Kes on Mae Lender?

Kes on Mae Lender?
Kuidas ta minu ellu tuli?
Ma pean tunnistama, et ei mäleta seda hetke. Kohe meenub küll see, et juba üsna “Minu…” sarja hakul sattusin ma Maega kirjutama. Tegelikult on tema nimi Reelika. Ta ema oli kolinud Taani ja ta pakkus, et kirjutab ema loo põhjal raamatu „Minu Taani”. Me ei ole ju tavaliselt selliste asjadega päri, igaüks kirjutagu ikka ise oma lugu, samas, miski Mae kirjapruugis oli nii helge ja selge ja mõnus, ja nõnda saigi käed löödud.
Ma ei kahetse. Taani raamat on täis seda mõnusat hubast Maelikku hygge´t.
Ja seda on vist küll igas lauses, mille Mae kirjutada võtab. (Meie jaoks on ta ikka Mae, kirjastuse koosolekul räägime alati Maest, ja kui vahel saan postkasti kirja, kuhu alla on kirjutanud keegi Reelika või Rellu, siis ma imestan hetkeks, et kes see veel on…)
Ühesõnaga, ma olen fänn. Ma tean, et kui ma internetis midagi turvalist ja mõnusat vajan, siis lähen vaatan „Mae maailma” raamatu- ja teatriblogisse, sealne doos (enese)irooniast, tundlikkusest ja tolerantsusest on just paras. Minu meelest on Mae end tasapisi eesti lugejarahva südamesse kirjutanud. Kui Maele üleüldse midagi ette heita, siis seda, et ta ei ole ealeski liialt terav ja skandaalne, temas on lapselikkust ja pehmust. Samas, kuidas saaks seda ette heita?
…Nii et kui „Minu Hiiumaa” trükki läks, ei lugenud ma seda raamatut failina, sest ma teadsin juba ammu, et Maed saab usaldada (Ta on vahepeal ju ka mitu romaani avaldanud ja on ka meie kirjastuses toimetajana aidanud tulla mitmel raamatul!). Mulle meeldib pikutada heleda taeva all ja lugeda paberilt. Seda just äsja tegingi, „Minu Hiiumaa” viimane leht on läbitud, võtan ette märksõnad, mis lugedes mu sees sündisid.
NN VÕÕRAVIHA. Mae on muidugi ka „Minu Muhumaad” oma raamatublogis arutada jõudnud ja nüüd saan ma paremini aru sellest, mida ta mõtles. Meil kõigil on see võimalus võrrelda: need on kaks saart, kaks sisse tulnud naist (Katrini Muhumaal oli sissetulijaks tegelikult küll ta ema, samas ühe põlvkonnaga ei muutu ju veel midagi, vaja olla seitse põlve kirikuaia haudasid, et sind saarel veidike omaks võetaks :)). Ka Mae lugudes on sees seesama võõraviha… siitki leiab ära solgitud kaevu ja leiab sitasõja. Samas! Mae sule all on need hirmsad lood anekdootideks muutunud! Hiiu huumor ja Mae enda olemus, eksole, samas võõraid ei võeta omaks, see on seesama lugu.
Minu meelest pole vaja valida, kumma lähenemine on „parem”. Kogu see sari on ju mõeldud isiklike mosaiikide sarjana. Need on kaks isiksust ja olgem lihtsalt tänulikud, et nad on olnud nõus oma maailmakogemust meiega jagama. Katrini kogemus on kui põhjamaine noir, Mae mõjub vahemeremaisemalt.
33. ELUAASTA. Muide, see ei tule vaid Piiblist, Mae, olgu öeldud. No näiteks Aleksander Suur suri samas vanuses. Igatahes see „väike surm” ja elukriis on meil paljudel, jaa. (Mina näiteks asutasin Petrone Printi.) Imetlen, kui elegantse kergemeelsusega on Mae enda 33. eluaasta kriisi paberil lahendanud. Faktid on ju kurvad, toimus abielulahutus ja enese üles ehitamine.
Imetlen ka seda (kuigi lugejana ajas vahepeal närvi ka), kuidas on Mae enda eraelu õrna tapeedina hoidnud. Mis, kus, kuidas? Need vastused on ridade vahel. Ametlikult saab ikka Hiiumaa ja hiidlaste lugu lugeda. Ja üks peategelane on keegi Tõnis ja tema kentsakas kuppelmaja ning karjamõis. Ise peate kokku viima, mis, kus, kes ja kuidas siis Mae elus juhtus sel va 33. eluaastal…
SÕNADE VAHELEJÄTMISEST. Kas olete kogenud, et on autorid, kelle sõnu ja ridu ei tohi vahele jätta, sest võib mõne tera maha magada? Ja samas on autorid, keda saab rahumeeli lugeda diagonaalis ja nautida niilugemist, sest reeglid on selged, üllatusi pole.
Mae on kindlasti see esimene.
Ja vahel on isegi nii, et mõne koha peab teist korda üle lugema, sest tera all on ka teine tera :).
LOODUSKIRJELDUSED. Nii, nende osas olen ma juba ammu tahtnud teistelt inimestelt arvamust küsida… Minul on kompleks, et keegi ei taha neid lugeda. Pole me enam Tammsaare-aegades, lugejad on pealiskaudsed ja kui näevad saabumas looduslüürika lauseid ja lõike, siis kipuvad üle hüppama…
Seda ma kardan. Ja ma olen ise neid nii endalt kui teistelt vähemaks toimetanud (no näiteks Justin Petronel oleks raamatud veerandi võrra paksemad, kui kõik ta looduskirjeldused oleks sisse jäänud…) Kas ma olen teinud vea? Mhm?
Mae Hiiumaa tekstis on julgelt sees looduslüürikat. Üks peatükk, kui mitte rohkemgi, olid just sellised, loodust täis ja tundeid täis, mida see loodus tekitab.
Ja ma lamasin omaenda Seto hoovis ja mõtlesin: ma tean ju nii täpselt, mida sa mõtled, kui sa nii kirjutad. Miks mina küll arvan, et tuleb kirjutada dialooge ja portreesid inimestest, ja et see, mis on minu ja looduse vahel, ei huvita teisi?
(Mul ei ole vastust.)
…JA INIMESED. Minu maitse järgi olid rohkem need naabrimemmede portreed, keel-põses kirja pandud karakterid.
Huvitav, Mae, kas sa arvestasid sellega, et naabrimemmed ei loe internetti ja raamatuid?
Tahaks saada jätkulugu sellele, kuidas sul selle naabri-Ainoga nüüd edasi läheb…
Ja ilmselt ma ka saan selle loo! Varem või hiljem.
Sest üks asi, mis kindel, Mae kirjutab edasi.
Sest: Mae Lender on kirjanik.
(Vastus postituse alguses esitatud küsimusele :)).

6 mõtet “Kes on Mae Lender?

  1. Annemai

    Huvitav. Minule on paljud arvustused ja tekstid tema blogis jätnud temast ülbiku mulje.

  2. siidivend

    Ma püüan selle Minu Hiiumaa mingil hetkel läbi lugeda aga ma ei usu, et keegi Douglas Wells`ist paremini oskab seda saart lahti rääkida. Ikkagi SUURE RIIGI elaniku arvamus väikese saare elanike kohta. Olen mandrimees, kes on 40 aastat Hiiumaal elanud. Hiidlaseks (saarlaseks, muhukaks …) sünnitakse ja ma olen kõik selle “võõrviha” mitmel korral läbi elanud. Ei midagi erilist! Ma ei saa aru neist, kes tulevad ja hakkavad OMA tahtmist peale suruma. Alguses olete külas, hiljem naabriks – nii käituge ja ärge kurtke maailmale nagu venelased – miks te mind ei armasta!? Ei ole põhjust nagu … Päikest …

  3. Eveliis

    Hehh. Huvitav, et ta kellelegi suudab ülbiku mulje jätta. Mina fännan täiega Mae/Reelika blogi ja loen seda siis kui vajan doosi intelligentset huumorit ja kriitikat. Fänn. Täiega.
    Ma ei ole lugenud paljusid “Minu” raamatuid, kuid “Minu Taani” on vaieldamatult üks minu lemmikuid. Hästi muhe ja mõnus lugemine, annab edasi taanlaste olemuse ja avas Taani minu jaoks hoopis teisest nurgast. Hygge nurgast.
    Nüüd ei jõua oodata kuna Hiiumaa raamatu kätte saan võetud ja läbi loetud. Usun, et on Maelikult hää

  4. isehakanu

    Lugesin läbi ja ei leidnud seda võõraviha sealt. Kaevu reostamine ja sitasõda selles kontekstis nii ei mõjunud. Ise ka Hiiumaale üle kümne aasta tagasi tulnuna ei leia seda ka kohapeal. Ehk on eitusfaasiga veel tegemist… Meeldis Mae suhtumine, et kuna ei ole kuute põlvkonda esivanemaid kirikaias siis võib vabalt võtta sest niikuinii ei tunnistata hiidlaseks ja polegi vaja. Arvan ise sama moodi – siia kas sünnitakse või tullakse praamiga. Ja kui oled praamiga tulnud, siis selleks sa jääd ja niikuinii ei saa sinna midagi parata.

  5. Keegi

    Mulle on Mae blogist eriliselt ebameeldiva kibestunud vanamuti mulje jätnud, kas see 33. eluaasta oli tal hiljuti?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.