Arhiiv kuude lõikes: juuli 2018

Kes on Mae Lender?

Kes on Mae Lender?
Kuidas ta minu ellu tuli?
Ma pean tunnistama, et ei mäleta seda hetke. Kohe meenub küll see, et juba üsna “Minu…” sarja hakul sattusin ma Maega kirjutama. Tegelikult on tema nimi Reelika. Ta ema oli kolinud Taani ja ta pakkus, et kirjutab ema loo põhjal raamatu „Minu Taani”. Me ei ole ju tavaliselt selliste asjadega päri, igaüks kirjutagu ikka ise oma lugu, samas, miski Mae kirjapruugis oli nii helge ja selge ja mõnus, ja nõnda saigi käed löödud.
Ma ei kahetse. Taani raamat on täis seda mõnusat hubast Maelikku hygge´t.
Ja seda on vist küll igas lauses, mille Mae kirjutada võtab. (Meie jaoks on ta ikka Mae, kirjastuse koosolekul räägime alati Maest, ja kui vahel saan postkasti kirja, kuhu alla on kirjutanud keegi Reelika või Rellu, siis ma imestan hetkeks, et kes see veel on…)
Ühesõnaga, ma olen fänn. Ma tean, et kui ma internetis midagi turvalist ja mõnusat vajan, siis lähen vaatan „Mae maailma” raamatu- ja teatriblogisse, sealne doos (enese)irooniast, tundlikkusest ja tolerantsusest on just paras. Minu meelest on Mae end tasapisi eesti lugejarahva südamesse kirjutanud. Kui Maele üleüldse midagi ette heita, siis seda, et ta ei ole ealeski liialt terav ja skandaalne, temas on lapselikkust ja pehmust. Samas, kuidas saaks seda ette heita?
…Nii et kui „Minu Hiiumaa” trükki läks, ei lugenud ma seda raamatut failina, sest ma teadsin juba ammu, et Maed saab usaldada (Ta on vahepeal ju ka mitu romaani avaldanud ja on ka meie kirjastuses toimetajana aidanud tulla mitmel raamatul!). Mulle meeldib pikutada heleda taeva all ja lugeda paberilt. Seda just äsja tegingi, „Minu Hiiumaa” viimane leht on läbitud, võtan ette märksõnad, mis lugedes mu sees sündisid.
NN VÕÕRAVIHA. Mae on muidugi ka „Minu Muhumaad” oma raamatublogis arutada jõudnud ja nüüd saan ma paremini aru sellest, mida ta mõtles. Meil kõigil on see võimalus võrrelda: need on kaks saart, kaks sisse tulnud naist (Katrini Muhumaal oli sissetulijaks tegelikult küll ta ema, samas ühe põlvkonnaga ei muutu ju veel midagi, vaja olla seitse põlve kirikuaia haudasid, et sind saarel veidike omaks võetaks :)). Ka Mae lugudes on sees seesama võõraviha… siitki leiab ära solgitud kaevu ja leiab sitasõja. Samas! Mae sule all on need hirmsad lood anekdootideks muutunud! Hiiu huumor ja Mae enda olemus, eksole, samas võõraid ei võeta omaks, see on seesama lugu. Jätka lugemist

Suvelugemise soovitused meie kirjastuse vanematest raamatutest

Heake küll! Võtan palvel sabast ja soovitan suvelugemist meie kirjastuse vanematest raamatutest. (Vabandan kõigi nende raamatute ees, mis soovitusest välja jäävad :).)

Minu India”. See on endiselt üks mu lemmikuid, ja mitte ainult sellepärast, et India kogu oma kentsaka hullusega mind võlub. Mulle meeldib see, mismoodi Eeva “Minu Indias” dialoogi tulistab, mismoodi ta tegelasi märkab ja kirjeldab oma absurdimaigulise huumoriga. Olen rahul, et me Eevaga omal ajal lepingu sõlmisime kohe ta reisi hakul, võtsime riski ja võimaldasime tal seal elada oma elu, pastakas kõrva taga ja märkmik taskus. Ta pani käigu pealt kirja, mida läbi elas, ja tulemuseks on mahlakas tekst. 

Vabandan, et keeletoimetaja kogemata mõned vead sisse jättis. Kui raamat trükist tuli, siis see tõesti häiris mind, aga nüüd mõtlen, et need vead – ühes kohas näiteks on duši asemel kirjutatud tušš – on ka omamoodi “India stiil”. Sa ei pea olema perfektne selleks, et olla huvitav.  Jätka lugemist

Suvelugemise soovitused meie kirjastusest, juulikuuks

Ilusat suve jätku! Kes mäletab, soovitasin juunikuus meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita. Ja nüüd tuleb soovituste teine osa.

Paljud meist käivad suvel raamatupoes või raamatukogus ja tulevad sealt täis kottidega, sest puhkuse osaks on thriller-maailmadesse sisenemine. Ka meie oleme oma osa andnud, et neid maailmu eesti kultuuriruumi juurde tekitada. Emotsionaalselt haaravad, justkui ristsõna-mõistatused, äraarvamismängud.

Selle mängu reeglid on selged: kaasahaarav tegevus esimestest lehekülgedest saati, põnev jutustajahääl, omapärane olukord, võimatuna tunduv mõrv või vahelduseks mõni muu kuritegu… kas poole peal või lõpu eel saabub mõni ahhetama panev sisupööre ja kindlasti ootab lõpulehekülgedel üks või mitu üllatust, kus selgub, et kuigi lugeja oli oma arust kõik võimalikud inimesed peas ära kahtlustanud, oli siiski keegi kahtluse alt kõrvale jäänud. Klassikalise krimka kohaselt on see keegi olnud tegelaste hulgas algusest peale. Jätka lugemist