“Meie Eesti” :) Minu mõtted raamatust ja meie pisikestest eestimaalastest

Minu vastused küsimustele, mis “Maxima” poeketi kommunikatsiooniosakond mulle ennist saatis:

Kuidas sa tulid sellisele formaadile nagu tegelusraamat?

Mul oli ammu plaan ja lootus  kirjutada tegelusraamat. Maximaga koostöö vastas selles mõttes just minu unistusele: sain teha raamatu, mis õpetab ja pakub tegevusi, aga mis samas jääb ka riiulitele alles juturaamatuna, aastateks ja isegi aastakümneteks.

On sul kirjanikuna enda muusa? 

Lasteraamatute kirjutamisel on minu muusaks minu lapsed! Peamiselt sain “Meie Eesti” kirjutamisel abi oma 6-aastaselt tütrelt.

Milliseid huvitavaid avastusi tegid “Meie Eestit” kirjutades?

Kirjutades tegin palju netiotsinguid, harisin ennast. Ma ei teadnud varem, et Eesti lippu tohib vaid ühel ööl aastas lehvima jätta, muidu mitte. Ja ma olin miskipärast täiesti kindel, et Eesti rahvusloom on ilves, aga tegelikult meil ju pole rahvuslooma.

Raamat on peamiselt dialoogidele üles ehitatud, laps-peategelane Anna on vahepeal üsna kriitiline ja vahepeal üsna naljakas lapsesuu. Ma proovisin mõned olukorrrad oma laste peal läbi. Ise ma poleks vist selle peale tulnud, et Lydia Koidula põrmu Eestisse toomise loo peale küsib laps: “Ahsoo, kondid toodi Eestisse, aga kuhu liha jäi?” Ja et miks “Meil aiaäärne tänavas” võib pisara silma tuua… Laps küsib: “Kas seal aia ääres olid nõgesed?”

Minu meelest tuli raamat hea välja, hariduse ja nalja tasakaal on paigas :).

Raamatut on müüdud kahe nädalaga juba 10 000 eksemplari, kuidas sa sellist edu kommenteerid? Ületab ju selline edu tavapärast lasteraamatute tiraaži vähemalt kümnekordselt? 

Kui Maximaga koostööle asusime, siis oli mulle kohe selge, et minu jaoks on see ajalooline võimalus: nii kõrge tiraazhiga raamatut pole ma enne kirjutanud. Aga et juba nädal pärast müükitulekut on venekeelne trükk otsas, see oli üllatus ja see teeb küll meele härdaks.

Iga lauset kirjutades mõtlesin ma, et mismoodi üks väike vene laps Eestis seda loeks. Selle raamatu kirjutamine oli minule endale ka sisemine integratsiooniprojekt.

Kui ma kirjutasin raamatu viimaseid lauseid, siis mul tuli täitsa pisar silma, ma tundsin, et see jõuab pärale: meie Eestimaa. See jõuab hinge väikesele venekeelsele eestimaalsest lugejale. See maa on tema kodu.

Ja samas on oluline ka see, et viimase peatüki tegevus toimub Narva kindluse tornis: ka Narva on “Meie Eestimaa” ja tekitab sooja tunnet, eestikeelne eesti laps loeb ja võtab selle vastu.  Ta on siiras ja rikkumata poliitikast, tema jaoks on see tema maa, tema kodu. Ka Narva.

Nii et minu jaoks ei olnud see “Meie Eesti” lasteraamat mitte ainut harimise, vaid ka armastuse ja integratsiooni tekitamise võimalus.

RAAMAT “MEIE EESTI” ON MÜÜGIL EESTI JA VENE KEELES “MAXIMA” KASSADE JUURES :). KUNI MÄRTSIKUUNI.

Raamatu kohta on tehtud ka tutvustab videoklipp: mina, mu 6-aastane tütar Maria ja tema sõber Olivia. Seda saab vaadata siit.

Palju õnnet Eestimaale, see raamat on tehtud kingiks meie maale ja tema lastele :).

Teie Epp,

hetkel USAs, koos Mariaga, Colorado mägedes, ja varsti kirjutan teile ka siit.

2 arvamust ““Meie Eesti” :) Minu mõtted raamatust ja meie pisikestest eestimaalastest” kohta

  1. Mu elukaaslane hiljuti mainis, et ostis lastega Maximas käies neile kleepsuraamatud. Ma pööritasin silmi, sest enamasti on need Maxima kampaaniad… Noh, mitte päris minu teetassike.

    Ja kui ma siis nägin sinu nime ja neid pilte… See oli suur üllatus ja rõõm. Tohutult vinge projekt mu meelest. Maxima turundusosakonnale maksimumpunktid 🙂 Ja eriti äge, et just sina seda tegid 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.