(Avaldan siin oma Naistelehe eelviimase kolumni, see on kirjutatud jaanuarikuus Long Islandil. Enamik mu kolumnitest leiab Indiast poe päevikus ringi lehitsedes.)
LÄBI LIIVAPEEGLI
Olen praegu reisil, oma kunagise Ameerika-kodu juures. elu on läinud nii, et mu süda ja kuuluvus on laiali mitmel pool planeeti. Kui ma pole ühte „oma kohtadest” tükk aega jõudnud, siis tekib igatsus – see tekib teatud piirini ja siis kapseldub, liiga suureks ei lähe.
Ja kui ma oma kohta lõpuks kohale jõuan, siis saan selle kapsli lahti. Äratundmine, mälestused, nukrus, rõõm, tagasi oma kehaga kogemas vana tõde, et elu on spiraal: sa tuled tagasi sinna, kus oled olnud, aga sa pole see, kes olid eelmisel korral. Ka Eestis on ootamas samasugused kohad, mõnes neist olen elanud ja mõnest olen vaid unistanud.
Siis lähen ja katsun. Lasen käed üle oma palkide ja läbi oma liiva: läbi imepisikeste imeliste kvartsikristallide.
Ja nii lähen ma oma esimesel Ameerika hommikul taas oma vanasse randa. Siin ei ole isegi kesksuvel inimesi, saati siis jaanuaris. Kunagi tassisin siit iga jalutuskäigu ajal kive koju, sisustuseks, arvasin, et jääme paikseks. Kuni sai see aeg läbi ja tõin terve suure kivihunniku autoga ühekorraga tagasi.
Mis mind tõmbab siia?
Seda võiks nimetada iseenda juurde jõudmiseks. Mina olen mina. Oma tähtsas kohas saan ma paremini aru, kes mina olen. Kas sina mõtled sellele, kes sina oled? Nii minu kui sinu ümber on alati valikud, võimalik on neid märgata, neid eirata, võimalik on valida turvaline või ohtik tee, valida endale mõeldes või teistele mõeldes. Tõsi, enamasti me ei saagi aru, miks ja mida me valime.
Mõtlen täna jaanuarile üksteist aastat tagasi. Istusin siin ja lasin käte vahelt liiva läbi. See aisting, liiv pihkudelt voolamas, aitas rahustada. Liivakristallidest saab sulatada peegli, kui neid füüsiliselt mõjutada. Aga vaimses mõttes on liiv peegel nagunii.
Ma pidin valima, mis minust saab, kui me tagasi Eestisse kolime. Vastust ootas väljakutse: kas ma kandideerin äsjaloodud roheliste partei nimekirjas Riigikogusse? Olin keskkonnateemade kolumnist, blogija. Kuhu edasi?
…Kui olen tükk aega kätt peeglis hoidnud, siis tõusen püsti. Tavaliselt ei ole ma vastust saanud t, aga on tekkinud tunne, et vastus on lähedal, olen rahulikum kui enne. Mu sees on teadmine sellest, kuhu ma kuulun.
Tasakaalupunkt, niiöelda konstant ei pea muidugi olema liiv või kivi. See võib olla näiteks kastanimuna. Või lihtsalt kodu, kus sa oled elanud kümme või kolmkümmend aastat, võibolla kogu elu. Või keegi armas inimene, aga inimestega on see häda ja rõõm, et nad peegeldavad sind küll tagasi, aga enamasti liiga aktiivselt, oma nurkade alt.
Mina eelistan iseendassse vaatamise hetkel igatahes neid peegleid, mis mulle inimkeeli vastuseid ei jaga. Ma ei taha end neil hetkedel jagada sõpradele, tervendajatele, psühholoogidele. Just käsi liivas või käsi mullas (aednikuteraapia!) on need hetked, kui leian vastuse, mis on tõesti minu jaoks õige.