Arhiiv kuude lõikes: august 2018

“Minu”… lugudest ja külast

Miks me seda teeme? Miks me kirjastusena paneme autoreid (või siis küsimus autoritele: miks me paneme iseend) selle köie peale kõndima: hoida tasakaalu on keeruline, ühel poolel on vajadus jutustada lugu, luua karaktereid, olla siiras, jõuda läbi selle loo lähemale iseendani… aga teisel pool on inimesed. Iga raamatus (taas)loodud karakter on ju ka päriselt olemas. Ja igaühel on oma arvamus iseendast ja oma arvamus sellest külast, mida kirjutaja on kirjeldada võtnud.
„Küla” all mõtlen ma siinkohal nii küla, linna, saart, riiki kui kas või kontinenti. Olenevalt raamatust.
Olen ise need valud üle elanud siis, kui ma olin populaarne USA-teemaline blogija ja kui teised väliseestlased mu blogi leidsid. Kes mina selline olen, et olen võtnud endale õiguse Ameerikast teistele kirjutada? Miks just mina?
Eks neid õigusi olegi mitu tükki. Minul on õigus kirjutada, teistel on õigus kritiseerida ja puudutatud olla. Neil on muidugi ka õigus ise oma versioon kirjutada, ja neil on samas õigus öelda, et nad ei taha ise kirjutada. Neil on õigus lugeda (välja tekstist, mida iganes nad soovivad), on õigus pooleli jätta, on õigus teistele oma sõnadega ümber jutustada.
Nii käib tasakaaluotsimine erinevate õigusetuulte vahel.
Minule on andnud pidepunkti neis eri tuultes see teadmine, et tuleb vaadata kaugele. Öeldakse, et köiel kõndija ei kuku maha siis, kui ta selle oskuse kätte saab.
Ja kaugel, seal on tuleviku lugejad. Ka neil on oma õigus: teada saada, mis elu me siin selles kümnendis elasime. Usun, et kui kirjanik kirjutab siiralt ja mitte takerdudes oleviku takistajatesse (et kellele meeldida või kellele ära teha või kellele mitte ära teha), siis ta saab kirja niiöelda oma loo oma häälega, ja just see on kõige olulisem, sedakaudu voolab nn ajastu mahl.

Ja muidugi loodan ja usun ma, et mitte ükski meie autor ei tee meelega haiget.
Mulle meenub ikka üks dialoog „Minu Ameerika” lugejate hulgas. Võimalik, et see toimus siinsamas, minu blogisabas.

Üks lugeja ütles, et Epp ei tee oma ämmale liiga (tema elustiili ja isiksust kirjeldades) ja teine ütles, et teeb küll liiga. Epp on ebaõiglane. „Christine on tegelikult nii lahe kuju, nii sümpaatne!”

Jätka lugemist