(Kirjutasin selle loo Petrone Printi uudiskirja jaoks. 🙂
Ilusat suve hakku! Soovitan selleks suveks meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita…
Kes pole veel lugenud aastaid tagasi ilmunud “Minu Gruusiat” või kes on seda kord lugenud-nautinud, võtke teadmiseks, et meil ilmus epiloogiga värske väljalase. Midagi on Dagmar Raudami lõunamaistes geenides (millest ta ka ise seekord kirjutab) erakordselt helget. Dagmar uurib oma geenide saladust, aga siiani on lahendamata saladus: miks Gruusia ja Eesti teineteist nii väga armastavad? Raamat on tõeline “heaolu-lugemine”, kuigi sees on ka pisarakohti (näiteks lapsendamise teema…).
Samasugused ülivõrdes sõnad minult ka “Minu Alaska” puhul. Manni lood võlusid mind juba sel ajal, kui olemas polnud isegi mitte Petrone Prindi kirjastust, oli vaid üks blogiv südi tüdruk Mann ja tema Alaska-seiklused. 
Raamat (üks „Minu” sarja esimesi) on olnud minu number üks soovitus, kui keegi küsib kingisoovitust oma teismelisele sugulasele või oma vanavanavanaemale. “Minu Alaska” koerte ja iseenda taltsutamise lugu sobib tõesti kõigile vanustele, selleks ei pea olema koeraarmastaja (aga koeraarmastajatele sobib see kohe eriti-eriti).
Nüüd on siis väljas uus, epiloogiga trükk. Vahepeal on meie kõigi elus möödunud 12 aastat ja Mann on kasvanud suureks, tunda saanud eluraskusi, järele proovinud planeedi Maa ja armastuse külgetõmbeseadused ning jõudnud oma eluga… kusagile hoopis omamoodi kohta, peaaegu et teisele planeedile. Kuhu? Las see olla saladus kuni raamatu avamiseni.
Soovitan Manni seiklusi nii lugemiseks kui ka ĂĽlelugemiseks igale vanuserĂĽhmale.
***
Mäletan seda imelist päikselist päeva Paide arvamusfestivalil mõni aasta tagasi, kui tegime juturingi eesti rahva kangelastest ja Mart Laar ütles: “Kahju, et eestlased ei julge või ei taipa oma võimalikke kangelasi suureks kirjutada.” Me saime (ja saame ka tulevikus) innustust: tõepoolest, on aeg kirjutada lugusid, mida on lihtne ja mõnus lugeda ja mille abil saab teada seda, mismoodi elas kunagi… näiteks Ivo Schenkenberg, seesama “pistoda alati vööl” ja “mitu korda ma pean ühte ja sama meest tapma”, eestlaste väe pealik Liivi sõja aegses Tallinnas.
Arvo Valtoni lühiromaan “Üks päev Ivo Schenkenbergi elust” spekuleerib teemal, kas Ivo võis olla eestlane ja kas tal võis olla eesti verd järeltulija. Milline oli sõjapealiku elu, milline oli naiste elu (sest naisi ja armasust on siin lehekülgedel küllaga, hõng on “Viimse reliikvia” poole), milline võis olla Liivimaa Henrik ja kuidas suhtus toonane prominent Ivo kroonikusse…
Raamatut soovitan kõigile, kes tahavad ajalugu tundma õppida mõnusal moel. Sobib ka noortele (nagu kõik teisedki raamatud, mida siin soovitan).
Kujutage ette, et te ei saa aru, millises meilis või telefonikõnes suhtleb sinuga inimene ja millises arvuti. Võimalik, et inimest teesklev arvuti on teile elus ka päriselt ette jäänud… P. Z. Reizini põnevik “Õ.N.N.” on huvitav ja naljakas ja romantiline lugemine, aga omal moel ka hirmutav, sest see ei olegi ehk ulme, see on ehk olevik ja lähitulevik?
Lühidalt öeldes: hiljuti meessõbra poolt maha jäetud peategelanna testib ja treenib oma palgatööna ühte arvutiprogrammi. Arvutiprogramm aga tegeleb igal hetkel keskkonna analüüsimisega ja hakkab peategelannale vastuteenet tegema – talle ilmavõrgust uut meest otsima… Kas armastuse leidmine on juhus või tasubki see asi analüüsiva masina hoolde anda?
Raamat on ehk rohkem naistekas kui mu teised soovitused, aga samas sobib ka moodsale mehele!
Siiri Sisaski raamat “Hästijätt” on siinsest nimekirjast ehk kõige tõsisem. Samas sobib see suvelugemiseks just seepärast, et räägib kõige olulisemast ja tõsisemast teemast üldse: meie juurtest. Suvel saab ikka igaüks ürgsete maajõududega ühendust. Siiri elab maal, metsas, kõnnib looduses, koob mälupiltide vaipa omaenda ja oma vanaema meenutuste abiga. Seikluseid on kirja pandud nii vanaema sulest (näiteks kurikuulsa Tallinna märtsipommitamise üleelamine) kui ka Siiri sulest (näiteks äraeksimine lapsepõlves läbi tormi kooli minnes)…
Üllatavalt helgelt suudab Siiri kujutada ka vanaema surivoodil toimunud dialooge. Kui keegi kunagi surma kartnud on, siis võimalik, et see raamat aitab mõista seda, et igal pool on alati jätkuvad elumustrid.
***
Aga lastele? Neile soovitan ma omaenda sulest raamatut “Meie Eesti”. Sobiv iga on eelkooliealised kuni umbes 12. eluaastat, tüdrukud ja poisid, Eesti elu ja ajalugu tutvustavad dialoog-tekstid on lühikesed, humoorikad ja harivad, arvatavasti vahel ka salvavad ja mõtlemapanevad. Miks on vaja paraadil tankidega uhkustada ja miks metsavennad pidid metsas elama? Aga loodetavasti on ka helget, positiivset patriotismi siin lehekülgedel piisavalt. Olen kuulnud, et lapsed juba ootavad metsa ja aasale minekut tänu nii mõnelegi killule, mis selle raamatu lehekülgedelt pärit.
See raamat on olemas ka vene keeles ja eestikeelse juurde käib ka töövihik.
Kes aga lugemisest ära väsib, sellele soovitan vana armast jutukuulamist: ma olen asunud koos lastega tegema lastele juturaadiot. Hommikusest meeleolust on kantud “Hommikujutt” ja magamaminekuks on mõnus kaaslane “Unejutt”.
Head lugemist, head kuulamist ja head suve!
Epp Petrone