Arhiiv kuude lõikes: aprill 2018

Kuidas podcaste ehk taskuhäälinguid kuulata?

Kuidas podcaste kuulata? Mu sõber Daki kirjutas pisikese spikri. Lisaks sellele, et neid saab kodulehelt kuulata (www.unejutt.ee ja www.hommikujutt.ee).
Nutitelefonist on üks teine nutikas võimalus ka:
– tõmba enda telefoni mõni taskuhäälingu rakendus (kui sul on iPhone, siis seal on juba olemas rakendus Podcasts) – Overcast, Podcast Addict vms. Võidki otsngusse panna märksõna “podcast”. Või otsida neid, mida siin praegu mainisin.
– Kui rakendus on alla laaditud, siis sisesta selle otsingusse Unejutt ja Hommikujutt, kliki mõlemal puhul “subscribe” ja edaspidi saadki teavituse, kui uus episood on üleval!
Head kuulamist!

PS. Tegime ära ka Facebooki küljed: HOMMIKUJUTT ja UNEJUTT.

Alustasin taskuhäälingut lastele: HOMMIKUJUTT ja UNEJUTT ja otsin lapsi :)

(Avapildil: olen koos Dakiga tema “Naistejuttude” salvestusel, eelmisel sügisel, sealt saingi podcasti-pisiku sisse.)

Nii lahe on :). Esimese hooga on www.hommikujutt.ee saanud suurema hoo sisse, rohkem  osasid üles pandud ja salve saadud. Otsin ka lapsi, Tartus, kes sooviks ca 10minutiliste klippide salvestamisel osaleda. Ühendu epp.petrone@gmail.com ja proovime :).

Hommikujutu funktsioon on lihtne: pane käima ja ajame kuulaja unest üles, võtab ehk kauem kui äratuskella tirin, aga üritame olla meeldivad ja harivad. Tabuteeemasid ei ole, aga vahel võib juhtuda küll, et kutsun vestluskaaslaseid korrale. Eilsel salvestusel nii juhtus. Varsti kuulete.

 

Ja teiseks siis www.unejutt.ee, esimesed lood olen teinud üksi, aga edaspidi on plaanis proovida ka koos lapsega (ahjaa, kõige esimese muinasjutu juures oli mul unes nohisev laps ka). Ka siin on lihtne funktsioon:  viin lapse unedemaale, sealhulgas kombineerides loojutustamist, olgu need siis muinaslood või näiteks mu lapsepõlvelood, ja muidu noore inimese harimist. Peahariduus ja hingeharidus ühekorraga, võiks ehk öelda. Niisugune on plaan.  Jätka lugemist

“Seltsimees laps” ja meie lapsed

“Seal on üks laps, ja üks Must Mees, kes tahab tema isa medaleid kätte saada ja see Must Mees viis ta ema vangi, ja tüdrukule kukub suur U-täht pähe, aga ta jääb ellu…”

Umbes selline on 6aastase sisututvustus teisele omavanusele.

Käisin täna seda filmi uuesti vaatamas. Mõlemal korral käisin kinos koos lastega, nii omade kui võõrastega. Sisetunne ütles mulle kohe, et see film võiks sobida isegi eelkooliealistele. Küsisin Moonika Siimetsalt veel enne üle, ta arvas, et võib küll (“Kui sa teaks, mis imelikke filme minu vanemad mind vaatama vedasid…”)

Ja siis kõndisime läbi tuulise Tartu tagasi kodu poole, jõudsime just koju…. Jätka lugemist

Tahe või instinkt?

(Fotod: Uue Teatri koduküljelt, Renate Keerd, “Tahe”)

Kiire elu üks meeldiv ja samas segav külg on see, et pole aega teatriarvustusi lugeda. Pileti ostmiseks on siiski mahti ja raha olnud ja siis…

Maandun juba mitmendat korda täiesti valge lehena toolile ja ootan seda maagilist hetke, uude maailma minekut…

Seekord jõudsin lugeda kiirelt teatriseinal rippuvast arvustusest niipalju, et Renate Keerdil polnud etendusel nime ja alles vahetult esika ajaks sai see pandud. “Tahe”.

See jäi mind painama, kui sinna uude maailma sisenesin. Mulle nimelt vääääga meeldib pealkirju panna. Jätka lugemist

Pakun (juuli lõpp ja august) suveelamist Tartus

Kutsung, ilmselt mõnele  väliseestlasele! Minu kodus Tartu kesklinna lähistel on vaba pind, võib ühenduda, kui oled huvitatud. epp.petrone@gmail.com. Oleme ise ära maal ega ela seal praegu üldse. (ja kassihoidmise vajadust enam ei ole, see on nüüd uus kuulutus :))

Miinimumaeg välja üürimiseks oleks üks nädal, maksimum saab olla viis nädalat (23.07 kuni augusti lõpp).

Jätka lugemist

Petrone Print trükib ise juurde “Meie Eestit” ja “Naša Estonijat”

Kopeerin siia meie kirjastuse uudiskirja/pressiteate.

Niisiis… 🙂 Meil on heameel teatada, et…

Petrone Print trükib ise juurde “Meie Eestit” ja “Naša Estonijat”

Ülipopulaarseks osutunud, 33 000 eksemplari müünud ja petitsiooni põhjustanud kogupereraamatule tuleb täiendatud-parandatud lisatrükk.

Jätka lugemist

“Oma ema matustele.”

Viimastel päevadel on pidevalt tunne, et elu pole reaalne. Elu ja surma vahel on õhuke kokkuleppeline piir ja samasugune õhuke kokkulepe on normaalse ja ebatavalise vahel.

“Iga kord, kui ma autosse istun, mõtlen, et see võib olla viimast korda.” Niimoodi ütles kord üks mu tuttav kirjanik ühes teoses, ja see oli minu jaoks nii kohutavalt õudne mõtlemine, ja samas kuidagi nii naelapea pihta. Mõni aeg pärast seda avastati tal haigus, ta tuli oma rasketest aegadest küll enamvähem välja, aga see tema õudne lause jäi mulle nagu kleepekas külge. Iga kord, kui liiklusvahendisse istun, siis käib see mul peast korraks läbi: võib olla viimast korda.

See annab elule kummalise pitseri.

SIGNE LAHTEIN. Istus kord autosse… Ja lahkus, 40aastaselt.

Sama vanalt, kui minu ema läks. Jätka lugemist