Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2018

Kiri Coloradost: mõtteid mägedest

Ja see siin on minu viimane kolumn mu Naistelehe kolumnisarjast, kirjutatud jaanuaris, kui siia Coloradosse koos Mariaga jõudsime… (Pilt: meie ajutise kodukese lähedalt. Pildilt võib leida lendava Maria :)).

MÄGEDES IMESID OTSIMAS

Olen jõudnud oma reisiga tee lõppu. Sõna otseses mõttes: siit külast ei lähe ühtegi teed edasi, saab vaid ringi pöörata ja tagasi sõita.

Tulin siia koos 6-aastase tütre Mariaga, tema läheb kohalikku kooli ja mina asun kirjutama. See on olnud mu ammune unistus: tulla tee lõppu, mägedesse. Kui ma sellest kunagi unistasin, siis ei osanud ma praktilisi probleeme ette näha ega osanud ka ette kujutada, millised imelised üllatused mind mägedes ootavad. Oli lihtsalt kutse, võibolla eelmistest eludest pärit: mägedesse! Jätka lugemist

Kiri Long Islandilt: mõtteid liivast ja liikumisest

(Avaldan siin oma Naistelehe eelviimase kolumni, see on kirjutatud jaanuarikuus Long Islandil. Enamik mu kolumnitest leiab Indiast poe päevikus ringi lehitsedes.)

LÄBI LIIVAPEEGLI

Olen praegu reisil, oma kunagise Ameerika-kodu juures. elu on läinud nii, et mu süda ja kuuluvus on laiali mitmel pool planeeti. Kui ma pole ühte „oma kohtadest” tükk aega jõudnud, siis tekib igatsus – see tekib teatud piirini ja siis kapseldub, liiga suureks ei lähe.

Ja kui ma oma kohta lõpuks kohale jõuan, siis saan selle kapsli lahti. Äratundmine, mälestused, nukrus, rõõm, tagasi oma kehaga kogemas vana tõde, et elu on spiraal: sa tuled tagasi sinna, kus oled olnud, aga sa pole see, kes olid eelmisel korral. Ka Eestis on ootamas samasugused kohad, mõnes neist olen elanud ja mõnest olen vaid unistanud. Jätka lugemist

“Meie Eesti” :) Minu mõtted raamatust ja meie pisikestest eestimaalastest

Minu vastused küsimustele, mis “Maxima” poeketi kommunikatsiooniosakond mulle ennist saatis:

Kuidas sa tulid sellisele formaadile nagu tegelusraamat?

Mul oli ammu plaan ja lootus  kirjutada tegelusraamat. Maximaga koostöö vastas selles mõttes just minu unistusele: sain teha raamatu, mis õpetab ja pakub tegevusi, aga mis samas jääb ka riiulitele alles juturaamatuna, aastateks ja isegi aastakümneteks.

On sul kirjanikuna enda muusa? 

Lasteraamatute kirjutamisel on minu muusaks minu lapsed! Peamiselt sain “Meie Eesti” kirjutamisel abi oma 6-aastaselt tütrelt.

Milliseid huvitavaid avastusi tegid “Meie Eestit” kirjutades?

Kirjutades tegin palju netiotsinguid, harisin ennast. Ma ei teadnud varem, et Eesti lippu tohib vaid ühel ööl aastas lehvima jätta, muidu mitte. Ja ma olin miskipärast täiesti kindel, et Eesti rahvusloom on ilves, aga tegelikult meil ju pole rahvuslooma. Jätka lugemist