ja nende kokkulepetega tekib allikale teatud vabadus rääkimiseks…

Aga see selleks, ma ei võtnud seda kõike eriti südamesse, kuigi fikseerisin ära küll, et mõlema Ekspressi looga läks mu meelest osa põnevast infost kaduma selle eesmärgi nimel, et mind kui allikat naeruvääristada. Ma olen sisimas kindel selles, mida ma teen, ja kui selle juurde käivad niisugused lood, mis seal siis ikka parata.

…Nüüd on siis uus lugu, taas Ekspressiga seotud, ja seekord ma tundsin, et ei saa vait olla. See ei puuduta enam ainult mind, vaid probleemi on kistud täiesti asjasse puutumatu inimene.

Ma ei tea, kes Ekspressi ajakirjanikest siia blogisse sattus ja luges mu postitust sellest, kuidas “Indiast” kivipoe müüja tegi endale poe. Kas ajakirjanik vaatas ka otse päise alla, kus paistab “Selle blogi tekstide kasutamiseks…” ja edasi klikkides: “palun küsige minult luba, kui soovite siinseid materjale (tekste või fotosid) taasavaldada.”

Võibolla ta ei märganud? On see elementaarne, et ajakirjanik peaks blogijalt küsima luba? Või on mainstream meediale blogide kasutamine ka ilma loata lubatud? (See oli hea autoriõiguste-küsimus blogija Malluka ja Ekspress Meedia vahelist juhtumit jälgides: kui Mallukas ei tohi kopida Ekspress Meedia materjale, siis miks vastupidi tohib küll?)

Aga üks, mis kindel, kuna minu postitus oli kirjutatud ühest  konkreetsest inimesest, ilma selle inimese täisnimeta, siis oleks ajakirjanik kindlasti pidanud pöörduma minu poole, et välja uurida see nimi, kui ta seda oma loos kasutada soovis (aga ta ei pöördunud mu poole ilmselt seepärast, et siis oleks ta ka pidanud mult luba küsima avaldamiseks… Ja tegelikult ma olin juba ühe Delfi ajakirjaniku palvele vastanud, et ma ei soovi seda lugu suurde meediasse levitada, võimalik, et mu vastus oli teada ka Ekspressile.)

Edasi olnuks võimalik ajakirjanikul teha otsingud riiklikes infobaasides ja sotsiaalmeedias: vt Indiast poe kaader, Gaia Kristallide poe omanik. Mitu minutit selle info välja uurimine võtaks? Ei usu, et väga mitu. Kui on isu kirjutada, ja täisnimedega, siis tuleks see töö ära teha.

Aga seeasemel… Kuidas saab niimoodi avaldada, ilma mitte midagi kontrollimata?

Igatahes kusagilt võttis Ekspress sellesse loosse absoluutselt puutumatu kristalliterapeudi Tiina Kala nime ja avaldas temast halvatoonilise nupu.

Tiina Kala kirjutas mulle ja niimoodi ma selle loo teada üldse saingi… siin teisel pool planeeti, kus olen selleks, et aega maha võtta ja elu üle järele mõtelda ja kirjutada, Eesti rõõmudest ja jamadest kaugel.

Tiina Kala ütleb: “Tunnen, et minu au on riivatud ja tõde  ning õiglust selgitada on väga raske.”

Olen nõus, nagunii ka õienduse avaldamine ei parandaks tehtut täiesti. Loodetavasti avaldab Ekspress paranduse, sest inimesele on liiga tehtud.

Palusin Tiina Kalalt vabandust Eesti ajakirjanike nimel. Ma olen õppinud ja õpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas ja mul on piinlik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.