“Oma ema matustele.”
Viimastel päevadel on pidevalt tunne, et elu pole reaalne. Elu ja surma vahel on õhuke kokkuleppeline piir ja samasugune õhuke kokkulepe on normaalse ja ebatavalise vahel.
“Iga kord, kui ma autosse istun, mõtlen, et see võib olla viimast korda.” Niimoodi ütles kord üks mu tuttav kirjanik ühes teoses, ja see oli minu jaoks nii kohutavalt õudne mõtlemine, ja samas kuidagi nii naelapea pihta. Mõni aeg pärast seda avastati tal haigus, ta tuli oma rasketest aegadest küll enamvähem välja, aga see tema õudne lause jäi mulle nagu kleepekas külge. Iga kord, kui liiklusvahendisse istun, siis käib see mul peast korraks läbi: võib olla viimast korda.
See annab elule kummalise pitseri.
SIGNE LAHTEIN. Istus kord autosse… Ja lahkus, 40aastaselt.
Sama vanalt, kui minu ema läks.
Meil on kõigil mingid kleepekad mälus ja hinges. Mul ei lähe eales meelest üks dialoogikild, kuidas ma läksin oma ema matusepäeva hommikul Tartus Raekoja platsil juuksurisse… “Kas pidulik soeng?” – “Jah, pidulik vist jah,” vastasin ma nõutult. “Matus.” – “Oi, kas noore või vana inimese matus?”
Ja sel hetkel sain ma aru, et minu ema oli noor ja on noor. Ainult 40aastane. Isegi mina oma 20aastases varsaeeas sain aru, et 40 on igal juhul suremiseks noor.
Ja sellest päevast peale hakkasin mina edasi elama teadmisega, et tõenäoliselt olen ma varsti oma ema vanune, ja siis olen ma – tõenäoliselt – vanem kui tema. Tema jääb aga kusagile sinna Marilyn Monroega kokku, nende juurde, kes on igavesti noored.
Tookord ma ei öelnudki juuksurile, et see, kelle matusele ma lähen, on mu ema. Tegelikult ma häbenesin seda teemat jagada, ka ülikoolis ja tööl. Rabelesin mõlemal pool ja tahtsin olla normaalne. Kaks päeva enne oli juba olnud nii kohutav olukord, läksin kooli juurde, oli augusti viimane päev, 7aastane vend tuli kooli pannna. “Kus te siis enne olite, kool algab ju homme?” – “Me polnud kindlad, kus ta elama hakkab. ” Õpetaja jäi mind vaatama. Ma ei tahtnud seletada, miks me seda ei teadnud. Asotsiaalide pere moodi olime, jah… “Ja vabandust, homme ei saa ta kooli tulla.” – “Miks?” – “Ta läheb matusele.” – “Kelle matustele?”
Õpetaja vaatas mind pika pilguga ja ma pidin vastama. “Oma ema matustele.”
Niimoodi algas mu venna elu esimene koolinädal. Oma ema matustega.
Igas peres ja igas hinges on oma traumad. Ja kui kuulen kellegi elust (ja surmast) valusat lugu, siis tulevad enda valusad lood meelde. Lõpuks ei olegi muud kui leppida ja mäletada.
…Signet tundsin ma ka, põgusalt, aga siiski julgen seda öelda, et tundsin, sest ühe ammuse päeva oleme hommikust õhtuni koos veetnud. Oli soe ja naeratav inimene ja soe ja naeratav päev. Ja ma mõtlen, kui raske võib olla ta lähedastel.
Nad isegi ei näinud teda pärast avariiid…?
Mul on intensiivravi osakonnast mitu mälestust. Näiteks see, et tegelikult ei tunnegi sa ruumi sisse astudes kohe ära, millises masinarägastikus see sinu inimene peidus on.
Imelik asi tuli meelde, ma ei võtnud ema viimasele operatsioonile maha jäetud mantlit mitte kunagi välja. See häigi haigla gardeoobi, aastaid hiljemgi veel mõtlesin, et mis sellest on saanud, kuni viskasin žetooni minema.
Ja maal on lakas siiani tema riided alles. Olen mõelnud, et peaks neid vaatama, sorteeerima. Mitte ilmselt isegi äraviskamiseks või edasiandmiseks, aga lihtsalt… iseenda kõnetamiseks.
…On veel mitu põhjust, miks on tunne, et elu on kummaline. Alates imelikust ilmast ja lõpetades inimestevaheliste kokkulepetega, mis ei teki tühjast ega kao tühja, vaid muudavad oma vorme, nii et aina imesta. See on elu, sigrimigri, täis valu ja segadust ja rõõme. Me ei tea, mis on selle õrna piiri taga, seal niiöelda teispoolsususes – võibolla seal on rahu, seal on vabadus valust ja segadusest, võibolla on vabadus rõõmust ka? Kunagi saame teada, mis on sealpool, millised kokkulepped ja reeglid…
Aga seniks elame siin, selles sigrimigris, nii tublilt ja ausalt kui oskame.
Piiblis on kõikidele küsimustele vastused olemas.Tuleb ainult tahta kogu südamega leida sealt tõde ja JUMAL vastab nii,et sa tunned meelerahu ja mõistad ka miks on elu selline nagu see praegu siin maailmas on.
See kiri puudutas, … see oli ilusalt valus ja valusalt ilus … nii nagu see elu on … Jõudu, jaksu, armastust … !
See kiri puudutab, sest on kirjutatud südamest. Minagi olen sõitnud kord oma ema matustele ja oman neid olulisi kibedaid mälestusi, mis ajaga muutuvad leebemaks.
Aga Signe Lahthein oli meiegi kodus väga armastatud saatejuht, kes muutus justkui omainimeseks. Kui Signe meie kõrvalmajja haiglasse toodi, olid minu head soovid ja palved pidevalt temaga. Südamlik kaastunne perekonnale! “Ent nüüd jäävad usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on armastus.”
Kurb, et nii noorelt peavad inimesed seda läbi elama 🙁 kaastunne lähedastele.
Mul on niiii kurb tunne Signe pärast, sügav kaastunne lähedastele.
Miks ta pidi nii varakult lahkuma, ta oli armas ja südamlik inimene.
Kõik me oleme ainulaadsed, igaüks oma eesmärgi ja annetega.
Kunagi rääkisin oma elust ühele sugulasele ja kõndimisest koos Jumalaga ja see kuidas oma lootuse Temale panen. See sugulane küsis vastu, aga kelle peale mina oma lootuse panen?
Lähedaste kaotus on väga raske aga Jumal annab ka jõu sellest läbi minna.
Kõik vastused on Jumala sõnas ja see on parim mis meile antud. Olge julged ja hoitud!
See on nii valus, nii karm reaalsus.
Mina olen sellel aastal matnud oma ema, ühe lähedase lapse ja ema onu, kes oli minu lemmik onu. Ja seda kõike ainult 56 päeva jooksul. Minu ema ei läinud loomuliku teed ja seadusesilmis ei ole see väärt, et seda uurida. Minu palvetele vastati lõpuks nii, et panime selle asja/juhtumi 75 aastaks lukku. Ilmselt ei saa ma rahu…seda lihtsalt ei tule enne kui need kes on ema surma taga on avalikustatud.
Ja kui ma kuulsin Signe õnnetusest…siis hakkas väga halb, sest ta polnud seda ära teeninud. Jälle võetakse kedagi, keda me vajame. Meie ühiskond vajab teda! Jääme leinama!
Väga valus lõõk tervele Eestimaale, me kaotasime oma päikse, oma ingli.
Mina olen kaotanud kokku 4 inimest, sest Signe oli läbi teleekraani minu pereliige…ootasin alati tema tulekut…nautisin tema kohalolekut.
Siiras kaastunne lähedastele, sõpradele, tuttavatele.
See on nii valus, nii karm reaalsus.
ainult 56 päeva jooksul. Minu ema ei läinud loomuliku teed ja seadusesilmis ei ole see väärt, et seda uurida. Minu palvetele vastati lõpuks nii, et panime selle asja/juhtumi 75 aastaks lukku. Ilmselt ei saa ma rahu…seda lihtsalt ei tule enne kui need kes on ema surma taga on avalikustatud.
Ja kui ma kuulsin Signe õnnetusest…siis hakkas väga halb, sest ta polnud seda ära teeninud. Jälle võetakse kedagi, keda me vajame. Meie ühiskond vajab teda! Jääme leinama!
Väga valus lõõk tervele Eestimaale, me kaotasime oma päikse, oma ingli.
Mina olen kaotanud kokku 4 inimest, sest Signe oli läbi teleekraani minu pereliige…ootasin alati tema tulekut…nautisin tema kohalolekut.
Siiras kaastunne lähedastele, sõpradele, tuttavatele.
See kiri puudutas väga valusalt ….. Pisarad lihtsalt voolavad …. Minu ema otsustas ise endalt elu võtta, olles vaid 22 aastane , mina olin tol hetkel 3 aastane. See oli sel hetkel tema valik ja minul on väga kahju et ei saanud temast rohkem mälestusi.
Aga miks juhtuvad sellised asjad inimestega, kes teistele ainult head soovivad ja teevad? Öeldakse ju , et elu on õiglane, aga karm… minul tekib küll küsimus kus on õiglus???
Sügav kaastunne kõigile kes Signet leinavad. Väga kurb, miks juhtuvad sellised asjad inimestega, kes on niivõrd head inimesed 🙁
Signe perele tunnen südamest kaasa. Eriti lastele jäid oma emast ilma. Olin ka väga noor kui Ema suri. Minu Ema suri 38 aastaselt. Praeguseks olen 28 aga ikka teeb haiget et pole kedagi Emaks kutsuda nüüdseks olen ise 4 kordne Ema
Väga puudutav teema, pigem mõelda ja pidada lugu oma lähedastest. Olla kuuldel või kuulata, mida ütleb lähedase suu.
Tunnen Signe perele kaasa…Kahju ,et lapsekesed jäivad ilma emakesest ,kes väga hooliv ja armastav…Ei tea miks juhtuvad sellised asjad inimestega, kes teistele ainult head soovivad ja teevad? Öeldakse , et elu on õiglane ja karm… Mul tekib küll küsimus ,et miks küll nii ,et kes teistele head teevad sattuvad ise õnnetustesse!
Sinu poolt kirjutatu pani mind mõtlema, mida oma rabelemisega saavutada tahan? Kas tõesti seda, et mu lapsed peaksid mind 40aastaselt matma? Kindlasti mitte!