Arhiiv kuude lõikes: aprill 2018

“Seltsimees laps” ja meie lapsed

“Seal on üks laps, ja üks Must Mees, kes tahab tema isa medaleid kätte saada ja see Must Mees viis ta ema vangi, ja tüdrukule kukub suur U-täht pähe, aga ta jääb ellu…”

Umbes selline on 6aastase sisututvustus teisele omavanusele.

Käisin täna seda filmi uuesti vaatamas. Mõlemal korral käisin kinos koos lastega, nii omade kui võõrastega. Sisetunne ütles mulle kohe, et see film võiks sobida isegi eelkooliealistele. Küsisin Moonika Siimetsalt veel enne üle, ta arvas, et võib küll (“Kui sa teaks, mis imelikke filme minu vanemad mind vaatama vedasid…”)

Ja siis kõndisime läbi tuulise Tartu tagasi kodu poole, jõudsime just koju…. Jätka lugemist

Tahe või instinkt?

(Fotod: Uue Teatri koduküljelt, Renate Keerd, “Tahe”)

Kiire elu üks meeldiv ja samas segav külg on see, et pole aega teatriarvustusi lugeda. Pileti ostmiseks on siiski mahti ja raha olnud ja siis…

Maandun juba mitmendat korda täiesti valge lehena toolile ja ootan seda maagilist hetke, uude maailma minekut…

Seekord jõudsin lugeda kiirelt teatriseinal rippuvast arvustusest niipalju, et Renate Keerdil polnud etendusel nime ja alles vahetult esika ajaks sai see pandud. “Tahe”.

See jäi mind painama, kui sinna uude maailma sisenesin. Mulle nimelt vääääga meeldib pealkirju panna. Jätka lugemist

Otsin kassihoidjat ja pakun (juunis või augustis) elamist Tartus

Kutsung, ilmselt mõnele kassisõbralikule väliseestlasele! Minu kodus Tartu kesklinna lähistel on vaba pind juunikuus vahemikus 6. kuni 16. juuni…

Ja 23. kuni 30. juuni 2018…

Ja augustis vabalt valitud nädal-kaks alates 6. augustist.

Kui oled huvitatud, siis palun ühendu: epp.petrone@gmail.com. (Ja palun siia seinale sattuvatel ajakirjanikel sellest mitte uudisnuppu teha, igaks juhuks ütlen :).)

Jätka lugemist

Petrone Print trükib ise juurde “Meie Eestit” ja “Naša Estonijat”

Kopeerin siia meie kirjastuse uudiskirja/pressiteate.

Niisiis… 🙂 Meil on heameel teatada, et…

Petrone Print trükib ise juurde “Meie Eestit” ja “Naša Estonijat”

Ülipopulaarseks osutunud, 33 000 eksemplari müünud ja petitsiooni põhjustanud kogupereraamatule tuleb täiendatud-parandatud lisatrükk.

Jätka lugemist

“Oma ema matustele.”

Viimastel päevadel on pidevalt tunne, et elu pole reaalne. Elu ja surma vahel on õhuke kokkuleppeline piir ja samasugune õhuke kokkulepe on normaalse ja ebatavalise vahel.

“Iga kord, kui ma autosse istun, mõtlen, et see võib olla viimast korda.” Niimoodi ütles kord üks mu tuttav kirjanik ühes teoses, ja see oli minu jaoks nii kohutavalt õudne mõtlemine, ja samas kuidagi nii naelapea pihta. Mõni aeg pärast seda avastati tal haigus, ta tuli oma rasketest aegadest küll enamvähem välja, aga see tema õudne lause jäi mulle nagu kleepekas külge. Iga kord, kui liiklusvahendisse istun, siis käib see mul peast korraks läbi: võib olla viimast korda.

See annab elule kummalise pitseri.

SIGNE LAHTEIN. Istus kord autosse… Ja lahkus, 40aastaselt.

Sama vanalt, kui minu ema läks. Jätka lugemist