Arhiiv kuude lõikes: juuni 2018

Veel “Minu Muhumaast”, ja “Hästijätust” ka

Eilse Muhumaa-muljetamise juurde kaks mõtet veel.

Esiteks: kas ma peaks end kuidagi nn süüdi tundma, sest mina olin see inimene, kes Katrinilt selle teksti tellis?

Mul on kummalised meeleolud. Ma arvan, et küsimus “Kas Katrin ja ta ema saavad veel Muhumaal poes käia?” ei ole tegelikult päevakorral. Saavad ikka. Andrei Hvostovi tsiteerides, kõik harjuvad sellega ära, et sa üritad olla hea kirjanik, mitte hea inimene.

Kui mul on mingi muremõte, siis see, et ega Katrin äkki oma materjali nüüd ära ei kulutanud… Minu jaoks oli mitu antud raamatu hoovust väärt veel suuremaks kirjutamist. Jätka lugemist

“Minu Muhumaa”, Katrin Pauts, ja üks (veel) vastuseta küsimus

Lugesin Katrini raamatut “Minu Muhumaa” ja sinna otsa kohe Mae blogiposti.

Maed häirisid kordused, mind mitte. Minu meelest oli kogu see Muhu-raamat just niimoodi kordusi lubavalt komponeeritud: see oli rütmiline, sama loo ülejutustamine, iga peatükiga tuumale lähemale jõudev.

…Minu jaoks jäi tuum küll päris lõpuni avamata.

“Ema, miks me ikkagi siia elama jäime?”

See küsimus jäi esitamata. Ma ootasin seda! Ootasin ema vastust. See oleks pidanud minu meelest tulema, näiteks pärast viimast peatükki, enne epiloogi. Jätka lugemist

Minu suvelugemise soovitused :)

(Kirjutasin selle loo Petrone Printi uudiskirja jaoks. 🙂

Ilusat suve hakku! Soovitan selleks suveks meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita…

Kes pole veel lugenud aastaid tagasi ilmunud “Minu Gruusiat” või kes on seda kord lugenud-nautinud, võtke teadmiseks, et meil ilmus epiloogiga värske väljalase. Midagi on Dagmar Raudami lõunamaistes geenides (millest ta ka ise seekord kirjutab) erakordselt helget. Dagmar uurib oma geenide saladust, aga siiani on lahendamata saladus: miks Gruusia ja Eesti teineteist nii väga armastavad? Raamat on tõeline “heaolu-lugemine”, kuigi sees on ka pisarakohti (näiteks lapsendamise teema…).

Samasugused ülivõrdes sõnad minult ka “Minu Alaska” puhul. Manni lood võlusid mind juba sel ajal, kui olemas polnud isegi mitte Petrone Prindi kirjastust, oli vaid üks blogiv südi tüdruk Mann ja tema Alaska-seiklused. Raamat (üks „Minu” sarja esimesi) on olnud minu number üks soovitus, kui keegi küsib kingisoovitust oma teismelisele sugulasele või oma vanavanavanaemale. “Minu Alaska” koerte ja iseenda taltsutamise lugu sobib tõesti kõigile vanustele, selleks ei pea olema koeraarmastaja (aga koeraarmastajatele sobib see kohe eriti-eriti).

Nüüd on siis väljas uus, epiloogiga trükk. Vahepeal on meie kõigi elus möödunud 12 aastat ja Mann on kasvanud suureks, tunda saanud eluraskusi, järele proovinud planeedi Maa ja armastuse külgetõmbeseadused ning jõudnud oma eluga… kusagile hoopis omamoodi kohta, peaaegu et teisele planeedile. Kuhu? Las see olla saladus kuni raamatu avamiseni. Jätka lugemist