Kas mina tunnetan klaaslage? “Naistest köögis” ja postfeminismist.
Ma siin nüüd taas mõtisklen :). Üritan iga päev aega võtta ja blogisse kirjutada, uus motivatsioon on leitud seoses sellega, et olen Eesti 200. sünnipäeva peale mõtlemas, teisisõnu “Eesti 200” nimekirjas Kagu-Eestis. Ja tänane päevateema, seoses tänase rahvusvahelise naistemarsiga, olgu “Naised köögis” ja klaaslagi.
Imelik lugu. Olengi siia tulnud selleks, et seda küsimust tunnistada ja vaadata, kuhu ma sellele küsimusele vastust otsides välja jõuan.
Miks mina klaaslage pole märganud?
Kas ma olen kuidagi imelik? (Kas nii napakas, et ei märka ahistamist oma elus? Või olen nii tugev, et mind ei anna ahistada?)… Igatahes minu jaoks on feminism alati tundunud… küll oluline, aga justkui mitte päris minu isiklik teema. Teisisõnu: ma võin solidaarsusest marssima tulla, aga mul ei ole eales olnud probleemi enda kehtestamisega meeste hulgas.
“Sa oled postfeminist,” ütles kunagi mu mees Justin. Ja see tundus naelapea pihta olevat.
Postfeminist on mu meelest see inimene, kes saab teoreetiliselt aru, et feminist ajab õiget asja. Ta näeb maailmas palju teisi naisi ja teisi piirkondi (olgu siis teisel mandril või omal maal), kellele on abi ja õiguslust vaja. Aga millegipärast talle endale pole see isiklik probleem. (Või ta siiski ei pea seda probleemiks, on fookuse mujale suunanud ja paneb neist probleemidest märkamatult läbi? Vaat ei teagi.)
Mõtlen oma eluteele. Olin pere vanim tütar, mul oli kaks nooremat venda, ehk see see olukord klaaslae purustada? Olin klassi kultuuriorganisaator, läksin teismeeas tööle ema juurde raamatukokku, käisin medalistide kambaga presidendi vastuvõtul, astusin ülikooli….
Aga ma pole ju ka nii eriline erand.
Minusuguseid noori tugevaid tüdrukuid ja naisi on Eestis väga palju. Ma tunnen isiklikult meie mõlemat naissoost parteijuhti Eestis, nii Kaja Kallast kui Kristina Kallast. Mõistagi olen uhke ja mõistagi usaldan neid (eriti Kristinat, kellega isegi hääle ühte paati andsin).
Olen kuulnud uuringutest, et kusagil seal, keskkooliaastate ja ülikoolilõpu vahel, jäävad paljud usinad tüdrukud nö lahinguväljale maha, kaotavad pea ja eneseusu. Muidugi tuleb neid järele aidata. (Ma hetkel siiski ei läheks detailidesse ja aitaks neid enesesse uskumisega, minu enda looga…)
Edasi tuli ka minu elus ülikool, zhurnaosakond. Mul vedas, sest tuli nn võitjate põlvkond, üheksakümnendate algus, meid kõiki oli kiiresti ajakirjandusse vaja ja meil ei tehtud vahet, oled sa poiss võin tüdruk (seda ajastust võib lugeda mu ülikooliaegse sõbra ja eakaaslase Daniel Vaariku raamatust “Praktikaaruanne”, olen sellest siin kirjutanud: “Kord olid üheksakümnendad”.). Esimese kursuse alguses hakkasin tööle raadios, esimese kursuse lõpus kutsus õppejõud mind tööle ajakirja “Favoriit”, tegevtoimetajaks. Ma ei olnud mingi ülieriline Wunderkind…
Stopp. Tegelikult, ma arvan, et ma olin andekas. Jaa. Olin. Ja ma ei ole seda ka kunagi häbenenud. Seda pole ju vaja häbeneda? Anne on ülesanne. Nii meestel kui naistel. Kui ise usud, siis usuvad teised ka.
Ilmelt aitas meie osakonnas kaasa ka Marju Lauristini ja Krista Aru vaimne õhustik. Oli teisigi tugevaid õppejõude, oli mehi, oli naisi. Aga need kaks tugevat naist olid meie ees ja meie kohal ja ümber, meil ei tulnud pähegi küsida, et kas naistel on kusagil klaaslagi.
(Minul küll ei tulnud pähe :).)
Ja sealt edasi? Tulid minu eluteel teised ajakirjad, teised raadiosaated, telesaated. Olin edasi tugev ja toimekas ja mul on raske öelda, kas ma kusagil tegin naisena kompromisse.
Näiteks kui olin kord üheksakümnendate lõpus telesaate “Kahvel” käima lükkamise tiimis, siis oli kohe selge, et jäme ots on minu käes (mina küll sain sellest nii aru :)). Ma olin seltskonna ainuke naine, mu kolleegideks olid saatejuhid Kiur Aarma ja Hannes Võrno ning toimetajad Hannes Rumm ja Mihkel Kärmas. Mitte ükski neist ägedastest meesinimestest ei olnud seda nägu, et ta sooviks ja suudaks meie ajurünnak-koosolekute protokolle kirja panna. Või kas ma neile üldse selleks võimaluse andsin? Mina kirjutasin.
Ja ma kirjutasin iga ülesande taha suurtähtedega nime, et kes vastutab.
Kes ma siis olin, kui ma selle ülesannetega protokolli kuttidele laiali saatsin? Kas ülemus või sekretär?
Ma olin oma teada peatoimetaja :).
Ja minu mõttekäigu kontekstis: mina ise olin rahul. Ma ei tundnud selles rollis mitte mingit klaaslage. Mu meelest kuulasid kutid sõna (kuulasidki ju?) ja nad olid liiga laisad lihtsalt teistsugused, et ise seda rolli välja vedada.
Kui ma mõne aja pärast “Kahvli” saate maha jätsin, siis otsisin enda asemel sama rolli täitma samuti naise. Ave Lepiku, olgu selle vägeva naise nimi siin ka mainitud.
Ja ma ei sooviks olla siinkohal traditsionalist, mehi ja naisi kuidagi jagada soo-omaste rollide järgi. Ega ma otsinudki spetsiaalselt naist enda asemele. Ma lihtsalt lasin oma tuttavad silme eest läbi ja küsisin endalt: kes on usaldusväärne, kes selle rolli välja veaks oma vaimujõu ja töövõimega? Ja kelle ego klapiks siia nii, et ta need kutid siin tööle rakendatud saaks?
Nii et minu jaoks polnud küsimust, et kes keda ahistas ja kus oli klaaslagi. (Teles ei ole saatejuht muide sugugi mitte kõige tähtsam, vähemalt toimetajad seda nii ei tunneta :). See tele/tiimitöö on siin päris hea paralleel ka meeste-naiste võrdluse üritamiseks. Inimestel on erinevad potentsiaalid ja pole ehk mõtet alati kõike võrdlevasse skaalasse panna.)
Ma olen olnud tegevtoimetaja ja peatoimetaja, olen asutanud raamatukirjastuse ja poe, olen olnud tööl nö juhtivas positisooonis. Ja mitte kunagi pole mul olnud sees kõhklust, et ma ei saaks sellega hakkama. Vahel on tulnud tööelus tegemist teha meestega ja vahel naistega. Minu arvamus on, et mõlemaid on meile vaja, ja võib kohata omadusi, mis on rohkem omased meestele (seesama laiskus, mis viib efektiivsete lahendusteni), ja omadusi, mis rohkem omased naistele (seesama usinus, ärategemine, kohusetunne).
Kui vaadata ringi ja vaadata iseendasse, siis mu meelest on igaühes meis oma motivatsiooniahel. Kes ma olla tahan? Mis mind motiveerib? Mida ma endas arendada saan? On laisku efektiivseid naisi ja on usinaid ärategijaid mehi. Postfeminist ei hakkagi kõike kaardistama. See pole nii oluline, maailma sooliseks jagada. Probleemid ja väljakutsed on mujal.
Näiteks mind huvitab praegu tõesti see perspektiiv, Eesti 200. Kus me oleme 99 aasta pärast? Kas maailm ja internet on alles ja kas keegi loeb seda mu juttu, saab sellest keelest aru?
Igal juhul täna ja praegu elame õnnelikul ja rahulikul maal, me oleme inimesed, kes saavad minna metsavaikusse ja meil on olemas piisavalt nii SKT-d kui ka piisavalt seda, mida tavaliselt numbritega ei mõõdeta: omaette olemise ruumi, oma metsa ja maad ja mereäärt ja taimestiku liigipaljusust.
Ja meil on olemas meeste-naiste vaheline võrdsus, ja meil on möödunud sajandi(te)st olemas tugevate naiste kultuur. Nõukogude ajale võib palju ette heita, aga naised said palgatööl käia (küsimus naise kodus olemise kohta on pigem postfeministlik paradigma: tahan olla kodune ema, ja olengi). Olen USA-s elades seda tunnetanud, et nende kultuuris on feminismil teine tähendus: näiteks mu mehe ema oli koduperenaine, minu ema oli kolhoosi raamatukogu juhataja. Minu meelest oli see normaalne, et mu ema kogu aeg midagi korraldas.
Tugevate naiste väge enda ümber ja enda juurtes olen ma eluaeg tunnetanud. Minu vanavanaema ja vanavanaisa olid kahekesti KOOS Järvamaal koolidirektorid. Nii on mulle eluaeg räägitud ja olen selle üle uhke olnud.
Või siinsamas Setomaal enda ümber vaadates: ma näen tugevaid naisi, kes seto rahva juhtideks olnud. Ülembsootskaks saab naine sama ägedalt kui mees, keegi ei imesta, kui naine kandideerima asub, ja joondub naise järele küll. Ei ole mina veel kuulnud, et keegi Setomaal imestaks, et “naine ja tahab jumala asemikuks hakata”.
Ja lauluemad olid naised. Kõva hääle ja kange karakteriga, meie planeedi matriarhaadi-traditsiooni kandjad. Ma näen näiteks sootskat (endist ülembsootskat) Sarve Õiet vaadates enda ees justkui vana tarka indiaani naist. See vägi on meie sees olemas ja alati olnud.
(Vabandust, et ma meestest ei räägi. Mehed on ka ägedad ja vägevad, eksole. 🙂
Ja olgem ausad, kui sa kõva selge häälega räägid ja silma vaatad ja ise aru saad, mida öelda tahad, siis kuulab eesti mees sind väga hästi ära. Et mitte öelda: kuulab su sõna, kui vaja :). (Ja vastupidi ka! Teisisõnu, selleks et “võita sõpru ja mõjutada inimesi” ei ole sooline kuuluvus minu meelest nii oluline.) Mul pole probleeme olnud ka USA-s, Austraalias, Venemaal…
Kas kusagil siin planeedil on mu rännuaegadel ette tulnud neid mehi, kes mind ei kuula?
No ikka väga imelik lugu. Isegi Palestiinas ja Indias kuulasid nad mind enamvähem kenasti. Jah, saan aru, et valge lääne naine, kes silma vaatab ja enesesse usub, see ongi nende jaoks peaaegu mees. (Oluline on muidugi korralik riietus.)
Ma tõesti ei soovi pisendada probleemi ja olen nõus marssima naiste solidaarsuse nimel. Ma olen küllalt oma elurändude jooksul näinud ka seda, kuidas naised ei saa hakkama, näiteks needsamad India naised, kelle eluvalikutes on tavaliselt vähem võimalusi kui meil.
Väga võimalik, et Eestis elaval vene naisel on keerulisem ja neil on tõesti klaaslage katsuda võimalik (ja siis rohkem pingutada, areneda, ja enda miinus plussiks pöörata?)
Minu meelest, peaasi on enesesse uskuda.
Ma andsin postfeministide tiitli ka edasi, oma Viljandi naabermaja kööki, kus alustas kord mitu aastat tagasi Kristiina Ehini, Sofia Joonsi, Katrin Laidre ja Kaire Leivo bänd. “Naised köögis” keel-põses-naisõiguslus on just see, mismoodi mina saan aru enda positsioonist meeste-naiste maailma mõtestamisel. Probleeme ju on, aga nende üle saab nalja visata ja selja sirgeks lüüa.
Sellest bändist tunnen ma kõige paremini Kristiinat ja tema puhul julgen küll arvata, et tegu on postfeministiga. Ehk oleme seda peaaegu kõik, enamik eesti naisi, või enamik eestlasi…
Sa ei saa probleemist aru. Ka ise kirjutad, aga ilmselt keegi ei kahtle, et Kaja Kallas pole edukas poliitik. On. Aga oleks ta mees, ei peaks ta poliitilist debatti juhtima “kaunid silmad, kinnine suu” kommentaaride taustal. Keegi vast ei kahtle, et Mirtel Pohla on edukas ja andekas näitleja. Ometi EE oma mõjukate inimeste analüüsi tehes tõi esimese asjana välja tema puhul selle, kui paljudes filmides ta paljaste rindadega on. Meeste mõjukuse hindamisel ei vaadata esimese asjana nende keha.
Samuti naistöötajad, kes pole juhid või töötavad maal/väikelinnades, kus on piiratud tööturg. Seal ei saa oma suva järgi liikuda töökohtade vahel, seal on jõuvahekord ikka väga tugevalt juhi kasuks. Kes võib öelda, et töötaksid lapsepuhkuselt naastes katseaja ja madalama palgaga (mis pole seaduslik) vms. Nii et probleem ei ole naiste väheses ettevõtlikuses, vaid vahel on lihtsalt tuuleveskeid, millega võidelda, liiga palju. Sellepärast tehti naiste marss.
Mul on siin ilmselt segi kaks erinevat teemat.
1) Mina isiklikult ei ole klaaslage ja “kaunid silmad, pane suu kinni” sündroomi kogenud, aga see selleks. Äkki hoopis on halb mälu.
2) Postfeminist kasutab ära seda olukorda (kas või huumorina), mis feministi ärritab ja võitlusse viib.
Minu meelest on huumor väga tugev vägi.
Aga ma saan küll pihta ka sellele, et väikelinnas on võimalik see Sinu kirjeldatud hammasrataste vahele jäämine. Ja eks siis saab tuge mitmest allikast. Nii toetavatest seadustest, nii huumorist, nii teiste väesse naiste väesse uskumisest kui ka sellisest toetavast naistemarsist.