Kas meil on õigus salvestada oma elu? Jm politsei-intsidendiga seotud küsimused

Ja veel mõned küsimused, miks see Indiast-lugu on avalik huvi või vähemasti huvilistele võimalik õpitund.

Lugu tänases (kuupäeva järgi juba eilses) Eesti Ekspressis.

Pilt: Indiast poe hoovist, juhatavad jalajäljed.

– Kas inimestel on õigus salvestada helis või pildis konfliktolukordi? Kas politseil on õigus neid salvestisi kustutada?

Mul on nii kahju, et nii Helene kui minu kaasas olnud sõbrad ju salvestasid kogu seda konflikti poeruumes, ja politsei käskis salvestised kustutada. Kusjuures kumbki konfliktipool ei tahtnud salvestuste kustutamist. Seda tahtis politsei.
Praegu loen Ekspressis olukorra kirjeldust politsei poolt. Ma võiks öelda, et mind on laimatud, sest kaudselt väidab politsei, et mina olen karjunud.
Aga ma ei saa tõestada, et mina olin täiesti rahulik. Sest politsei kustutas asitõendid ära.
Ei hakka ma siin kedagi laimamise eest kohtusse kaebama. Aga lihtsalt tahaks olukorra absurdsuse välja tuua. Samamoodi teatas Helene oma eilses kirjas, et tema kaebab mu laimu pärast kohtusse, sest ta ei olevat mulle niimoodi kallale karanud, nagu mina ja minuga kaasas olund mäletavad.
Ja politsei kustutas salvestised ära, tõestada midagi ei saa… 

– Mismoodi see politsei appikutsumine ikkagi mehhanismina toimima peaks?

Iga inimene on politsei tööandja ju, eks.
Helene kutsus politsei (kontekst: Helene on OÜ omanik, mina olen juhatuse ainus liige, mina olen kauba omanik, poe varustaja, ja ma tahtsin kaupa vähendada, sest koostlöölepet ei saanud sõlmitud ja oli usalduskriis), mina tahtsin kohale saabunud politseile avaldust teha (minu mure oma kauba pärast on üks asi, minule Helene poolt füüsiliselt kallale tulek on teine asi), aga politsei ütles, et ei, mina neile avaldust teha ei saa.
Kas mina pidanuks kutsuma uue ekipaazhi kohale, et ise kohapeal olukord fikseerida ja avaldus teha?
Politsei vastas seepeale, et sõitku ma politseimajja ja tehku seal avaldus, kui soovin.
Kui mulle paar päeva hiljem uurija helistas, siis ütles ta mu küsimuse peale, et mul oli täielik õigus ise ka samadele politseinikele avaldus esitada.
Jätke(m) see siis meelde, kui samasugusesse olukorda satute. Lähivägivalla olukorda meenutab see.

– Kuidas kontrollib lukuabi oma kliente?

(see ei ole mulle meeldivaim teema, aga no see on loo osa.)
Meenutuseks: ,ul oli kokku lepitud poe juhatajaga, et ta jätab meile möödunud esmasp hommikul poe lähedale ühte varemgi kasutatud kohta võtme. Esmaspäeviti on pood kinni.

Juhataja ei olnud võtit jätnud. ja ma läksin sisse lukuabiga, sest ei saanud juhatajat telefonitsi kätte, ta on olnud ka varem hajameelne ja ma olin varem ka lukuabiga sees käinud poes (uks vajus vahel sneprisse… ja olulisim kaitse on ju G4S kood).

Hommiku jooksul sain teada, et poe juhataja meelega polnud mulle võtit jätnud, sest ta oli Helenega kokku rääkinud selle, et mulle niisugune olukord teha, et mind Setomaalt kohale saada ja et ma sisse ei saaks. Meie ukse taha jäämine oli konstrueeritud.

Igatahes ma reageerisin nii, nagu olin varemgi 2 x teinud, võtsin lukuabi numbri ja palusin appi. Tutvustasin end juhatuse liikmena. Andsin dokumendi. Aga ikkagi. Mu juhatuse liikmeskonda kuulumist ju ei kontrollitud (seda saaks netist paarist kohast kontrollida, näiteks).

Niisiis omamoodi küsimus: kas niimoodi lukuabiga saaks ka päriselt sisse murda :). Loodan, et ei. Aga loogika ütleb, et jaa.

– Kas politsei peaks kontrollima ka (neti)pabereid, mitte vaid (suu)õnu?

Kogu meie politseinike ees lahti rulluv konflikt oli täiesti sõna sõna vastu. Ma ütlesin mitu korda, et palun vaatame internetist dokumente, ma olen juhatuse liige ja mul on õigus siin kohapeal olla, mul on õigus mulle kuuluvat kaupa võtta. Tundus ikka, et kui ma seda rahulikult ja korduvalt ütlen, siis nad haakuvad.
Seepeale ütles politsei (umbes nii), et pöörduge siis kohtusse, kui te omavahel muudmoodi jageletud ei saa.
See oli nagu koduvägivallajuhtum, üks pool kutsus politsei ja politsei kuulas seda, kes ta kutsus ja kes kõvemini karjus. Kindlasti ongi sellistes juhtumites politseil keeruline.

– Mis mehhanism mind nüüd aitab, kui on tekkinud patiseis?
Ja nii pidin ma sel päeval poest lahkuma, jättes kõik maha, vaid oma käekoti sain kaasa võtta.
Ilmselt oleks muidu füüsiliselt välja eksporditud, aga seda piiri proovima ei hakanud.

Nüüd loen Ekspressist politsei kommentaari: “Ruumi sisenenud ja talle kuuluvatele esemetele järele läinud isik oli sel ajal ainuisikuliselt OÜ juhatuse liige ning tal oli seaduslik alus äriruumidesse siseneda, talle kuuluvaid asju otsida või ka ära viia. ”

Aga mul ju ei lubatud mitte midagi ära viia? Isegi kaasa võetud asjad (mu muud kotid) jäid sinna.

Hetkel kuulub mulle Indiast poes füüsiliselt kohal olevat kaupa laohinnaga umbes 20 000 euro eest.
Ja nüüd enam ei ole ma OÜ juhatuse liige, tagasikutsumine on ära tehtud (see olgu öeldud, kui keegi juriidikas soovib kaasa mõelda). Kes mind siis kaitseb, aitab? Kalli tunnihinnaga erajurist, jah. Aga kas ka riik mind kuidagi aitab? ma olen maksnud ikka päris palju makse ja tahaks ka abi nüüd.

Minu meelest vajab ka Helene abi. See, kui me politsei appi kutsusime, oleks pidanud meid mõlemat aitama. Aga pigem viskas politsei niiöelda palli (või kivi) ikka tagasi meile (või meie kapsaaeda).

2 mõtet “Kas meil on õigus salvestada oma elu? Jm politsei-intsidendiga seotud küsimused

  1. Helene

    Sulle, Epp, ikka meeldib valetada. Kas nina liiga pikaks ei kasva nõnda?
    Ma ei ole kusagil väitnud, et SIND laimu pärast kohtusse kaeban, küll aga võin seda teha ajakirjanikule, kes minu kohta valeinfot kirjutas.
    Kuna sa aga siin nii kindlalt väidad, et mina olen sind rünnanud, siis nüüd oled küll SINA see, kes laimab. Ja oma sõnade eest tuleb vastutada.

  2. Eppppp Postituse autor

    Vabandust, kui su sõnu valesti olen mõistnud, aga jah, sellise kirja sa saatsid, kus on kirjas “juriidiline vastutus” ja “tõsine laim” jms.
    Ei olnudki suurt tõukamist, aga väike, ja kege tasakaalukaotus mu poolt.
    Minu jaoks on endiselt nii kentsakas, et politsei käskis kustutada.
    Aga see selleks. Minu jaoks on olulised siin õpitunnid ja küsimused. Aga me mõlemad ju loodame väga, et see kõik juba ühele poole saaks, et juristid kokkuleppe leiaksid ja saaks jõulurahu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.