2018. aasta kokkuvõte


(Pilt: vananaistesuvel üks õhtupoolik, Setomaal.)


KORRALDATUD. Kui eelmise ja üle-eelmise aasta kokkuvõtetes tõdesin uhkusega, et ehitasin kivipoe, siis korraldasin kivipoe müügi, kus protsessi käigus esines ämbreid, ütleme nii :). Aga, küll kõik laabub, tegutseme koos poe ostnud Helenega selles suunas, et ära ja kokku leppida.


AVALDATUD… oli ju hea aasta, tegelikult. “Meie Eesti” raamat, ka vene keeles, ja “Meie Eesti töövihik”, mõlemad 2018 kevadel. “Kiire hiir” ning “Paharet ja Unistaja” talve hakul.

Nii et võib öelda, et sel aastal alustasin kaks uut lasteraamatute sarja.

ASUTATUD. Lastele podcastid “Hommikujutt” ja “Unejutt”. Nendega on kuidagi nii, et… tore on neid teha olnud, aga pidevalt on takerdumise tunne, koostöö Delfiga pole hästi käima läinud. Ausalt öeldes ma ei tea hetkel, kas ja mil moel ma jätkata jaksan. Võibolla tuleb taas üks puhkus teha. Aga kindlasti olen õnnelik, kui seni kuulate seda, mis podcastides üleval on. Ja alati võib mulle kirjutada (on lausa oma aadressid tehtud, epp@hommikujutt.ee ja epp@unejutt.ee), tagasikaja ja ideid anda.

TOIMETATUD. Mitu “Minu”-sarja uustrükkide epiloogi sai tehtud: “Minu Gruusia”, “Minu London”, “Minu Alaska”, “Minu California”. Ja muidugi Siiri Sisaski “Hästijätt”.

ELUKOHT…. Oli kolimise aasta. Loodan, et viimane kolimise aasta mu elus! Astusin suure sammu Setomaa suunas, elasin sisuliselt aprillist oktoobrini seal, ja linnakorter tuli Tartust Põlvasse, nii et tallu sõitmine on poole lähemal. Maria käib Rosma koolis ja oleme paigas.

ÕPPIMINE. Palju omapärast õppimist oli läbi kogemuste, aga ametlikult ei õppinud ma sel aastal mitte midagi? :). Nojah. On küll teatud lained. Näiteks lugesin suure hulga inglisekeelseid põnevikke (neist sai miskit meie kirjastuse uue aasta salve). Ja lugesin ju üsna palju Eesti ajaloo ja keele kohta, ja lugesin aabitsaid ja lugemikke (sest algas ju “Meie Eesti” sari, mis ka uuel aastal jätkub…). Seoses kivipoe jamadega lugesin ka palju juriidikat ja tegin endale selgeks laopidamist ja raamatupidamist, rohkem kui varem.

ERAELU. Mulle tundus, et sel aastal oli mul palju vaja abilisi. Et üldse hakkama saada, ellu jääda, edasi liikuda. Raske on öelda, kas keegi on tulnud mu ellu, et olla koos minuga pikalt, või on see ikka veel pidev liikumine lõppeesmärgi poole, kuhu ma veel jõudnud ei ole.

Igatahes suur aitäh, on olnud vanu armsaid ja on olnud uusi armsaid ja juba ammu ei imesta ma mitte millegi üle, mis elus juhtub. Kahekümnendad ja kolmekümnendad on möödas ja ma olen end plaanidest ja piirangutest vabaks andnud. See on toonud uusi omamoodi sõpru. Lapsi, loomi, naisi ja mehi :).

LAPSED. Kõik on hästi. Kui ma vaatan lõppenud aastale tagasi, siis võin öelda, et kuigi meie pere pole traditsiooniline, kuigi Marta elab kaugel maal ja Anna elab Viljandimaal, olen ma kõigi kolmega suutnud hoida ja kasvatada oma suhet, ja nad teavad, et neid armastatakse ja nad on hoitud oma pesas.

Olen ka mõelnud, et ehk on teatud kraapiv tunne ka abiks mul lastekirjanikuks saamisel. (Mõtlen näiteks sellele, et Astrid Lindgreni lastemaailma fikseerumine olevat juhtunud tänu sellele, et ta oma esiklapsest eemal pidi elama… See teooria andis mulle kuidagi omamoodi positiivse süsti :)).

REISID.  Jaanuarist märtsini Colorados ja New Yorgis, juunis-juulis New Yorgis, oktoobris kivimessil Münchenis. Ja kaks reisi ka piiri taha Petserisse, kloostrisse.

USK. Mul on tunne, et kõik, mis minuga juhtub, algas kord lapsena õigeusus ja lõppeb õigeusus, aga sinna vahele on nii palju muid põnevaid lugusid pikitud, ja see kõik on ilus ja loogiline ja lubatud. Mitte küll alati lihtne. Aga kunagi tulevad needki lood ja raamatud sahtlist välja, ma loodan.

…2019… Mis edasi?

Edasi on kõigepealt PALVE, ET iNDIAST POE OSAS SAAKS SELGUSE.

Ja üldse selgust ja klaari elu soovin oma palves. Tahaks lennata, ja mitte eriti kõrgelt, aga kusagil sellises kohas, kus pole palju liiklust ja elektritraate (see on viide mu unenägudele). Tegelikult lendan unedes väga kõrgele, lihtsalt see elektritraatide hirm on tunda maakera lähedal, kui alles tuule sisse saan :). Kui saaks juba ära kõrgemale, maisest sebimisest eemale, seal on nagunii klaar. Ja seal saab ka selgeks, et polegi eriti midagi vaja sealt maa pealt.

Ehk vaid paberit ja pliiatsit ja vabadust :).

Plaanin tegeleda uuel aastal sahtlite sortimisega. Plaanin ühele suurele seinale panna korkseina ja sinna oma sahtlid sortida: üks raamat korraga.

Head uut aastat, selgust, helgust ja valgust! Ja et suurt sõda ei tuleks!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.