Minu nn õpikunäide, vol 2, ehk mida saab õppida Indiast poe müügist

Lugu eilses Eesti Ekspressis. Ma olen vahepeal kolm tundi maganud, kaks tüdrukut kooli saatnud, ühe koera ära jalutanud, kolm looma toitnud… ja mõtlen ikka aina edasi selles võtmes, mis mind aitab: õpitunnid.

(pildil: mu sõber ja psühholoog Laika. Temast saab siin podcastis kuulata…)

– Ära kuula ennustajaid. Ära ka iseenda nn ennustusi kuula ilma ratsionaalse abita.

See on kogu selle kivipoe-teema suur õpitund minu jaoks (mitte ainult poe müügi oma).
Ma armastan kive alati ja igavesti ja kirjutan neist kindlasti veel, mitu raamatut on pooleli, kuhu kivid sisse jooksevad.

Aga minul on nii, et mul on olemas endal tugevad vaistud. Pigem jääb ratsionaalsusest puudu. 

Nii et kuigi ma justkui ise oma vaistuga “tundsin Helene ära”, siis võibolla oli see mingi “kaugeleplatuv astraaltutvus”, nagu Krister Kivi artiklis vahedalt märkis, karmateema, mida ei oleks pidanud just OÜ müügiga lahendama asuma.

Ja võibolla oli see lihtsalt see, et ma tundsin Helene ära jah, tundsin ära temas noorema iseenda ära: selline õhin ja tuhin ja labiilsus, mis ka mind 20ndates eluaastates iseloomustas. Seda saaks näiteks ühe mu lemmikpsühholoogi Hendrix Harville’i ja imago-teooria abiga seletada (nn uhhuu ja ratsionaalsuse vahepealne teooria: miks me valime neid partnereid, keda me valime? Et haiget saada.)

– Leia endale ümber inimesed, kes on sinust erinevate tugevustega, ära otsi omasugust.

Nii läks see ju kirjastusega, täiesti juhuslikult leidsin kohe alguses õige inimese ja taim läks kasvama. Minu ja Tiina Tammeoru tugevused on täiesti erinevad. Mul tuleb päevas vähemasti üks lahe idee, ma olen gaas. Ja Tiina on skeptik, pidur. Tiina on excelitüdruk, mina olen vanade füüsikainstituudist ära päästetud perfokaartide tüdruk, mul on neid igas toas ja igas aidas ja sinna ma kirjutan ideid, ja mu suur unistus on, et mul oleks üks korksein linnas ja teine maal, see sein, kuhu kõik ideed õigesse kohta torgata, et ma neid ära ei unustaks.

…aga Indiast poe ostnud Helene on pigem minu moodi. Ma ei hakka siin võrdlema ja sildistama, aga seda on teised öelda julgenud:, kaks kunstnikuhinge, tuulepea-tüüpi. Mina olen Helenest vanem ja sellest vist teadlikum, kes ma tüübina olen. Mul jäi mulje, et Helene ümber on tugevam ratsionaalne turvavõrk olemas. Aga, doverjai no proverjai.

Nii et seda ma lihtsalt ei taibanud küsida, kas Helene ja tema nõustajad saavad ikka aru Indiast OÜ majandusaasta aruandest. Ehk et kuidas sai 2017 aasta kasum olla nii suur võrreldes käibega. Teised ostjakandidaadid uurisid seda ja said pihta, küsisid juurde. Mina ise oleks aastaid tagasi ilmselt samamoodi peale lennanud nagu Helene, pealiskaudselt ja usaldades. Ma olen nüüd ilmselt vanem ja ettevaatlikum, aga mitte nii vana ja tark ka veel, ei laksanud seda õigel hetkel läbi, et siin võib tekkida probleem, mitte juriidiline, aga psühholoogiline probleem. Loomulikult on see ostja risk, kui ta pole endale aruandeid uurida võtnud. Aga loomulikult on iga ostja risk ka müüja risk (eriti kui müüakse hingeliselt olulist objekti ja eriti kui on  plaanis edasi ka koostööle jääda ja koos firmat arendada).

Minu peas oli plaan, kus ma oma tugevused ja nõrkused olin pannud mustrisse. Mu tugevus on lugude jutustamine ja see, et mul ei olnud saamahimu, ma olin valmis pikka aega seda ehete-kivide all olevat raha kätte saama. Mu nõrkus on see, et ma pole loomult müügiinimene ja et ma ei soovi end rohkem kaubandusele pühendada. Umbes midagi sellist. Õige partner skeemis “leia enda vastand” oleks pidanud olema koolitatud kaubandusekspert. Mitte aga uus ja noorem mina.

– Profikonsultatsioon ja uue omaniku koolitus peaks äri ostu-müügi puhul olema tingimus, mis sõnastatud konktreetselt.

Ma oleks võinud selle panna ostu-müügi eellepingusse, mille juunis sõlmisime, kui Helene ettemaksu kandis. (Meil oli kahe sõber-juristi poolt üle toimetatud eelleping ikka, ma ise kirjutasin selle, olen lepingute kirjutamist õppinud.)

Kuigi ma ennist väitsin, et tüübilt olen kunstnik, siis samas olen ma ikkagi oma matemaatiku-tüüpi isa tütar ja ma olen ikkagi üsna vana inimene ja saanud selgeks, kui oluline on teatud asjad ära õppida, koolitused läbi teha. Nii et mina olen end laoprogramm ERPLY ja üldse raamatupidamise alal viimase kolme aasta jooksul palju koolitanud. Me oleme (olime) Indiast poes konsultatsioonide eest maksnud regulaarselt.

Helene ei tahtnud profikonsultatsiooni eest maksta (see oleks muidugi poe arvelt läinud, sel hetkel võiks öelda, meie ühisest rahakotist, kuna jutt käib üleminekuperioodist) ja ma rääkisin talle laoprogrammi koolitusest ja üritasin ka ise teda koolitada, kirjades panna step by step õpetusi, aga see ei hakanud eriti arenema.

Nii et see inventuuri-teema, mida Helene ise Ekspressi loos välja tõi, see oli ikka hoopis segasem lugu, kus ma võtan vastutust nii palju, kui vanem inimene võtma peaks, aga… elementaarsete poepidamise reeglite vastus eksis Helene, kes saatis mulle näiteks koju tagastusena asju, mis osaliselt olid ja osaliselt polnud tagastamisaruandesse kantud. Kes vähegi poepidamisest teab, see saab aru sellest näitest küll. Nii ei tehta.

Ja inventuur tuligi teha viimastel päevadel enne poe üleandmist. Mitte varem. Aga kuna samal ajal algasid ja jätkusid segadused, kus Helene tagastas asju, vist ka läks midagi kaduma kentsakalt, igatahes tuli teha teine inventuurilaar peale. No mis seal ikka. Aga oleks me proffe kasutanud ja Helene koolitusele saatnud, poleks niisuguseid segadusi tekkinud.

Loodan, et siin tekib lahendus. Juristid suhtlevad. Ma lähen nüüd veel Laikaga jalutama.

Aitäh kõigile, kes olete minu kaudu endale lugusid, kive ja inspiratsiooni saanud. Ja aitäh teile, kes olete mulle neid andnud. 🙂 Küll kõik laabub.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.