Kas mina tunnetan klaaslage? “Naistest köögis” ja postfeminismist.

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Sa ei saa probleemist aru. Ka ise kirjutad, aga ilmselt keegi ei kahtle, et Kaja Kallas pole edukas poliitik. On. Aga oleks ta mees, ei peaks ta poliitilist debatti juhtima “kaunid silmad, kinnine suu” kommentaaride taustal. Keegi vast ei kahtle, et Mirtel Pohla on edukas ja andekas näitleja. Ometi EE oma mõjukate inimeste analüüsi tehes tõi esimese asjana välja tema puhul selle, kui paljudes filmides ta paljaste rindadega on. Meeste mõjukuse hindamisel ei vaadata esimese asjana nende keha.
    Samuti naistöötajad, kes pole juhid või töötavad maal/väikelinnades, kus on piiratud tööturg. Seal ei saa oma suva järgi liikuda töökohtade vahel, seal on jõuvahekord ikka väga tugevalt juhi kasuks. Kes võib öelda, et töötaksid lapsepuhkuselt naastes katseaja ja madalama palgaga (mis pole seaduslik) vms. Nii et probleem ei ole naiste väheses ettevõtlikuses, vaid vahel on lihtsalt tuuleveskeid, millega võidelda, liiga palju. Sellepärast tehti naiste marss.

  2. Mul on siin ilmselt segi kaks erinevat teemat.

    1) Mina isiklikult ei ole klaaslage ja “kaunid silmad, pane suu kinni” sündroomi kogenud, aga see selleks. Äkki hoopis on halb mälu.

    2) Postfeminist kasutab ära seda olukorda (kas või huumorina), mis feministi ärritab ja võitlusse viib.
    Minu meelest on huumor väga tugev vägi.

    Aga ma saan küll pihta ka sellele, et väikelinnas on võimalik see Sinu kirjeldatud hammasrataste vahele jäämine. Ja eks siis saab tuge mitmest allikast. Nii toetavatest seadustest, nii huumorist, nii teiste väesse naiste väesse uskumisest kui ka sellisest toetavast naistemarsist.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar