…Mõtlesin mõnda aega, kas teha kodukoolituse kohta eraldi blogi, või lükata tolm kunagiselt lasteblogilt, või kirjutada siia.
Ja ostustasin viimase kasuks: olgu see eluosa dokumenteeritud mu kõige vanemasse ja kõige mahukamasse netipäevikusse.
MIKS KODUKOOLITUS?
Ma olin ise ka natuke kodukoolitatud, lasteaias ei käinud, sain ema kõrval raamatukogukoolitust, vanaisa kõrval loomaarsti-assistendi koolitust. Olen oma lapsepõlve tagantjärele tunnetades aru saanud, milline väärtus see oli, et need kaks täiskasvanut mulle oma aega pühendasid.
Ja ma olen oma kahe vanema lapse puhul ju samamoodi mänginud mõttega, ka siitsamast blogist võib selle kohta kirjalikke jälgi leida.
Selle aasta kevadsuvel oma elulogistika paika panemisel kaalusingi lõpuks päris tõsiselt seda võimalust, et Maria Leena hakkaks esialgu, näiteks algklassipõlves õppima kodus minu juures.
Ahjah, MIKS? MIKS KODUKOOLITUS?
Oma last vaadates-tunnetades nägin ma, et ta on õrn, intelligentne, ärev, tundlik, fantaasiarikas, teadmishimuline, kollektiivis kohati särav ja siis sellest täiesti väsiv ja auku vajuv…
Ja iseennnast vaadates nägin-tunnetasin täpselt sama.
Lapse seisukohast vaadates, ma tundsin, ta ei ole suures kollektiivis pidevaks õppimiseks valmis.
Ja minu enda seisukohast: aina enam on mul tunne, et ma tahaksin aega maha võtta ja uuesti rahulikult ringi vaadata. Nüüd on mu sees mõnu ja pole kusagile kiiret. Ja ikka ju tuleb teha neid asju, millel niisugune mõnusa isu energia sees on.
(Võimalik, et mu sõbrad ja kolleegid naeravad sellise jutu peale, et misasja, et Epul pole kusagile kiiret. 🙂 Aga ei. Vaadake. Ei ole ju. Ma olen kuidagi õndsamaks saanud ja valmis rahulikult olema.)
MIKS SIIS ROSMA KOOL, MIKS JUST ROSMA KOOL? Kui ma esimest korda koos Mariaga läksin Rosma waldorfkooli algklassimaja vaatama, siis oli meil tegelikult kindel plaan kokku räägitud: Rosma koolis pakutaksegi osalise kooliskäimisega kombineeritud koduõpet, ja see tundus mulle meie olukorras parim lahendus. Üks kord nädalas koolis käia, õppida koolikollektiivis olema, õppida vara hommikul koolibussi peale minema, õppida tundma igasuguseid rütme ja jõujooni, aga… kord nädalas. Ülejäänud päevadel hoida rahulikku vaba koduõpet. Ja las laps parem igatseb kooli minna kui et saab kooliallergia. Nii ma mõtlesin.
Juhtus aga nii, et sel esimesel kooliga tutvumise suvepäeval armusime ära! Nii mina kui mu lapsuke tahtsime ikka proovida päriselt kooli minna. Rosma kooli algklassimaja, vuliseva oja kaldal, põlispuude all… Ja ausalt öeldes oli mul elus kolimisega nii palju tegemist ka, et tundus mõistlik, lasta lapsel ikka kooli minna. (Arvan, et oligi mõistlik, sest nüüd ta tunneb oma klassi ja kuulub sinna, pole võõrkeha ka kord nädalas käies, arvan ma.)
Aga edasi… juhtus nii, et kogu see sügissemester ja sügistalvesemester saime kogu aeg märke (või siis tõlgendasin neid nii), kui hea oleks siiski proovida kodukoolitust.
Kui raske oli 6.45 varahommikul tõusta, kui raske oli Seto talust ära tulla vaid seepärast, et vaja kooli minna.
Ja samas, kui palju ma suutsin talle jutustada ja õpetada ühise metsaskäigu ajal. Ja kuidas ta seda ka kuu aega hiljem mäletas.
Ja kuidas ta hakkas tasapisi aina närvilisemalt käituma, ära väsima, ja paaniliselt minu seltskonda otsima, ja kuidas ta ei tahtnud mind teiste lastega jagada (vaat, ma olen ju laste hulgas populaarne, sama lugu, nagu oli meie emaga, küla raamatukoguhoidjaga, lastesõbraga… mäletan seda kadedust oma lapsepõlvest hästi, ja mäletan, kui hea tunne oli, kui sain vahel emaga jagamatult omaette olla.)
Ja veel. MIKS KODUKOOL? See ausalt öeldes tõesti on mugavam ja stressivabam, lapsevanemale, kel on lai silmaring ja kel on kogemus enesedistsipliini rakendamiseks ja samas kalduvus õpetajaolemisele igapäevaelus ja lisaks kõigele kalduvus laiahaardelise kultuuritarbimisele 🙂 nagu teatrid, muuseumid…
Ja muidugi kodukontoritöö peab olema.
Nüüd on siis nii, esimese nädala lõpuks, ma olen ametlikult haiguslehel oma südamemuredega (vt ka: kivipoe-kivi südamel) ja me olen saanud teha pikki jalutuskäike looduses, oleme sortinud raamatuid-vihikuid, oleme teinud nn individuaalse õppekava, lähtudes Maria enda huvidest ja kombineerides sisse waldorfkooli õppekava, ja oleme saanud käia kinos, muuseumis, raamatukogus ja ERR-dokfilmide digiarhiivis, ja kirss tordil: ostnud teatripileteid vabalt valitud päevadele lähikuudesse.
Kuigi elu on praegu justkui stressirikas ja südames kohati pistab, on mul tunne, et ma olen olnud selle nädala jooksul palju oma elus “kohal” olnud, ning teinud just seda, milleks ma loodud olen. Mõistagi on kogu selle tegevuse käigus paar lasteraamatu ideed settinud. Ja ma olen iseendaga parema kontakti saanud, ja minu-Maria kontakt on ka paranenud.
Koduõppes osaleb samamoodi ka Maria issi Justin, me oleme guugli jagatud dokumentidega ühendatud, et teaks, kus on mis nädala (tuleviku)plaan, ja me mõlemad täiendame seda oma keeles. Katsume sättida nii, et vähemasti ühe päeva nädalas on Maria issiga ja teeb vastava nädala teemat temaga (vahel ka rohkem päevi), ja kuna meil on Justiniga suhted head (kui me just parasjagu ei tülitse :), siis on see Maria koduõpe meile hea võtme andnud omavaheliseks post-lahutuse-rahu leidamiseks ja vabamaks elukorralduseks.
Näiteks kas teate, et on olemas “house swap for parents”, see olla lastele kõige parem lahutusjägne lahendus. Isegi seda annaks proovida. Miks alati lapsed liikuma peavad, vahel võivad ema-isa mõneks ajaks (kas või mõneks päevaks) kohti muuta.
… Järgmises postituses panen kirja läbi saanud nädala täpsema ülevaate, ehk on teistelegi neid hariduslinke vahel vaja