Värskes Postimehes on Neeme Raualt pikk lugu “Teretulnud või mitte”… Ka minu meilikasti potsatasid Neeme küsimused, umbes kuu tagasi, olin sel ajal kõrgel ja kaugel Colorados, mõtisklesin seal nagunii neil teemadel.
Ja olgu öeldud, ma kirjutasin need oma vastused siis, kui olin pigem kurvas ja vabanenud meeleolus, mul oli eelmisel aastal Eestis üsna palju netikiusamise kogemust ja üldse oli kuidagi raske aasta. Aga nüüd, Eestis tagasi kümnendat päeva, olen palju rõõmsam. Värsked kogemused on peale tulnud: mulle on Maxima “Meie Eesti” juhtum toonud arusaama, et eestlased hoiavad vahel ikka üllatavates kohtades kokku (näiteks üksteisele kleepse kinkides :)).
–
Minu vabavormis vastused:
Väga hea näidend, Andra Teede kirjutatud ja Laura Metsa lavastatud” 45 339 km2 raba” räägib just äraminekust ja natuke ka tagasitulekust, soovitan seda kõigile…
Etendus lõppeb videolõikudega, kus inimesed erinevates keeltes õhkavad teemal, kui ilus on Eesti loodus, millised armsad rabamännid, ah, kui armas on see esivanemate maa. Ja nende videolõikude all polnud subtiitreid… Ma mõtlesin esimesel hetkel, et see on kogemata, tehniline äpardus, ja siis sain aru: see on ju tulevik.
Kellelgi pole neid subtiitreid vaja, kui eesti keelt enam ei räägita.
Selleks, et niisugune tulevik tõeks EI saaks, tulebki tagasi tulla. Ja tuleb teadlikult tegeleda sellega, et meie lastel oleks tugev kokkupuude eesti keele ja kultuuriga.
Ma tunnen isiklikult mitut peret, kes just selleks on tagasi tulnud või tahaksid tulla.
Keeruliseks teeb tagasituleku aga see, et lapsi pole võimalik poole koolihariduse peal Eestis heasse kooli saada. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas!
Sellele ei ole lihtsat lahendust, aga fakt on, et koolikohtade puuduse taha jääb nii mitmegi pere tagasitulek. Mõtlemiskoht igal juhul.
–
Minul isiklikult on praegu selline aeg, kus ma olen “ei siin ega seal”. Meie pere kolis kogu oma maise elamise Eestisse aastal 2014, USAsse ei jäänud üldse isiklikke asju ootama. Aga Eestis on mul kohati raske kohaneda olnud. Ma ei hakka ilmast rääkima, mõtlen eelkõige mentaliteeti.–
Ma tõesti ei arva, et ma oleksin kuidagi parem kui teised eestlased, aga ma tunnetan sageli, et põrkan suhtumise vastu “ah, sa arvad ju, et sa oled parem kui meie”. Ei, ma ei ole parem. Ei parem ega halvem, lihtsalt teistmoodi. Ma olen kosmopoliitsema kogemusega ja ilmselt ka sünnist saati veidi veidrik.
–
Eestlased ei ole veidruste suhtes eriti tolerantsed. Meil on väikese küla mentaliteet, meenub von Trieri film “Dogville”…
Kummaline paralleel, sest selle sümboolse kadeda ja tigeda küla tegevus toimub USAs, Colorados.
Ja just praegu elan ja hingan ma vabalt USAs, Colorados, ühes väikeses mägikülas, ja see mu ümber on kõike muud kui kadeküla. Siinne kogukond on vabatahtlikult moodustunud (peamiselt 60ndate hipiaegadel) ja inimesed on üksteise veidruste suhtes väga sallivad. Sama tunne oli mul New Yorgi linnas: ole, kes oled, kui sa oled valinud siin elamise, siis oled sa üks meie hulgast.
–
Miks ma Eestis sellist ühtehoidmist ei tunneta? Võibolla sellepärast, et väga paljud eestlased ei tunneta Eestis elamist kui vabatahtlikku valikut? Võibolla on nii, et mida rohkem on neid, kellele tundub Eestis elamine kohustus ja sundvalik seniks lokkabki kadedus nende suhtes, kes läinud – kas rikkamasse või päikselisemasse kohta, võibolla isegi nii rikkamasse kui päikselisemasse. Enamasti ei ole minek a hakkama saamine lihtne, aga see võib Eestisse jääjate silmis nii tunduda.
.
Ja just see kadedus on minu meelest suurim takistus tagasi tulla soovijatele.
Suur küsimus on see, kuidas eesti inimesi muuta sallivamaks. Ehk on muutus toimumas, ehk olen ma olnud ise selles muutuses osaline, meie kirjastuse “Minu”-sarja abiga. Ma loodan seda. Aga samas on mul endal raske kadeduse ja mõistmatusega hakkama saada.
Kõige vabam oli mul eesti keeles eestlastele kirjutada oma blogi algus- ja populaarsusaegadel, kui ma ise elasin New Yorgis. Praeguseks on nii, et eelistan kirjutada lastele.
.
Ma saan väga hästi aru, miks president Toomas Hendrik Ilves on valinud USAs elamise. Võimalik, et ta on teinud vigu, aga kindlasti on ta Eestile andud palju. Ja ta on ilmselt väsinud ja haiget saanud sellest kadedusest ja mõistmatusest, mis tema suhtes valitseb.
.
Mida tagasitulijjatele soovitada?
Ajastada tulek koolikatsete ajaks ja suvele, siis on eestlased rõõmsamad.
Leida sõbrad ja tugivõrgustik, hea, kui samamoodi kosmopoliitse kogemusega.
.
Logistilised küsimused pole mind häirinud. Olen kaks korda tagasi kolinud ja pole kusagilt selleks toetust saanud. Ilmselt minu enda hajevil oleku probleem, aga ma ei teadnudki, et sellist tagasituleku raha saaks taotleda.
Kui Eestist minnakse, siis ei tohiks ust kinni lüüa ja sajatada selja taha, et mitte kunagi enam tagasi ei tule. Olen vahel lugenud nende kommentaare, kes Soomest või kusagilt mujalt siia jääjaid parastavad. Eks sama asi oli ka siis, kui mindi venelaste eest sõja eel või ajal. Võibolla siis oli ikka teistmoodi, sest põgeneti – elu oli ohus.
Küllap see tagasitulek on ka väga erinev. Kel endal palju probleeme, see ei leia rahu kusagil ja otsib süüdlasi mingites välistes oludes. Arvan, kes tahab tagasi tulla, see ka saab selle sammuga hakkama.
President Ilves oleks Eestist lahkunud ka siis, kui teda oleks kätel kantud, ja ma saan aru, miks ta ei tunne ennast Eestis enam hästi. Seda teavad kõik ju.
Veel arvan ma, et ei ole need eestlased midagi eriliselt kadedad ega sallimatud, eks mingi % on neid kõikide rahvuste hulgas, üldse kogu inimkonna hulgas.
@ Helle: olete ise ära käinud ja tagasi tulnud?
Ma olen käinud reisimas päris palju, aga alati koju jõudes nii õnnelik olnud, et elan just Eestis. Ja mitte kunagi pole unistanud väljarändamisest.
Olen nous Neemega. Eestlane on kade kui kellelgi teisel laheb paremini. Valja randamine on vaba valik ja iga uhel on oma pohjused. Kuidas ja kus kohas oma elu elada ei peaks olema kellegi teise asi.