“Seltsimees laps” ja meie lapsed

“Seal on üks laps, ja üks Must Mees, kes tahab tema isa medaleid kätte saada ja see Must Mees viis ta ema vangi, ja tüdrukule kukub suur U-täht pähe, aga ta jääb ellu…”

Umbes selline on 6aastase sisututvustus teisele omavanusele.

Käisin täna seda filmi uuesti vaatamas. Mõlemal korral käisin kinos koos lastega, nii omade kui võõrastega. Sisetunne ütles mulle kohe, et see film võiks sobida isegi eelkooliealistele. Küsisin Moonika Siimetsalt veel enne üle, ta arvas, et võib küll (“Kui sa teaks, mis imelikke filme minu vanemad mind vaatama vedasid…”)

Ja siis kõndisime läbi tuulise Tartu tagasi kodu poole, jõudsime just koju….

Kolm last vanuses 5-8 olid meiega täna. Tulid vaatama oma “Musta Mehe filmi”. Nad ei saanud vene keelest aru, nii et mõni koht jäi neile kindlasti segaseks, näiteks Stalini surm (mõtlesin pärast, kas oleks võinud see surm olla markeeritud ka eesti keeles… lapsed ju subtiitreid ei loe…), aga nad said aru peamisest.

Sellest, et alati tasub uskuda ja loota.

Film oli nende sõnul “natuke kurb ja natuke naljakas”.

“Mis seal naljakat oli?” küsisin ma.

“Kuidas vanaema ja vanaisa öösel tantsisid,” vastasid nad.

“Kas te saite aru, miks ema vangi viidi?”

“Sest… sest siis oli nõuka-aeg.”

Nojah, see on päris hea vastus… Sest paremat ei olegi, iga konkreetsema seletuse taga oleks uus miks ja lõpuks jõuaks ikkagi ummikusse: “aeg oli selline”… Iga ajal on oma segadused ja mured, tänapäeval elavad Eestimaa nurkades lapsed, kellel ema või isa (või mõlemad) välismaale tööle käivad ja kõigele sellele pole lihtsat seletust. Nii, nagu filmis arvab väike Leelo pikalt, et ema viidi ära, sest ta oli paha laps, ja isa taipab lõpuks oma leinast välja vaadata ja lapsele ütelda: “Muidugi mitte sellepärast.”

“Aga miks siis?” küsib väike Leelo. “Miks ta ära viidi?”

Pöörasin täna spetsiaalselt tähelepanu, kas filmis on selline küsimus, “Miks?” Ja kas on vastus.

Vastust ei ole. On pikk paus.

Ja nii ongi õige mu meelest. Elamise osa on kogeda neid valu täis “miksisid”, millele täpset vastust pole, ja vastuseks saabki “uskuda, loota ja armastada”, isegi andestada. Minu meelest on selle filmi laiem vastus just see.

Ja just seetõttu on see film maailmaklassika potentsiaaliga. Näiteks “Tuulepealset maad” ei taha ma uuesti vaadata, mulle justkui meeldis, aga samas ei soovi ma uuesti seda kogeda, mul on meeles see rusuvus – see on ajaloolise tõe tutvustuse film, aga mitte humanistliku helguseni jõudja. Moonika film jõuab helguseni, ja paradoksaalsel moel loob helguse ja paine ühekorraga, sest, Kahlil Gibrani ainetel sõnu seades: vaid painega uuristades on, kuhu helgust kallata.

…Ja meie seltskonnas oli täna minu tädi, Leelo Tungla kursusekaaslane ja sõbranna. “Leelo rääkis ikka meile neid tädi Anne lugusid, see oli tal üks värvikas tädi…” ja “Eks Leelo ikka mainis, et ema oli ära viidud, selles polnud midagi väga imelikku, eks meil paljudel oli keegi ära viidud…”

Leelotungal, see erilise nimega eriline naine. Kuulsin täna tädi kaudu rohkem ka Leelo emast. Just ema oli märganud tema annet ja julgustanud kirjutama. Ja ema enda memuaarid on ka olemas, ERM-i arhiivis.

…Nii et kui me läbi tuule koju rühkimsime, siis saime lastele rääkida: tädi Helle on sellesama filmi-Leelo kirjutanud päris-Leelo kursuseõde, aga mina, vaat mina tean seda naist, kes selle filmi tegi! Selle, kes pani tööle väga palju inimesi ja tegi oma unistuse teoks. (“Kas tuhat inimest?” – “Võibolla isegi rohkem!”)

Mul on olnud õnne elus kohata palju erilisi inimesi ja mitmeid  neid ka õrnas eas, teekonna alguses. Moonika Siimetsaga sain ma tuttavaks siis, kui ta oli umbes 14aastane. On mingi hetk, mis mind millegipärast alati südames härdaks teeb: me istusime Toomemäe mänguväljakul, lastele mõeldud rajatise tipus, päike loojus, oli suvi, ja me rääkisime tähtsatest asjadest. Mina olin siis 19, ma arvan. Ka hiljem viis elu meid vahel kohati kokku, ükskord tahtis Moonika minust filmi teha (Indiasse kaasa tulla), aga ei saanud rahastust, ja siis tahtis ta Petrone Printis teha Leida Laiusest raamatut, aga ei saanud rahastust. Oli otsingute aeg.

…Pärast esimest korda “Seltsimees lapse” vaatamist ma mõtlesin, et kas ja mida küll kirjutada. Me pole Moonikaga igapäevased sõbrad, oh ei, aga tegelikult on ta mulle nii oluline olnud. Ja kas ma peaks sellest kirjutama? Kas mingid lood ja hetked peaks olema saladuseks?

Aga las nad olla välja öeldud. Me oleme kõik üks kogukond, pisike Eesti, me oleme kõik kõigiga seotud, vahel mõne vahemehe kaudu ja vahel päris otseselt.

Mingil hetkel kadus Moonika mu radarilt enamvähem  ära, aga tegelikult ma teadsin, kuhu ta kadus, ta oli ju öelnud, et tegeleb “Seltsimees lapsega”. Ta asus unistama suurelt.

See oli mitu, mitu aastat tagasi. Filmide tegemine on ju aeglane protsess ja nii palju võib valesti minna… Mul on nii hea meel, et sellel filmil vedas. Nii, nagu Leelole kukkus just U-täht pähe ja ta jäi ellu. (Selline jabur lugu, tõestisündinud. U-täht kukkus, keeras end läbi õhu ja maandus õnnelikult, tehes eesti kultuurile teene.)

Täna uuesti vaadates oskasin juba rohkem nautida detaile. Vana puu, see on muidugi Kruusementi “Kevade”, ja vähemalt kahes kohas tekitas muusika nii tugeva “Kevade”-tunde.

“Totoro”-tunnet oli muusikas ka. (Ja selles vanas väärikas puus.) See puu, üks peategelasi, samamoodi nagu taevas ja hein ja päike…

Jätkan südaöösel. Kuulasin ära Moonika jutu “Plekktrummis” ja sain teada, et orkestreeritud filmimuusikat pole Eestis salvestatud  alates 1970ndatest, niisugune kallis luksus on see ja sai võimalikuks tänu Eesti 100 filmirahastuse konkursivõitudele. Sain teada, et Moonika tahis kunagi saada maalikunstnikuks, seda ma ei mäletanud, aga see sobib nii hästi pilti.

Näiteks ema äraviimise stseeni lõpukaader. Kõik on hall, see ongi nagu mustvalge (hallvalge) film, täiesti lootusetu. On vaid üks värvilaik. Meelespeasinine mantel.

Ma ei tea, kuidas see mantel leiti ja kas see konkreetne stseen oli lihtsalt vedamine või teadlik mäng (ilmselt üks kasvas teiseks)… Helesinine on lootuse ja usu värv, aga jah, just see konkreetne toon, see on ju meie keeles meelespea-lill. Äraunustamind-lill.

Neid värvilisi emotsioone on seal veel palju.

Aga väsisin nüüd ära… lisan ehk homme veel.

Üks mõte ““Seltsimees laps” ja meie lapsed

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.